Imaago. Ljudmila Ulitskaja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elavnes, sosistas julgemini, püüdis „vaenulikke” hääli, trükkis kirjutusmasinal, kirjutas ümber, tegi fotokoopiaid. Samizdat levis üle kogu maa. See põrandaalune lugemisvara ei olnud veel leidnud oma kohta kui uus ühiskondlik nähtus, milleks see sai järgmisel aastakümnel, kuid julgete inimeste poolt ümber kirjutatud paberilehed sahisesid juba öösiti ahnete lugejate kätes.

      Hruštšov tekitas selle Stalini isikukultuse paljastamisega säherduse segaduse, et endise selguse asemel valitses nüüd midagi arusaamatut. Kõik tardusid ootuses. Kirjandusõpetaja saatus, kes abiellus oma õpilasega ja tõi ilmale lapse mitte just päris ettenähtud ajal, oli kooli juhtkonna kõigist ponnistustest hoolimata ikka veel otsustamata.

      Lõpuks vaadati küsimus läbi. Rajooni haridusosakond osutus nõudlikumaks kui rajoonikomitee. Võeti vastu otsus vallandada, kuid siis taibati, et enne peab ta viima oma abituriendid kooliaasta lõpuni välja. Et õpetajat mitte minema peletada, otsustati plaanitud vallandamisest talle esialgu mitte teatada: tõepoolest, kui ta peaks poole aasta pealt lahkuma, siis kellega teda asendada? Viktor Juljevitši kõrvu ulatusid alatasa mingid ebamäärased ja ebameeldivad kuuldused, kuid selleks ajaks oli ta ka ise otsustanud koolist lahkuda niipea, kui õppeaasta läbi saab.

      Viiekümne seitsmenda aasta kevadeks oli vene kirjasõna armastajate ringist saanud eksamiteks valmistumise järeleaitamistundide rühm: kolm neljandikku klassi kavatses astuda filoloogiateaduskonda. Mihha käis neis tundides regulaarselt, kuigi oli klassi parim kirjanduse tundja. Ta teadis, et juute filoloogiateaduskonda vastu ei võeta, kuid teadis ka seda, et midagi muud tal vaja ei ole.

      Mihha vanem nõbu Marlen narris teda, pakkus abi astumisel kalandusinstituuti, kinnitas, et kala on juudi jaoks palju sobivam elukutse kui kirjandus ja ajas sellega Mihha täiesti endast välja.

      Kevadeks jõudsid kuuldused, et Viktor Juljevitš kavatsetakse koolist välja lüüa, kümnenda klassi õpilaste kõrvu. Räägiti, et õpetajad olevat kirjutanud tema kohta mingi inetu kaebuse seoses sellega, et ta abiellus oma endise õpilasega. Poisid olid valmis minema ja kirjutama ükskõik kuhu, et armastatud õpetajat kaitsta. Tal kulus tükk vaeva, et teha neile selgeks: ta ise kavatseb ka koolist lahkuda, ta on juba ammu tahtnud teha teadustööd, kirjutada raamatuid, nemad võiksid ometigi mõista, kuidas koolivihikud, õpetajamutid, poliitinformatsioonid ja kogu see jaburus on teda ära tüüdanud, et ta ei läinud koolist kohe pärast abiellumist ära ainult nende, oma armsate „vekalaste” pärast.

      „Seda enam,” lisas ta, „et ma olen endale vahetuse üles kasvatanud. Te teate ise, kui palju kirjandusõpetajaid annab meie kool mõne aasta pärast.”

      See oli tõsi. Sellest ajast alates, kui tema kooli tööle tuli, astus pool igast lennust filoloogiateaduskonda, kes ülikooli, kes pedagoogilisse instituuti. Nõrgemad tüdrukud läksid õppima raamatukogundust, arhiivindust või kultuuriinstituuti. Väikesearvulisele, kuid toredale poistearmeele oli selgeks õpetatud haruldane kunst lugeda Puškinit ja Tolstoid. Viktor Juljevitš oli veendunud, et seega olid tema lapsed saanud piisava süsti, et seista vastu meie elu tinastele ja kõigile muudele jälkustele. Muuseas, selles võis ta ka eksida.

      Palju rohkem kui viimaste eksamite vastu tundsid „vekalased” huvi lõpuõhtu ettevalmistuste vastu. Plaaniti suurejoonelist etendust. Varakult anti teada, et mingi alkohol ei ole lubatud. Ühest küljest oleks võinud sellest keelust hõlpsasti kõrvale hiilida, teisest küljest ei huvitanud see eriti kedagi. Kõigile oli selge kõige tähtsam asi: hüvastijätt kooliga tähendab lahkumist Viktor Juljevitšist ja see hüvastijätt on kahekordne seetõttu, et Viktor Juljevitš ise lahkub koos oma abiturientide klassiga koolist, seda oli ta neile jõudnud öelda.

      Poisid hoidsid oma ettevalmistusi salajas, kuid Viktor Juljevitš aimas eelseisva sündmuse suurejoonelisust, sest temani jõudsid andmed, et hoolikalt eksamiteks valmistumise asemel saadavad mitu poissi päevi ja öid mööda skulptor Lozovski, Volodja Lozovski isa ateljees, kus nad meisterdavad midagi grandioosset.

      Ilja suurendas fotosid ja tegi varjupilte, mida projitseeriti seinale. See oli algupärane stsenograafia, keegi ei olnud enne teda seda teinud.

      Lükanud õpikud kõrvale, kirjutas Mihha värssnäidendit. Selles oli miljon tegelast, alates Aristophanesest ja Loll-Ivanist ning lõpetades Homerose ja Ehrenburgiga.

      Kui lõpueksamid olid edukalt tehtud, jõudis kätte lõpuballi päev. Sellel iga-aastasel pidupäeval olid oma väljakujunenud kaanonid. Tüdrukutele õmmeldi kleidid, koguni valged. Nad tegid endale pähe juuksurisoengu, värvisid ripsmeid, sel päeval olid isegi kapronsukad lubatud.

      See oli tulevase esimese balli peaproov, aga seda esimest balli enamikul neist elus ei tulnudki, see oli petlik lubadus, et tulevane elu on lausa pidupäev, mida samuti ei tule, lahkumine koolist oli eranditult igaühe jaoks rõõmus sündmus, kuid samas oli sellel võlts romantiline värving.

      Tihedatesse ridadesse asetatud toolidel istusid lapsevanemad, peamiselt emad, samuti kenasti riides ja sama ärevil kui nende lapsed.

      Kui keerulise istuma paigutamisega oli toime tuldud, juhtus ebameeldiv intsident. Kaks üheksanda klassi poissi, Maksimov ja Tarassov, olid end abiturientide hulka sokutanud ja kavatsesid kontvõõrastena osa saada peost, mis polnud neile määratud. Nad saadeti häbiga minema, nad lahkusid solvatutena. Eeldati, et nad lahkusid koolimajast.

      Algas pidulik osa. Anti kätte küpsustunnistused ja peeti kõnesid. Siis anti kätte medalid, neid oli neli: kolm hõbemedalit ja üks kuldmedal. Kuldmedali oli välja teeninud Nataša Mirzojan, idamaine iludus ja tallalakkuja. Hõbemedali said Polujanova, Gorškova ja Šteinfeld, hüüdnimega „Aitüma”, mille ta oli saanud juba algklassides omapärase sõnapruugi tõttu: üldtunnustatud, kuid vähekasutatava „tänan” asemel ütles tema „aitüma”.

      „Trianon” medaliteni ei küündinud. Õppisid kõik hästi, kuid oivikud ei olnud nad kunagi.

      Pärast pidulikku osa tekkis viivitus. Plaani järgi pidi tulema etendus, kuid kümnel erineval põhjusel asi ei klappinud, oli vaja vähemalt nelikümmend minutit, et laialilagunenud tegevuse tükid kokku panna. Pandi mängima muusika. Kuid tantsimiseks ei olnud keegi veel valmis, kõik tuiasid ebamusikaalselt ringi. Kõrval asuvas klassis õmmeldi kiirustades pärgadele külge lilli, grimeeriti ja korrati teksti.

      Viktor Juljevitš vestles akna all kellegagi lapsevanematest. Ta märkas, et ukse juures vehkis käega Andrei Ivanovitš, andis märku, et tule välja!

      Selgus, et saalist välja aetud Maksimov ja Tarassov ei olnud üldsegi koolimajast lahkunud, vaid otse vastupidi, olid roninud pööningule ja joonud seal ära pudeli portveini. Kui nad olid pööningult lahkumas, võeti nad asitõendiga kinni ja toimetati direktori kabinetti. Mõlemad olid purjus, seda oli palja silmaga näha.

      Viktor Juljevitš astus sisse, direktriss pöördus teatraalselt tema poole:

      „Olge lahked, imetlege, meie õpilased!”

      Nad nägid nii haledad välja, et oli selge: nad vajavad pigem lohutamist kui karistamist,

      Viktor Juljevitš võttis direktrissi laualt tühja pudeli, keerutas seda käes, vaatas etiketti:

      „Jah, nad on hukkamõistu ära teeninud. Õudne jälkus.”

      Direktriss jätkas oma osa:

      „Nüüd on nii, teie vanemad tulevad kohe teile järele, see on omaette jutt. Aga kui te ei ütle, kes veel koos teiega pööningul sigatsesid, siis lendate te koolist välja!”

      Nendega koos kedagi ei olnud, kuid Larissa Stepanovna oli kindel, et seal oli terve kamp koos.

      „Mis СКАЧАТЬ