Esseed. Oscar Wilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puhastab ja hingestab see inimest; ei, see mitte üksnes ei hingesta teda, vaid see pühendab ta ka üllastesse tunnetesse, millest ta ei pruukinud enne midagi teada, sest sõnas κάθαρσις on, nagu mulle on mõnikord tundunud, ka selge vihje initsiatsiooniriitusele, kui see pole mitte, nagu mul on mõnikord olnud kiusatus kujutleda, selle ainus ja tõeline tähendus siinkohal. See on muidugi ainult kõnealuse raamatu üldsõnaline iseloomustus. Kuid sa näed nüüd, milline täiuslik näide esteetilisest kriitikast see on. Kes veel peale kreeklase oleks suutnud kunsti nii hästi analüüsida? Pärast selle lugemist ei imesta sa enam, et Aleksandria pühendas ennast nii suurel määral kunstikriitikale, ning et me näeme tänapäeva kunstilise meelelaadiga inimesi uurimas kõiki stiili ja käsitlusviisi küsimusi, arutamas suuri akadeemilisi maalikunsti koolkondi, nagu näiteks Sikyoni koolkond, mis püüdis säilitada antiikse laadi väärikaid traditsioone, või realistlikud ja impressionistlikud koolkonnad, mille eesmärgiks oli tegeliku elu jäljendamine või ideaalsete elementide kujutamine portreedes või eepilise vormi kunstilise väärtuse poole püüdlemine nii moodsas ajas nagu nende oma, või kunstniku õige teema leidmine. Tegelikult kardan ma, et tänapäeva kunstikauge meelelaadiga inimesed olid samuti kirjanduse ja kunsti küsimustes usinasti ametis, sest plagiaadisüüdistustel ei tulnud lõppu ning sellised süüdistused kostavad kas võimetuse õhukestelt veretutelt huultelt või nende grotesksest suust, kellel endal pole midagi, kuid kes kujutlevad, et nad jätavad endast rikaste mulje, karjudes, et neid on paljaks röövitud. Ja ma kinnitan sulle, kulla Ernest, et kreeklased lobisesid kunstnikest niisama palju nagu nüüdisaja inimesed ning neil olid oma isiklikud arvamused ja odavad väljapanekud ja kunsti- ja käsitöögildid ja prerafaeliitlikud liikumised ja liikumised realismi poole ja nad pidasid kunstist loenguid, kirjutasid kunstist esseesid ja tootsid oma kunstiteadlasi, arheolooge ja kõiki ülejäänuid. Noh, isegi rändteatri truppide juhid võtsid ringreisile minnes oma teatrikriitikud kaasa ning maksid neile kiitvate hinnangute kirjutamise eest korralikku palka. Tegelikult võlgneme me kreeklastele tänu kõige selle eest, mis on meie elus moodne. Kõik see, mis on anakronistlik, tuleb keskaegsusest. Just kreeklased on andnud meile kogu kunstikriitika süsteemi ning seda, kui peen oli nende kriitiline vaist, võib näha tõsiasjast, et kõige hoolikamalt kritiseerisid nad, nagu ma olen juba öelnud, keelt. Sest materjal, mida kasutab maalikunstnik või skulptor, on sõnadega võrreldes armetu. Sõnadel pole mitte üksnes niisama sulnis muusika nagu vioolal või lautol, niisama külluslik ja elav värv nagu see, mis teeb meile armsaks veneetslase või hispaanlase lõuendi, ja plastiline vorm, mis pole vähem selge ja kindel kui see, mis ilmutab end marmoris või pronksis, vaid neil on ka mõte, kirg ja vaimsus, mis ongi ainult nende pärisosa. Kui kreeklased polekski kritiseerinud midagi peale keele, oleksid nad ikkagi olnud maailma kõige suuremad kunstikriitikud. Kõige kõrgema kunsti põhimõtete tundmine tähendab kõigi kunstide põhimõtete tundmist.

      Kuid ma näen, et kuu peidab end väävlikarva pilve taha. Ta välgatab sellest kollakaspruunist lakast või ribast otsekui lõvi silm. Ta kardab, et ma räägin sulle Lukianosest ja Longinosest, Quintilianusest ja Dionysiosest, Pliniusest ja Frontost ja Pausaniasest, kõigist neist, kes kirjutasid antiikmaailmas kunstiküsimustest või pidasid neist loenguid. Tal ei pruugi karta. Ma olen väsinud oma retkest faktide hämarasse ja igavasse kuristikku. Nüüd pole mulle jäänud midagi peale veel ühe sigareti jumaliku μοvόχροvος ἠδοvή. Sigarettidel on vähemalt see võlu, et nad jätavad rahuldamatusetunde.

      ERNEST: Proovi üht minu sigaretti. Need on päris head. Ma saan neid otse Kairost. Meie attaché’dest on ainult seda kasu, et nad varustavad oma sõpru suurepärase tubakaga. Ja et kuu on ennast peitnud, siis rääkigem veel natuke. Ma olen täiesti valmis möönma, et ma eksisin selles, mida ma kreeklaste kohta ütlesin. Nad olid, nagu sa tähelepanu juhtisid, kunstikriitikute rahvas. Ma tunnistan seda ja mul on nendest natuke kahju. Sest loomisvõime on kõrgem kui kriitikavõime. Neid ei saa tõesti mitte võrreldagi.

      GILBERT: Nende vastandamine on täiesti meelevaldne. Ilma kriitikavõimeta pole mingit selle nime väärivat kunstiloomingut olemas. Sa rääkisid natuke aega tagasi sellest peenest valikuvaimust ja vaistust, millega kunstnik meie jaoks elu kujutab ja sellele hetkelise täiuse annab. Noh, see valikuvaim, see peenetundeline väljajätmine ongi tegelikult kriitikavõime ühes selle kõige iseloomulikumas avaldumisvormis, ning mitte keegi, kellel seda kriitikavõimet pole, ei saa kunstis üldse midagi luua. Arnold määratles kirjandust kui elu kriitikat ja see polnud kuigi hea sõnastus, kuid see näitas, kui teravalt ta mõistis kriitilise elemendi tähtsust igasuguses loomingus.

      ERNEST: Ma oleksin pidanud ütlema, et suured kunstnikud töötavad alateadlikult, et nad olid „targemad, kui nad ise teadsid”, nagu Emerson minu meelest kusagil märkis.

      GILBERT: See ei ole tegelikult nõnda, Ernest. Kogu kaunis fantaasiaküllane looming on eneseteadlik ja kaalutud. Ükski poeet ei laula sellepärast, et ta peab laulma. Vähemasti ei tee seda ükski suur poeet. Suur poeet laulab sellepärast, et ta arvab heaks laulda. See on nii nüüd ja see on alati nii olnud. Me kipume mõnikord arvama, et need hääled, mis kõlasid poeesia koidikul, olid lihtsamad, värskemad ja loomulikumad kui meie ajal, ning et maailmal, mida varasemad luuletajad vaatasid ja milles nad kõndisid, oli mingit omaenda poeetilisust ja see võis kanduda peaaegu muutmatult laulu. Nüüd katab Olümpost paks lumi ning selle järsud püstised nõlvad on kõledad ja viljatud, aga me kujutleme, et kunagi pühkisid muusade valged jalad seal anemoonidelt kaste ja õhtul tuli Apollon orgu karjustele laulma. Kuid sellega omistame üksnes teistele ajastutele seda, mida me endale või enda arvates ihkame. Meie ajalootaju on ekslik. Iga sajand, mis loob luulet, on seniajani kunstlik sajand, ning looming, mis näib meile oma aja kõige loomulikuma ja lihtsama sünnitisena, on alati väga eneseteadliku pingutuse tulemus. Usu mind, Ernest, ilma eneseteadlikkuseta pole kaunist kunsti olemas ning eneseteadlikkus ja kriitiline vaim on üks ja seesama.

      ERNEST: Ma saan aru, mida sa mõtled, ja su jutus on oma iva. Aga sa ju tunnistad kindlasti, et ammuste aegade suured poeemid, primitiivsed, anonüümsed, kollektiivsed poeemid olid pigem rahvaste kui indiviidide kujutlusvõime vili?

      GILBERT: Mitte siis, kui neist sai luule. Mitte siis, kui nad said kauni vormi. Sest seal, kus pole stiili, pole kunsti, ja seal, kus pole ühtsust, pole stiili, ja ühtsus on olemas üksikisikul. Kahtlemata olid Homerosel käepärast vanad ballaadid ja lood, nagu olid ka Shakespeare’il kroonikad ja näidendid ja romaanid, mille alusel tööd teha, kuid need olid pelgalt tema toormaterjal. Ta võttis need ja vormis need lauluks. Need said tema omaks, sest ta tegi need ilusaks. Need olid loodud muusikast,

      Ja nõnda üldse mitte loodud

      Ja seega loodud igaveseks.

      Mida kauem inimene uurib elu ja kirjandust, seda tugevam tunne tal tekib, et kõige imelise taga seisab üksikisik ning et mitte hetk ei loo inimest, vaid inimene loob ajastu. Ma kaldun isegi arvama, et iga müüt ja legend, mis tundub olevat tekkinud mingi hõimu või rahva imestusest, hirmust või kujutlusest, on tegelikult algselt üheainsa mõistuse leiutis. Müütide kummaliselt piiratud arv näib minu meelest sellele järeldusele osutavat. Kuid ei maksa kalduda võrdleva mütoloogia küsimustesse. Me peaksime jääma kriitika juurde. Ma tahan juhtida sellega seoses tähelepanu järgmisele. Ajastu, milles pole kriitikat, on kas ajastu, mille kunst on liikumatu, hierarhiline ja piirdub formaalsete tüüpide reprodutseerimisega, või ajastu, mil pole üldse mingit kunsti. On olemas olnud kriitilisi ajastuid, mis pole olnud loovad selle sõna tavapärases mõttes, ajastuid, mil inimvaim on püüdnud oma aardekambri aardeid korrastada, kulda hõbedast ja hõbedat tinast eraldada, kõik kalliskivid üle lugeda ja pärlitele nimed panna. Pole aga olnud ühtki loomingulist ajastut, mis poleks olnud ühtlasi kriitiline. Sest just kriitikavõime leiutab uusi vorme. Loomisel on kalduvus ennast korrata. Just kriitikavaistule võlgneme tänu iga uue koolkonna eest, mis esile kerkib, iga uue vormi eest, mille kunst käepärasena leiab. Tegelikult pole ainsatki praegu kunstis kasutatavat vormi, mis ei tuleks meile Aleksandria kriitilisest vaimust, sest just seal said need vormid kas stereotüübiks, leiutati või viidi täiuseni. Ma ütlen Aleksandria mitte üksnes sellepärast, et just seal sai kreeka vaim suurima eneseteadlikkuse ning läks tegelikult ka СКАЧАТЬ