Dekameron. Giovanni Boccaccio
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio страница 13

Название: Dekameron

Автор: Giovanni Boccaccio

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Классическая проза

Серия:

isbn: 9789985658628

isbn:

СКАЧАТЬ mõis asub linnast kuue penikoorma kaugusel. Primasso arvestas, et kui ta hommikul aegsasti minema hakkab, jõuab ta parajasti lõuna ajaks pärale. Ta kuulas järele, kuidas sinna minna, aga kuna sinnapoole ühtki inimest ei läinud, oli tal hirm, et ta võib oma õnnetuseks ära eksida ja niisugusesse paika sattuda, kust kerge pole toitu saada. Et sellisel korral mitte nälga jääda, otsustas ta kaasa võtta kolm leiba, vett aga, mida ta eriti ei armastanud, arvas ta igalt poolt leida võivat. Pistnud leivad põue, asus ta teele. Kõik läks hästi ja abti mõisa jõudis ta veel enne söögiaega. Sisse astudes ja ringi vaadates nägi ta kõikjal kaetud laudu, köögis suurt askeldamist ja üldse muidki ettevalmistusi lõunaks ning tuli otsusele, et abt on tõepoolest nii helde, nagu temast räägitakse. Kui ta neid asju mõnda aega pealt oli vaadanud, käskis abti majavanem käte pesemiseks vett tuua, sest oli kätte jõudnud aeg sööma hakata. Kui vesi oli toodud, paluti kõiki lauda. Juhtus nõnda, et Primasso pandi istuma otse vastu selle toa ust, kust abt pidi söögisaali tulema. Siin majas oli kombeks, et enne abti lauda istumist ei toodud lauale veini, leiba ega muud söögi- ja joogipoolist. Kui nüüd kõik lauda olid istunud, laskis majavanem abtile teatada, et kõik on valmis, ja kui ta soovib, võib kohe söömist alustada. Abt käskis avada toaukse, et minna söögisaali. Otse enda ette vaadates puutus talle kohe silma viletsas riides Primasso, keda ta nägupidi ei tundnud. Niipea kui abt teda märkas, käis tal peast läbi paha mõte, mida ta varem kunagi polnud mõelnud.

      „Vaata,” mõtles ta, „keda ma oma varandusest pean söötma!”

      Ta pöördus kohe ümber, laskis ukse enda järel sulgeda ja küsis oma saatjatelt, kes on see hulgus, kes seal lauas istub otse tema tuppa viiva ukse vastas. Keegi ei teadnud. Primassot, kellel oli pikk reis seljataga, hakkas nälg piinama. Ta ootas veidikese, nägi, et abt ei tule, ja tõmbas siis põuest välja ühe kaasatoodud leiva ning hakkas seda sööma. Natukese aja pärast laskis abt järele vaadata, kas too Primasso ära on läinud.

      „Ei, mu härra,” vastas teener, „ta sööb seal koguni leiba, mida ta arvatavasti ise kaasa on toonud.”

      Seepeale tähendas abt:

      „Söögu siis pealegi oma leiba, kui tal seda on. Meie leiba ta täna igatahes ei saa.”

      Abtile oleks meeldinud, kui Primasso ise ära oleks läinud, sest teda ära saata ei paistnud sünnis olevat. Kui Primasso ühe leiva ära oli söönud, abti aga ikka veel ei ilmunud, hakkas ta teist leiba sööma. Ka sellest teatati abtile, kes oli käskinud järele vaadata, kas ta ikka veel seal on. Kui abti ka nüüd veel ei tulnud, hakkas Primasso, kes ka teise leiva ära oli söönud, kolmandaga pihta. Kui abt ka sellest teada sai, jäi ta mõttesse ja lausus endamisi:

      „Imelik, midagi enneolematut on täna mu hinges! Kust äkki see kitsidus? Kust see põlgus? Ja kelle pärast? Juba palju aastaid olen ma oma lauas toitnud igaüht, kes süüa on tahtnud, ega ole küsinud, kas ta on kõrgest või madalast soost, rikas või vaene, kaupmees või suli. Oma silmaga olen ma näinud, kuidas mu toitu on söönud lõpmata paljud hulgused, kuid kunagi pole mul pähe tulnud säärased mõtted nagu selle inimese puhul. Tõesti, harilik inimene see küll ei ole, kelle pärast mind niisugune kitsidus on haaranud. Ses hulgusena paistvas inimeses peab olema midagi iseäralikku, kui mu vaim nõnda tõrgub temale külalislahkust osutamast.”

      Seda mõelnud, tahtis abt teada saada, kes see mees on. Kuuldes, et see on Primasso, kes on siia tulnud selleks, et oma silmaga näha saada abti heldust, millest ta ammu on kuulnud, hakkas abtil häbi, ja soovides oma halba käitumist parandada, püüdis abt Primassole igati oma lugupidamist näidata. Pärast lõunat laskis ta Primasso peenelt ja väärikalt riidesse panna, andis talle raha ja ratsu ning jättis talle vabaduse kas ära sõita või kohale jääda. Rõõmustades selle üle, tänas Primasso teda kõigest südamest ja sõitis ratsa tagasi Pariisi, kust ta jalgsi oli tulnud.”

      Taibuka inimesena sai Cane della Scala ilma pikematagi aru, mida Bergamino öelda oli tahtnud, ja lausus naeratades:

      „Bergamino, sa oled üsna teravmeelselt näidanud oma meelehärmi, oma leidlikkust, minu kitsidust ja seda, mida sa minult soovid saada. Tõepoolest, kitsidus pole minu üle kunagi varem nõnda võimust võtnud kui praegu sinu puhul, kuid ma ajan ta minema sellesama kepiga, millest sina siin seletasid.”

      Ta laskis kinni maksta Bergamino arve, andis talle selga uhked riided, kinkis lisaks veel raha ja ratsu ning jättis talle vabaduse kas ära sõita või sinna jääda.

      KAHEKSAS NOVELL

      GUIGLIELMO BORSIERE PALJASTAB PAARI TABAVA ÜTLEMISEGA HÄRRA ERMINO DE'GRIMALDI KITSIDUST.

      Kui Bergamino nupukust küllalt oli kiidetud, jõudis jutustamisjärg Filostrato kõrval istuva Lauretta kätte, kes seda teades käsku ootamata kohe armsa häälega rääkima hakkas:

      Mu armsad sõbrannad, eelmine novell sunnib mind teile jutustama, kuidas üks tubli õukondlane sama tagajärjekalt kellegi rikka kaupmehe rahaahnust pilkas. Kuigi mu jutustus on sisult eelmisega sarnane, loodan ma siiski, et ta teile hea lõpu tõttu sama hästi meeldib.

      Tükk aega tagasi elas Genovas keegi aadlik nimega Ermino de’Grimaldi, kes oma tohutute mõisate ja rahaga kaugele taha jättis kõik teised rikkad kodanikud, keda Itaalias tunti. Nagu ta oma jõukusega kõrgemale tõusis kõigist itaallastest, nõnda ületas ta oma kitsiduse ja ihnsusega kõik maailma kitsipungad ja ihnuskoid. Vähe sellest, et ta oma kukrusuu kinni hoidis; kui tarvis oli teistele lahkust näidata, oli ta vastu genovalaste kombeid, kes olid harjunud kandma uhkeid riideid, valmis ka ise äärmist puudust kannatama, samuti söögiga ja joogiga kokkuhoidlik olema, et ainult raha ei tarvitseks välja anda. Täiesti teenitult unustati perekonnanimi Grimaldi ja teda kutsuti Ermino Ihnuskoiks.

      Kui ta kõigist kulutustest hoidudes tegeles ainult oma vara suurendamisega, juhtus Genovasse tulema üks tubli õukondlane, Guiglielmo Borsiere nimeline mees, kes oli hästi kasvatatud, oskas suurepäraselt rääkida ega sarnanenud põrmugi tänapäeva õukondlastega, kelle rikutud ja põlastusväärsete kommete pärast tuleb häbi tunda, sest nad tahavad tänapäev küll aadlike nime kanda ja ise ka aadlikud olla, aga neid tuleks pigemini nimetada eesliteks, kes üles on kasvanud kõige räpasemate jätiste keskel, mitte aga õukonnas.

      Tol ajal oli nende ametiks ja tööks lepitada aadlikke, kui nende vahel olid tekkinud tülid või arusaamatused, samuti sobitada abielu-, hõimu- ja sõprussidemeid, ergutada väsinud meeli oma ilusate ja vaimukate sõnadega, lõbustada õukonda ja isaliku karmusega noomida õelaid nende pattude pärast – seda kõike üsna väikese tasu eest. Tänapäeval aga löövad õukondlased oma aega surnuks sellega, et kannavad laiali keelepeksu, külvavad tüli, räägivad kõlvatusi ja tigedusi, ja mis veel halvem, nad on ka ise kõlvatud ja õelad, süüdistades teiste inimeste kuuldes üksteist, kas põhjendatult või mitte, kõiges, mis on halb, naeruväärne ja kõlvatu, ning püüdes õilsaid inimesi valelike sõnadega meelitada alatutele ja kurjadele tegudele. Mida näotumad on kellegi sõnad ja teod, seda enam teda hinnatakse ja austatakse, seda suurema tasuga ergutatakse teda allakäinud ja kõlvatute aadlimeeste poolt. See on meie aja suureks häbiplekiks ja selgeks tõendiks, et voorused on maa pealt kadunud ning jätnud inimesed kahetsusväärselt pahede mülkasse.

      Ent tagasi pöördudes oma jutustuse juurde, millest ma oma õiglase pahameele tõttu liiga kõrvale kaldusin, ütlen, et mainitud Guiglielmot austasid ja võtsid meeleldi vastu kõik Genova aadlikud. Mõne päeva linnas viibinud, oli ta härra Ermino kitsidusest ja rahaahnusest mõndagi kuulnud ning soovis teda näha saada. Härra Ermino oli ka juba kuulnud, kui auväärt mees Guiglielmo Borsiere on, ja kuna kõige kitsiduse peale vaatamata temas siiski veel kübeke häid kombeid oli säilinud, võttis ta teda vastu lahke näo ja sõbralike sõnadega, vestles СКАЧАТЬ