Esseed. Oscar Wilde

Чтение книги онлайн.

      Siin oli matkimine, nii kaugele kui see läks, puhtalt juhuslik. Järgmise juhtumi puhul oli matkimine teadlik. 1879. aastal, kohe pärast seda, kui ma olin Oxfordist lahkunud, kohtasin ma ühe välisministri majas kummaliselt ja eksootiliselt ilusat naist. Me saime suurteks sõpradeks ja viibisime pidevalt koos. Aga ometi ei huvitanud mind tema juures kõige rohkem mitte tema ilu, vaid tema iseloom, tema iseloomu üldine hägusus. Tundus, nagu poleks temas üldse mingit isiksust, vaid üksnes paljude tüüpide võimalus. Mõnikord pühendas ta end täielikult kunstile, tegi oma elutoast ateljee ning veetis kaks või kolm päeva nädalas maaligaleriides või muuseumides. Siis hakkas ta käima võiduajamistel, kandis ratsutamisriideid ja ei rääkinud millestki muust kui kihlvedudest. Ta hülgas religiooni mesmerismi pärast, mesmerismi poliitika pärast ja poliitika filantroopia melodramaatilise põnevuse pärast. Tegelikult oli ta nagu Proteus ning kõik tema muundumised ebaõnnestusid nagu ka sellel imelisel merejumalusel, kui Odysseus temast kinni haaras. Ühel päeval algas mingis Prantsuse ajakirjas järjejutt. Sel ajal oli mul kombeks järjejutte lugeda ning ma mäletan hästi seda üllatust ja vapustust, mida ma kangelanna kirjelduseni jõudes tundsin. Kangelanna oli nii minu sõbra moodi, et ma viisin ajakirja talle ning ta tundis end otsekohe ära ja näis, et see sarnasus lummas teda. Muide, ma pean sulle ütlema, et tegemist oli ühe surnud vene kirjaniku teose tõlkega, nii et autor ei olnud oma tegelast minu sõbra järgi loonud. Niisiis, lühidalt öeldes olin ma mõni kuu hiljem Veneetsias, nägin hotelli lugemistoas seda ajakirja ning võtsin selle hooletult kätte, et näha, mis oli saanud kangelannast. Tegemist oli väga haletsusväärse looga, sest tüdruk oli lõpuks põgenenud koos mehega, kes oli temast palju madalamal, ning mitte ainult ühiskondlikult seisundilt, vaid ka iseloomult ja intellektilt. Ma kirjutasin sel õhtul oma sõbrale, mida ma arvan Giovanni Bellinist, imetlusväärsest jäätisest Floriani restoranis ning gondlite kunstiväärtusest, kuid lisasin postskriptumi selle kohta, et tema teisik järjejutus oli väga rumalasti käitunud. Ma ei tea, miks ma selle lisasin, aga ma mäletan, et mind valdas omamoodi kartus, et ta võib teha sama. Enne veel, kui mu kiri temani jõudis, oli ta jooksnud minema mehega, kes ta poole aasta pärast maha jättis. Ma nägin teda 1884. aastal

      Pariisis, kus ta elas koos oma emaga, ning küsisin, kas järjejutul oli tema käitumisega mingit seost olnud. Ta ütles mulle, et ta oli tundnud täiesti vastupandamatut kihku järgneda kangelannale samm-sammult tema imelikul ja saatuslikul teel, ning et ta oli oodanud tõelise hirmuga viimaseid peatükke. Kui need ilmusid, tundus talle, et ta on sunnitud neid elus jäljendama, ning ta tegigi seda. See oli väga selge ja äärmiselt traagiline näide sellest vaistlikust matkimisest, millest ma rääkisin.

      Kuid ma ei tahaks enam kauem üksikjuhtumitel peatuda. Isiklik kogemus on kõige piiratum nõiaring. Ma tahan lihtsalt osutada üldisele põhimõttele, et elu jäljendab kunsti palju sagedamini, kui kunst jäljendab elu, ning ma olen kindel, et kui sa selle üle tõsiselt järele mõtled, leiad sa, et see on tõsi. Elu tõstab kunsti näo ette peegli ning kas jäljendab mõnda maalikunstniku või skulptori kujutletud veidrat tüüpi või teostab tegelikkuses selle, millest on unistatud väljamõeldises. Teaduslikult väljendudes on elu alus – elu energia, nagu nimetaks seda Aristoteles – lihtsalt eneseväljenduse iha ning kunst pakub alati mitmesuguseid vorme, mille kaudu seda eneseväljendust võib saavutada. Elu haarab neist kinni ja kasutab need ära, isegi kui ta sellega iseennast kahjustab. Noored mehed on sooritanud enesetappe, sest nõnda tegi Rolla, nad on surnud omaenda käe läbi, sest omaenda käe läbi suri ka Werther. Mõtle vaid, mida me võlgneme Kristuse jäljendamisele ja mida me võlgneme Caesari jäljendamisele.

      CYRIL: See teooria on kindlasti väga kentsakas, kuid et see oleks täielik, peaksid sa näitama, et loodus pole sugugi vähemal määral kunsti jäljendus kui elu. Kas sa oled valmis seda tõestama?

      VIVIAN: Kulla mees, ma olen valmis tõestama mida tahes.

      CYRIL: Niisiis jälgib loodus maastikumaalijat ja võtab temalt üle oma nähtused?

      VIVIAN: Muidugi. Kust siis veel kui mitte impressionistidelt saame me need imelised pruunid udud, mis roomavad meie tänavatel, hägustavad gaasilaternaid ja muudavad majad koletislikeks varjudeks? Kellele siis veel kui mitte neile ja nende õpetajale oleme tänu võlgu nende ilusate hõbedaste udude eest, mis lasuvad meie jõe kohal ja muudavad kaarsilla ja õõtsuva pargase hääbuva ilu põgusateks kehastusteks? See erakordne muutus, mis on viimase kümne aasta jooksul Londoni kliimas aset leidnud, on täielikult tingitud teatud kunstikoolkonna mõjust. Sa muigad. Vaata asja teaduslikust või metafüüsilisest seisukohast ning sa leiad, et mul on õigus. Sest mis on loodus? Loodus ei ole mingi meid sünnitanud suur ema. Ta on meie looming. Just meie ajus ärkab ta ellu. Asjad on olemas sellepärast, et me näeme neid, aga see, kuidas me neid näeme, sõltub kunstidest, mis on meid mõjutanud. Mingi asja vaatamine on hoopis midagi muud kui mingi asja nägemine. Inimene ei näe midagi, enne kui ta näeb selle asja ilu. Siis, ja ainult siis, hakkab see olemas olema. Tänapäeval ei näe inimesed udusid mitte sellepärast, et udud on olemas, vaid sellepärast, et luuletajad ja maalikunstnikud on neile sääraste nähtuste mõistatuslikku ilu õpetanud. Londonis võis olla sajandite jooksul udu. Ma ütleksin, et küllap oligi. Kuid keegi ei näinud seda ning seepärast ei tea me sellest midagi. Seda ei eksisteerinud, enne kui kunst oli selle leiutanud. Tuleb tunnistada, et nüüd on uduga liiale mindud. Sellest on saanud pelk ühe kildkonna manerism ning nende meetodi liialdatud realism tekitab tuimadel inimestel bronhiiti. Seal, kus haritud inimesed saavad mulje, saavad harimatud nohu. Seepärast käitugem inimlikult ja palugem, et kunst oma imeliste silmade pilgu mujale pööraks. Tegelikult on ta seda juba teinud. See valge võbelev, kummaliste kahvatulillade laikudega ja rahutute violetsete varjudega päikesevalgus, mida nüüd Prantsusmaal näha saab, on kunsti viimane fantaasialend ning üldiselt jäljendab loodus seda üsna imetlusväärselt. Seal, kus ta kinkis meile Corot’d ja Daubignyd, annab ta nüüd oivalised Monet’d ja vaimustavad Pissarrod. On olemas isegi selliseid hetki, mis on, tõsi küll, harvad, kuid mida võib siiski aeg-ajalt täheldada, mil loodus muutub täiesti moodsaks. Muidugi ei saa tema peale alati kindel olla. Asi on selles, et ta on õnnetus olukorras. Kunst loob mingi võrreldamatu ja ainulaadse nähtuse ning läheb pärast seda edasi teiste asjade juurde. Loodus aga, unustades, et jäljendamisest on võimalik teha kõige siiramat solvanguvormi, kordab seda nähtust, kuni me kõik oleme sellest täielikult tüdinud. Ükski vähegi kultuurne inimene ei räägi tänapäeval enam päikeseloojangu ilust. Päikeseloojangud on üpris vanamoodsad. Need kuuluvad aega, mil Turner oli kunstis viimane sõna. Nende imetlemine on selge provintsliku meelelaadi märk. Teiselt poolt kestavad need edasi. Eile õhtul käis proua Arundel mulle peale, et ma läheksin akna juurde ja vaataksin seda hunnitut taevast, nagu ta seda nimetas. Muidugi pidin ma seda vaatama. Ta on üks neid absurdselt nägusaid filistreid, kellele ei saa ei öelda. Ja mis see siis oli? Lihtsalt üks väga teisejärguline Turner, viletsast perioodist pärit Turner, kus kunstniku kõik vead olid liialdatud ja liigselt rõhutatud. Ma olen muidugi täiesti nõus tunnistama, et elu teeb väga sageli sama vea. Ta loob oma vale-René’d ja teeseldud Vautrinid just niisamuti, nagu loodus annab meile ühel päeval kaheldava Cuypi ja teisel päeval enam kui küsitava Rousseau. Siiski mõjub loodus seda sorti asjades ärritavamalt. See näib nii rumal, nii ilmne, nii tarbetu. Vale-Vautrin võib olla tore. Kaheldav Cuyp on talumatu. Ma ei taha aga looduse vastu liiga karm olla. Kahju ainult, et Inglise kanal näeb eriti Hastingsi juures sageli välja nagu Henry Moore’i pilt, hall pärlmutter kollaste tuledega, aga noh, kui kunst on mitmekesisem, siis muutub ka loodus kahtlemata mitmekesisemaks. Seda, et just loodus jäljendab kunsti, ei saa minu meelest nüüd eitada isegi tema kõige kurjem vaenlane. See on ainus asi, mis teda veel tsiviliseeritud inimesega ühendab. Aga kas ma olen oma teooriat nüüd sinu rahulduseks tõestanud?

      CYRIL: Sa oled tõestanud seda minu rahulolematuseks ja see on veel parem. Aga isegi selle elu ja looduse kummalise jäljendamisvaistu olemasolu mööndes tunnistad sa ju kindlasti, et kunst väljendab oma ajastu meelelaadi, oma aja vaimu, kõlbelist ja sotsiaalset keskkonda, mis seda ümbritseb ja mille mõjul see on loodud.

      VIVIAN: Muidugi mitte! Kunst ei väljenda kunagi midagi СКАЧАТЬ