Imaago. Ljudmila Ulitskaja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ivanovna, kes töötas sõjajärgsetest aastatest peale nende perekonnas ja oli Oljat väikesest peale kasvatanud, tahtis pärast lapse sündimist ära minna teise kaheliikmelisse perekonda, kus oli tööd vähem ja kuhu teda oli ammugi meelitatud, kuid Kostja kasvas talle nii südame külge, et ta hoolitses poisi eest kuni oma surmani.

      Igati edukate ülikooliõpingute lõpu eel leidis aset sündmus, mis perekonna idülli ränga mõra lõi. Olja, terve mõistusega neiu, oli selles ülikoolis sattunud hukutavate mõtete mõju alla ja kui üks ülikooli õppejõududest, varjatud nõukogudevastane ja iseenesestki mõista rahvavaenlane, pandi istuma välismaal avaldatud paskvilli pärast, kirjutas Olja koos mõne kursusekaaslasega, segadusse aetud lollpeaga, alla kirjale tema kaitseks. Koos teiste allakirjutanutega löödi ta ülikoolist välja. Antonina Naumovna kahetses, et oli tütre ülikooli pannud, kuid nüüd oli juba hilja. Olja mehine isa, kui ta oleks teadnud, et see austusväärne haridus sellise pöörde võtab, oleks kahtlemata meenutanud: „kes lisab teadmisi, see lisab valu”. Kuid ta ei tundnud Koguja raamatut ja kui siis hukutav ülikooliharidus avaldus tema tütre saatuses nii dramaatilisel moel, ütles ta kibedalt oma naisele Tonjale:

      „Oli sul seda ülikooli vaja. Ma ju ütlesin, peab olema lihtsam, rahvale lähemal. Nüüd on plikal ajud kihva keeratud… Oleks pannud ta inseneriks õppima ja poleks tal ühtki mäda mõtet olnud… Lasime tüdruku käest ära.”

      Selles võis Afanassi Mihhailovitšil õigus olla. Ülikoolis on alati toimunud mõtete käärimine, seda mõistis kindral hukka mitte parteilase kohustusest, vaid oma hingelaadi tõttu.

      „Muudkui targutavad,” pahandas ta iga kord, kui juhtus kokku sellega, millest ta aru ei saanud. Ikka sagedamini ei saanud ta aru oma tütrest: isegi lihtsatest asjadest oli too õppinud rääkima hirmus keeruliselt, otsekui spetsiaalselt, et isa aju rivist välja lüüa. Väimehele tuli au anda, tema Olja vaateid ei jaganud. Nad tülitsesid aeg-ajalt omavahel poliitilises küsimustes, sest teisi probleeme neil ei olnud: ei mingeid muresid, kõik oli olemas, oli lapsehoidja, suvila ja toiduainete tellimused… Asi lõppes sellega, et varsti pärast Olja väljaheitmist ülikoolist lõi Vova ukse kinni ja läks tagasi oma vanemate juurde elama.

      Kui Olja oleks oma vanemaid kuulda võtnud, kahetsenud koosolekul pattu, valanud pisaraid ja kirjutanud avalduse, mida temalt nõuti, siis ei oleks asi väljaviskamiseni läinud. Kuid nagu oli juba öeldud, oli ta kasvatatud ausaks ja põhimõttekindlaks – seda olid vanemad temas lapsepõlvest peale arendanud – seepärast keeldus ta kategooriliselt kahetsemast, oma viga tunnistamast ja sõimamast tõprast õppejõudu, kes oli tema diplomitöö juhendaja.

      Õppejõud arreteeriti septembri alguses, Olja kutsuti esimesele ülekuulamisele kuu lõpus ning aus tüdruk rääkis tõtt ja ainult tõtt. Aga mida siis veel? Tõde aga oli selles, et õppejõud oli silmapaistev teadlane, et ta suhtus kriitiliselt paljudesse nõukogude elu nähtustesse ja see kriitika oli õige, ja tema, teadlase õpilane, jagab täielikult tema vaateid kirjandusele ja elule. Tema tunnistus arreteeritule suurt kahju ei teinud, tütre eksimuste eest vastutasid tema vanemad. Afanassi Mihhailovitš kutsuti salajasse kohta välja rangeks jutuajamiseks, talle põrutati peale ning peagi esitas ta errumineku palve ja kolis elama suvilasse. Hingepõhjas oli ta selle muutuse üle koguni rõõmus: linnast väljas oli hea elada, ta harjutas seal päritud käsitööd, olles tütre peale vaikselt solvunud, ei rikkunud endal ei meeleolu ega vererõhku perekondlike ebameeldivuste läbielamisega. Tal oli lisaks sellele veel teinegi hingekosutus.

      Antonina Naumovna sooritas ennetava löögi: veel enne seda, kui ülemused jõudsid talle hakata tütre halva kasvatamise pärast peapesu tegema, jõudis ta oma ajakirjas avaldada vihase materjali endise õppejõu laimava raamatu kohta ning pakkus end ühiskondlikuks süüdistajaks selle lurjuse vastu algatatud poliitilisel kohtuprotsessil. Tema suhted tütrega läksid sest ajast peale täiesti käest ära.

      Olja elas korteris nagu võõras. Ei rääkinud enda kohta midagi, tuli, läks, vahel käis Kostjaga jalutamas, siis kadus päevaks-paariks ära. Veebruaris algas kohtuprotsess õppejõu ja tema sõbra üle, kes oli samuti pöörane kirjanik, ta oli toimetanud käsikirju Läände, Olja lippas Krasnaja Presnja rajooni kohtu juurde ning seisis noorte intelligentsete ja jultunud nägudega meeste ja naiste seas. Nad kõik oleksid nagu olnud omavahel tuttavad, vahetevahel võttis keegi meestest portfellist pudeli või taskust plasku ja see käis ringi. Neil hetkedel tundis Olja end üksikuna ja õnnetuna: talle ei pakutud. Ükskord läks ta pelmeenisaali kohtu lähedal, pigem mitte selleks, et süüa, vaid et sooja saada, ta sattus ühte lauda selle seltskonnaga ja nad tunnistasid ta omaks kohe, kui ta oli öelnud, et oli kirjutanud diplomitööd kohtualuse juhendamisel ja oli selle pärast ülikoolist välja löödud.

      Pikk mees, keda ta oli rahva seas ennegi tähele pannud, sest pakasest hoolimata käis ta ilma mütsita, lokkis juuksed lumehärmased, aeg-ajalt oli ta võtnud välja fotoaparaadi, kellelegi pabereid pihku pistnud ning ükskord oli ta kõigi nähes bussi tõugatud ja ära viidud, see sama lõbus mees pakkus talle ebaseaduslikku viina otse sildi all, mis teatas, et piiritusjookide kaasatoomine ja tarvitamine on rangelt keelatud, Olja jõi peaaegu pool klaasi ära.

      Ja siis tuli õnnetunne: lõhnas keedetud pelmeenide ja märgade kasukate järele, natuke kloori ja joodud alkoholi järele, lõhnas ohu ja jultumuse järele, Olja tundis, et ta on võetud vastu kohtualustele kaasatundjate ridadesse. See tunne sarnanes laste kollektiivse rõõmuga pioneerikoondusel, sädemeid pilduvate lõkete ääres elektersinise taeva all, komnoorte väljasõitudega kartuleid koristama ja elektrirongides laulmisega, kuid oli selge, et kõik too lapselik oli olnud kas selle tarkade, oluliste ja julgete inimeste tõelise ühenduse aseaine või eelaimus, need inimesed nägid välja ustavate seltsimeestena, nad patsutasid üksteist õlale, mõnikord naersid lustakalt, kuid sageli sosistasid midagi poolsalaja. Kõige veetlevam selles laudkonnas oli too pikk ja lokkispäine. Tema nimi oli Ilja. Tema valaski viina laiali.

      Juhtus nii, et Olja pere elas edasi minevikuelu, Olja aga sattus täiesti uude ellu. Kohtuprotsess lõppes, nõukogudevastased said ärateenitud karistusaja ja läksid karistust kandma, aga inimesed, kes käisid koos Krasnaja Presnja rajooni kohtu õuel, liitusid ühte.

      Sõna „dissident” ei olnud veel käibele läinud, termin „kuuekümnendate inimesed” assotsieerus esialgu ainult Tšernõševski järgijatega, kuid arukates peades sigisid vaiksed mõtted, need olid otsekui vaglad ja ohtlikud nagu spiroheedid. Ilja esitas neid Olgale arusaadavas vormis embuste vaheajal, mida tuli ette Arhipovi tänava toas, kus Ilja oli elanud koos emaga enne abiellumist, kuid polnud sealt ka pärast abiellumist päriselt välja kolinud. Ta viis Oljakese sinna kunas juhtus, kuid eranditult hommikupoolikul, sest Ilja ema töötas meditsiiniõena lasteaias kella kaheksast kolmeni.

      Laagrisse saadetud õppejõuga oli Ilja lähedalt tuttav, ta tundis peaaegu kõiki inimesi, kes olid siis käinud koos kohtu õuel, kuid sellele lisaks teadis ta üldse kõike, eriti aga seda, mis oli trükitud märkuste peenes kirjas. Jäi koguni mulje, et mida väiksem oli kiri, mida ladumisel kasutati, seda suuremat huvi see Iljale pakkus. Eriti hästi ja palju teadis ta seda, mida ülikooliõpikutes üldse ei nimetatud. Teadmisi ammutas ta raamatukogudes, kus ta veetis kooliaastad ja nendele järgnenud aastad. Olga suureks üllatuseks ei olnud kõrgestiharitud Iljal üldsegi kõrgemat haridust, ta oli lõpetanud ainult keskkooli ega soovinud riigi heaks töötada; et aga pääseda võimude tagakiusamise käest, oli ta kirjas kellegi akadeemiku sekretärina.

      Olga ja Ilja romaan arenes peamiselt jalgadel, jalutuskäikude ajal Iljale hästituntud ja kallites kohtades Moskva linnas. Mõnikord ta peatus viltuse maja juures, mille trepp oli kiiva vajunud, ja ütles: see on tulekahjueelne maja, siin käis Vjazemski… Siin peatus venna juures Mandelštam… selles apteegis käis Bulgakovi naine Jelena Sergejevna mehele ravimeid toomas…

      Kuid kõige rohkem teadis ta futuristidest, kogu sellest vene avangardist. Nad seisid tundide kaupa bukinistide lettide juures, ka nendes kauplustes teadis ta СКАЧАТЬ