Esseed. Oscar Wilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õiglast vimma relvituks teha. Ei, las ma parem mängin sulle mõne Dvora´ki pöörase ja pahelise pala. Kahkjad kogud gobeläänil naeratavad meile ja mu pronksist Narcissuse rasked laud on unes silmile langenud. Ei maksa midagi tõsiselt arutada. Ma olen liigagi teadlik tõsiasjast, et me oleme sündinud ajastul, mil ainult igavaid inimesi koheldakse tõsiselt, ning ma elan hirmus, et mind ei mõisteta valesti. Ära alanda mind olukorrani, kus ma peaksin sulle kasulikku informatsiooni andma. Haridus on imetlusväärne asi, aga on kasulik aeg-ajalt meelde tuletada, et midagi, mis on tõeliselt teadmist väärt, ei saa õpetada. Lahtiste aknakardinate vahelt näen ma kuud, mis on nagu servast nüsitud hõbemünt. Tähed on tema ümber kobaras nagu kullatud mesilased. Taevas on kõva nõgus safiir. Lähme välja öhe. Mõte on imeline, aga seiklus on veelgi imelisem. Kes teab, võib-olla kohtame me Böömimaa prints Florizeli ja kuuleme, kuidas ilus kuubalanna räägib meile, et ta pole see, kellena paistab?

      ERNEST: Sa oled hirmus põikpäine. Ma nõuan, et sa seda küsimust minuga arutaksid. Sa ütlesid, et kreeklased olid kunstikriitikute rahvas. Millise kunstikriitika on nad meile jätnud?

      GILBERT: Kulla Ernest, isegi kui hellenite või hellenistlikust ajastust poleks meieni jõudnud ainsatki kunstikriitika kildu, oleks see ikkagi tõsi, et kreeklased olid kunstikriitikute rahvas ning et nemad leiutasid kunstikriitika, nagu nad leiutasid ka kõige muu kriitika. Sest mida me lõpuks eelkõige kreeklastele võlgneme? Lihtsalt kriitilise vaimu. Ja seda vaimu, mida nad rakendasid usu ja teaduse, eetika ja metafüüsika, poliitika ja hariduse küsimustes, rakendasid nad ka kunstiküsimustes, ning eriti kahe ülima ja kõrgeima kunsti puhul on nad jätnud meile kõige veatuma kriitikasüsteemi, mida maailm on kunagi näinud.

      ERNEST: Kuid mis on need kaks ülimat ja kõrgeimat kunsti?

      GILBERT: Elu ja kirjandus, elu ja elu täiuslik väljendus. Neist esimese põhimõtteid, nii nagu kreeklased need esitasid, ei saa me sedavõrd valedest ideaalidest rikutud ajastul nagu meie ajastu ilmselt rakendada. Neist teise põhimõtteid, nii nagu kreeklased need esitasid, on paljudel juhtudel nii subtiilsed, et me suudame neist vaevu aru saada. Tunnistades, et kõige täiuslikum on see kunst, mis peegeldab kõige täielikumalt inimest kogu tema lõputus mitmekesisuses, viimistlesid nad keele kriitikat, vaadelduna selle kunsti pelga materjali valguses, niisuguse tasemeni, mida meie oma mõistusliku või emotsionaalse rõhusüsteemiga suudame hädavaevalt, kui üldse, saavutada, näiteks uurides proosa värsimõõdulist süsteemi niisama teaduslikult, nagu uurib moodne muusik harmooniat ja kontrapunkti, ja mul ei pruugi ilmselt lisada, et palju innukama esteetilise vaistuga. Selles oli neil õigus, nagu neil oli õigus kõiges. Trükikunsti juurutamisest saadik ja koos lugemisharjumuse hukatusliku arenguga Inglismaa kesk- ja alamklassi liikmete seas on kirjandusel olnud kalduvus pakkuda üha rohkem rõõmu silmale ja vähem kõrvale, kuigi puhta kunsti seisukohast peaks see püüdma pakkuda just kuulmisnaudingut ning just selle kaanonitest peaks see alati kinni pidama. Isegi härra Pateri kirjutised, kes on üldiselt praeguste meie seas olevate loojate hulgast kõige täiuslikum inglise proosa meister, sarnanevad sageli pigem mosaiigikilluga kui muusika passaaþiga, ning tundub, et siin ja seal jääb vajaka sellest sõnade õigest rütmilisest elust ning kaunilt vabast ja rikkalikust muljest, mida selline rütmiline elu loob. Meie oleme tegelikult teinud kirjutamisest teatud kompositsiooni laadi ning oleme kohelnud seda kui keerulise mustri üht vormi. Kreeklased aga pidasid kirjutamist lihtsalt kroonika loomise meetodiks. Nende proovikivi oli alati kõneldud sõna selle muusikalistes ja meetrikalistes suhetes. Hääl oli meedium ja kõrv oli kriitik. Ma olen mõnikord mõelnud, et lugu Homerose silmanägemise puudumisest võis olla tegelikult kunstiline müüt, mis loodi kriitilistel päevadel selleks, et tuletada meile meelde mitte üksnes seda, et suur poeet on alati nägija, kes näeb keha silmadega vähem kui hingesilmadega, vaid et ta on ka tõeline laulja, kes ehitab oma laulu muusikast, korrates iga rida endamisi ikka ja jälle, kuni ta on tabanud selle meloodia saladuse, leelotades pimeduses valguse tiibadega sõnu. Kas see on nii või ei, kuid kindlasti võlgnes inglise suurim poeet just pimedaks jäämisele kui juhusele paljuski oma hilisemate värsside majesteetlikud käigud ja suurepärase kõla. Kui Milton ei saanud enam kirjutada, hakkas ta laulma. Kes hakkaks kõrvutama „Comus’e” värsimõõte „Samson Agonistes’e” või „Kaotatud paradiisi” või „Tagasivõidetud paradiisi” omadega? Kui Milton pimedaks jäi, siis komponeeris ta, nagu peaksid komponeerima kõik, puhtakujuliselt häälega, ning nii sai varasemast vilest või roopillist see võimas paljude klappidega orel, mille täiekõlalisel kajaval muusikal on Homerose värsside ülevat suursugusust, kui see ka ei püüdle Homerose kärmuse poole, ning see on inglise kirjanduse ainus hävimatu pärand, mis jääb püsima läbi kõigi ajastute, sest see on neist üle ning jääb oma surematu vormi tõttu igaveseks meie juurde. Jah, kirjutamine on kirjanikele palju kahju teinud. Me peame tagasi pöörduma hääle juurde. See peab olema meie proovikivi ning võib-olla siis oleme me võimelised kreeka kunstikriitika mõningasi peensusi hindama.

      Asjade praeguse seisu juures me seda teha ei saa. Mõnikord, kui ma olen kirjutanud mõne proosapala, mis on olnud minu tagasihoidlikul hinnangul täiesti veatu, tuleb mulle hirmus mõte, et ma võin olla süüdi trohheilise ja tribrahhilise rütmi naiseliku nõrkusega kasutamise kõlblusetus kuriteos, mille eest üks Augustuse ajastu õpetatud kriitik laidab õiglase karmusega hiilgavat, kuigi mõnevõrra paradoksaalset Hegesiast. Mul hakkab sellest mõeldes külm ning ma mõtlen endamisi, kas selle võluva kirjaniku proosa imetlusväärne eetiline mõju, kes kunagi kuulutas ulja suuremeelsuse vaimus meie kogukonna harimatu osa suhtes koletislikku doktriini, et käitumine moodustab elust kolm neljandikku, ei saa mitte ühel päeval täielikult hävitatud avastusest, et tema paiaanid olid valesti paigutatud.

      ERNEST: Ahaa, nüüd räägid sa kergemeelselt.

      GILBERT: Kes ei räägiks kergemeelselt, kui talle öeldaks tõsiselt, et kreeklastel polnud kunstikriitikuid? Ma saan aru, kui öeldaks, et kreeklaste konstruktiivne geniaalsus läks kaduma kriitikas, aga mitte seda, et rahvas, kellele me võlgneme tänu kriitilise vaimu eest, ei kritiseerinud. Sa ei taha ometi, et ma annaksin sulle ülevaate kreeka kunstikriitikast Platonist Plotinoseni. Õhtu on selleks liiga ilus ning kui kuu meid kuuleks, raputaks ta oma näole rohkem tuhka, kui seal juba on. Ma mõtlen aga ühest täiuslikust väikesest esteetilise kriitika teosest, Aristotelese „Poeetikast”. See pole vormilt täiuslik, sest see on halvasti kirjutatud ja koosneb võib-olla kunstiloenguks kirja pandud märkmetest või eraldiseisvatest fragmentidest, mis olid mõeldud mõne suurema raamatu jaoks, kuid oma loomulaadilt ja käsitluselt on see täiesti täiuslik. Platon vaatles ammendavalt kunsti eetilist mõju, selle tähtsust kultuurile ja selle rolli iseloomu kujundamisel, kuid siin käsitletakse kunsti mitte kõlbelisest, vaid üksnes esteetilisest seisukohast. Platon oli muidugi käsitlenud paljusid selgelt kunstilisi teemasid, nagu näiteks ühtsuse tähtsus kunstiteoses, tooni ja harmoonia vajadus, näivuse esteetiline väärtus, nähtava kunsti suhe välisilmaga ning ilukirjanduse suhe faktidega. Võib-olla äratas just tema esimesena inimese hinges selle iha, mida me ei ole veel rahuldanud, selle iha mõista sidet ilu ja tõe vahel ning ilu kohta kosmose kõlbelises ja intellektuaalses korralduses. Idealismi ja realismi küsimused nii, nagu tema neid esitab, võivad tunduda paljudele mõnevõrra viljatud abstraktse olemise metafüüsilises valdkonnas, kuhu tema need asetab, aga kui kanda need üle kunstivalda, siis leiate, et need on ikka veel elujõulised ja tähendusrikkad. Võib olla, et Platonil ongi määratud jääda elama ilu kriitikuna ning et tema mõtiskluste valdkonna nimetuse muutmisega leiame me uue filosoofia. Kuid Aristoteles nagu ka Goethe tegeleb kunstiga peamiselt selle konkreetsetes ilmingutes, võttes näiteks tragöödia ja uurides selles kasutatud materjali, mis on keel, selle ainest, mis on elu, selle toimimise meetodit, mis on tegevus, tingimusi, mille abil see avaldub, mis on esitus teatris, selle loogilist struktuuri, mis on sündmustik, ja selle lõplikku esteetilist haaravust, mis hõlmab kaastunde ja aukartuse kaudu väljendatud ilutaju. See looduse puhastumine ja hingestamine, mida ta nimetab κάθαρσις, on, nagu Goethe mõistis, põhiolemuselt esteetiline ning mitte kõlbeline, nagu Lessing kujutles. Piirdudes eelkõige muljega, mida kunstiteos jätab, asub Aristoteles seda muljet analüüsima, selle allikat uurima ja vaatama, kuidas see on esile kutsutud. Füsioloogi ja psühholoogina teab ta, et mingi funktsiooni СКАЧАТЬ