Imaago. Ljudmila Ulitskaja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käis vastas. Mõnikord koos Kostjaga. Milleks vedada last öösel, pakasega kaasa?

      Tõsi, üksi Kostjat ei jäetud, ära käisid nad vaheldumisi. Kui aga jäid ka ööseks ära, siis kutsusid välja Faina Ivanovna. Kahe kuu jooksul palusid ainult üks kord Afanassi Mihhailovitšil lapse järele vaadata: ta võttis poisi enda juurde töötuppa, too aitas teda päev läbi. Asjalikult.

      Laupäeviti sõitis halli „Volgaga” kohale Antonina Naumovna, kaasas tort ja toidukraam. Korraldas pühapäeviti perekonnalõunaid. Uus peigmees ei andnud kaua aega talle näole: nagu jõudis kätte laupäev ja pühapäev, oli ta kadunud. Nad juhtusid kokku alles aprilli algul. Antonina Naumovna eelarvamuslik põlgus leidis kinnitust: mees talle ei meeldinud. Ja mida tas üldse meeldivat oli? Kui siis ainult lokkis juuksed. Üldiselt aga – nägu ilmetu, nahk pingul, nina nagu varese nokk, huuled lihavad ja punased nagu palavikus. Üleni kentsakas: õlgadest kitsas, jalad kõhnad, vöökohast vaata et murdub pooleks, püksid on liibuvad, aga ees pungitab et lase aga olla. Ajab külmavärinad peale! Ptüi!

      Antonina Naumovna noogutas, pigistanud huuled kokku:

      „Noh, saame siis tuttavaks. Antonina Naumovna.”

      „Ilja.”

      „Ja isanimi?”

      „Ilja Issajevitš Brjanski,” ütles rõhutatult.

      Brjanski Brjanskiks, mõtles Antonina Naumovna, suur asjatundja kaadri küsimustes, aga Issajevitš! – prohvetite nimed olid käibel ainult pappidel ja juutidel… vanausulistel ka. Selle küsimusega oli ta hästi tuttav, kogu elu oli tal tulnud rünnakuid tagasi tõrjuda.

      Mis sel plikal ometigi pähe tuli? Niisuguse toreda poisi nagu Vova, hea mehe, vahetas vingerdava kõrendi vastu. Ka see oli ebameeldiv, et Kostja vahib talle otse suu sisse, ronib teda mööda üles nagu oleks ta kiitsakas puu.

      Lauas noor perekond itsitas. Antonina Naumovna märkas, kuidas Ilja viskas Kostja taldrikusse leivasisust kuulikesi ja too oleks vastuseks mehele otsekui kogemata näpuotsa täie soola raputanud. Olga istus, totter naeratus näol, vidutas silmi… Torti sõi peigmees kaks tükki ära. Limpsis kreemi pealt ära nagu kass. Sõi ka Kostjast järele jäänu ära. Armastab magusat. Lusika lakkus ka puhtaks. Vastik! Asjata lubas Afanassi neil siia elama tulla. Las oleksid läbi ajanud, kuidas oskavad. Kõik tuleb neile liiga kergesti kätte. Kuiv õel pisar varjutas ta pilku…

      Vaesed Olga vanemad ei osanud ette kujutadagi, millega see külmavärinad peale ajav peigmees tegeleb, mispärast täriseb öösiti kirjutusmasin ja kuhu ta kaob, lahkudes jõukast suvilast. Kõike seda teadis Oljake: tema kirjutas masinal siidpaberile ümber nõukogudevastaseid asju. Tõsi, mahukaid asju ta ette ei võtnud, ta oli aeglane, kogenematu kirjutaja. Ta kirjutas ümber luuletusi, peamiselt Ossip Mandelštami ja Joseph Brodskyt, ta pidas seda oma ühiskondlikuks tööks, paksud raamatud andis raha eest osavamatele ümber kirjutada, kas kooliaegsele sõbrannale Galja Poluhhinale või elukutselisele masinakirjutajale Vera Leonidovnale.

      Ilja viis mõnikord eraldi lehed Arturile köita, mõnikord levitas neid niisama, lahtiselt. Artur tegi väga toredaid sitsköites luuleraamatuid. Religioosse sisuga raamatud köitis vastavasse soliidsesse materjali – lederiini, kalinguri. Kuid temaga asju ajada ei olnud kerge: unustas tähtaja, kokkulepped ära. Ilja teenis samizdat’iga raha. Erinevalt enamikust teistest oma aja „gutenbergidest” ei kannatanud ta intelligentliku omakasupüüdmatuse all ja tahtis kulutatud aja eest saada viisakat tasu, mida ta väärikal kombel kasutas oma fotograafiaharrastusele ja kollektsioonidele.

      Kui palju luuletusi! Kui palju luuletusi! Ei ole Venemaal olnud ei enne aga ka hiljem niisugust aega. Luuletused täitsid õhuta ruumi, olid ise õhk. Võimalik, et nagu ütles poeet – „varastatuga”. Poeedi kõrgeimaks tunnustuseks, nagu selgus, ei olnud Nobeli preemia, vaid need sahisevad, kirjutusmasinal ja käsitsi ümber kirjutatud paberilehed, vigased, trükivigadega, vaevuloetavad: Tsvetajeva, Ahmatova, Mandelštam, Pasternak, Solženitsõn, Brodsky lõpeks.

      „Meie kooli kirjandusõpetaja Viktor Juljevitš Šengeli – sind peaks temaga tutvustama. Ta meeldiks sulle väga! Tõsi, ta ei tööta juba ammu enam koolis. On kuskil muuseumis palgal. Peaasi on tähelepanu mitte äratada.”

      Nõukogude võim jälitas töötuid, lugedes nendeks neid, kel ise töötada ei lasknud. Muidusööja Joseph Brodsky oli juba vabanenud asumiselt Norenskaja külas ja miski ei ennustanud, et viiekümne aasta pärast avatakse kohalikus raamatukogus tuba endise väljasaadetu mälestuseks ja keskealine kulunud näitsik hakkab juhtima ekskursiooni „Brodsky Norenskajas”.

      Olja tegeles alguses tasahilju, aga aegapidi üha rohkem tõlkimisega: prantsuse keele oli ta omandanud ülikoolis, hispaania keele oli selgeks saanud linna kursustel, lisandus itaalia keel, mille ta oli ära õppinud iseseisvalt elektrirongiga suvila vahet sõites. Sugenesid sidemed, mõnikord pakuti tõlkida filme ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Oli ka muid sissetulekuid: mingid referaadid, patendid. Teenistus oli alguses tagasihoidlik, pärast märksa parem. Kuid kõiki neid töid tegi ta mitteametlikult, ametlikult oli ta kirjas sekretärina nagu Iljagi. See oli sirm, mida kasutasid paljud.

      Pärast endise äia surma leidus veel üks inimene, kes vormistas Ilja enda sekretäriks. Ta leidis ka Oljale vana professori, kes vormistas ta enda juurde tööle sekretärina, nad mõlemad olid kirjas mingis mõistatuslikus ametiühingukomitees, mis oli loodud otsekui selleks, et vältida nõukogude võimu.

      Ilja seadis suvilas vannitoa kõrval konkus endale sisse fotolaboratooriumi. Nagu kooliaastatel, ühendas toru klosetipotiga ja tegeles seal öösiti oma keemiaga. Kuid Afanassi Mihhailovitš ei märganud midagi, ta pesi end laupäeviti, teistel päevadel ei olnud tal vannituppa ja selle kõrval asuvasse konkusse asja.

      Kui õnnelikud olid need koos elatud aastad! Ilja lahutas end eelmisest naisest ära. Tema ja Olga abiellusid vaikselt, tähelepanu äratamata, ja Olga kiindus temasse kogu hingest. Kõik, mida Ilja rääkis ja tegi, oli huvitav ja uus: samizdat, fotograafia, rännakud – talle meeldisid Venemaa põhjaalad ja Kesk-Aasia lõunamaad, sageli ta lihtsalt läks ja sõitis Jumal teab kuhu. Mõnikord võttis Olga ja Kostja kaasa.

      Ükskord sõitsid nad Vologda oblastisse: Belozerskisse, Ferapontovosse – Kostjale jäi see sõit meelde reisina võlumaale. Kõik, mis toimus, iga läbielatud päev ja tund, jäi nagu filmilindile, mida võis uuesti vaadata: kala õngitsemine paadis, ööbimine heinaküünis, kuidas kloostris roniti tellingutele ja ta oleks äärepealt langenud põhjatusse sügavusse, kuid Ilja haaras tema kuuest kinni, ja väga naljakas juhtum mesilasega, mille ta oli pistnud suhu koos külas küpsetatud moosipiruka tükiga ja Ilja tõmbas kähku tal piruka otse suust välja ning sai huulest osavalt kätte mesilase nõela.

      Olja meenutas muid asju: Dionissi kaduvad freskod, lagunev klooster, põhjamaa aeglane ja unine loodus, mille ta tunnistas kohe esimese vilgukivina läbipaistva päikeseloojaku järel oma tõeliseks kodumaaks.

      Just siin, Vologda kandis, tundis ta äkki, elanud üle pettumuse oma vanemate ideaalides, vanemates endis, riigivõimudes ja ülemustes, riigis endas, kus ta oli sündinud, selle julmas ja ebainimlikus korras, uut, südant pitsitavat armastust vaese allaheitliku Põhja vastu, kust oli pärit tema isa, kurku kerkis klomp, kui hiline päike loojus suurde järve, tumepunane taevas võttis aegapidi hõbedase värvi ja kõik ümberringi muutus hõbejaks: põllud, vesi, õhk. See rohekashõbedane varjund oli samuti selle sõidu avastus, Ilja oli esimene, kes seda märkas ja sellele tähelepanu juhtis.

      Kindral kolis neil aastatel lõplikult ümber oma töötuppa, ta peaaegu ei tulnudki sealt välja. Ema kartis töökohta kaotada, kuid keegi teda ajakirjast ära ei ajanud: ta oli parteilise kirjanduse peaaegu et tähtis tegelane.

      Kui СКАЧАТЬ