Palgamõrvar. Tom Wood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Victor selle puruks lasta. Kuid vastane ei võtnud sööta.

      Möödus viis sekundit ning Victori arvates liikus jässakas mees läbi korteri tema selja taha. Salongist pääses välja veel kahe ukse kaudu, kuid need olid teineteisest liiga kaugel, et mõlemat korraga silmas pidada.

      Victor sööstis söögituppa, vaatas ümber nurga. Tapja oli läinud. Vastaseina lahtisest uksest nägi Victor kööki. Ta läks vaikselt sinnapoole ja vaatas sisse. Tühi. Oli jäänud veel üksainus uks. Victor kiirustas sinnapoole, märganud valgel plaatpõrandal pisikesi tumedaid verepiisku.

      Üle läve vaadates nägi ta tapjat. Too küürutas koridoris, selg vastu seina, hoides püstolit kahe käega, valmis end salongi poole kallutama ja Victorile selga tulistama. Vähemalt selline plaan tal oli.

      Mees hingas julgust kokku võttes sügavalt. Ta hingetõmme katkes poole pealt. Võib-olla märkas ta silmanurgast tumedat varju, võib-olla hoiatas teda mingi kuues meel. Ta pöördus, et lasta, ja Victor tulistas talle rinda. Mees vajus mööda seina allapoole, alles elus, püstol lõdvalt peos. Tema näole oli laskunud üllatus, otsekui ei suudaks ta uskuda, et on pihta saanud. Õhus rippus punane udu.

      45-kaliibrilise kelk oli tagumisse asendisse jäänud, niisiis võttis Victor tühjaks lastud padrunisalve välja, surus uue relvapärasse, tõmbas padruni rauda ja tulistas tapjat veel kaks korda.

      Victor otsis laiba läbi, võttis kuulari ja raadiosaatja, kuid ei leidnud midagi muud. Ta sisenes sama korruse teise korterisse. Esikus nägi ta musta spordikotti. Koti lahti tõmmanud, haaras ta sellest teleskoopsihikuga vintpüssi SIG556 ER koos ilmselt eritellimusel valmistatud summutiga. Külgtaskus peitus keemilise puhastuse kviitung ja elektronuksevõti. Ta võttis mõlemad. Kviitungil oli pealdis Hôtel Abrial.

      Nüüd oli tal midagi olemas.

      Ta astus salongi ja avas akna. End välja kallutades nägi ta, et sinine kaubik seisab endist viisi all kõnnitee ääres.

      Elektrihäirete ragin. Kuularist kostis pingul hääl. Vigane prantsuse keel. Veel üks välismaalane. Ilmselt kasutasid prantsuse keele oskajad just seda suhtlemiskeelena. Võib-olla oli seda palkamisel koguni nõutud.

      “Répondez quelqu´un, quiconque.”

      Ta kuulis nende sõnade taustal rääkijale lähenevate politseisireenide üürgamist. Viimane mees oli väljas. Siis kostis hääl uuesti. Ikka veel sooviti ühendusse astuda. Taas politseisireen, seejärel mootorimürin, kui sõiduk rääkijaga kohakuti jõudis. Victor nägi, kuidas sinisest kaubikust aeglaselt möödunud politseimootorratas peatus hotelli ees.

      Ta võttis püssi kotist ja pööras kokkupandava pära laskeasendisse. Vasaku käega pööras ta pisut raadio häälestusnuppu, et ragin oleks tugevam. Ta tõstis raadio, vajutas saatenuppu, rääkis prantsuse keeles, nimme aktsendiga, võimalikult lihtsate lausetega, et mees aru saaks.

      “Oleme nüüd ainult kahekesi,” ütles Victor hirmunult. “Ta tappis kõik teised.”

      Ta vabastas nupu, et teine, kes iganes ta oli, saaks vastata. Kostis hädine, hirmunud hääl.

      “Kus sa oled?”

      “Hotellis.”

      “Sihtmärk?”

      Victor keeras summuti kohale.

      “Suundub välisukse poole. Ta on haavatud. Sain talle pihta.”

      Ta veendus, et summuti on korralikult kinni ja seadis teleskoopsihiku paika.

      “Kui sa kiiresti tegutsed, siis tabad ta väljumisel. Ta pole relvastatud. Kiirusta.”

      Ta kontrollis teleskoopsihiku suurendust, veendus, et padrun on pesas, ja lükkas kaitseriivi pöidlaga kõrvale. Victor pani raadio käest, istus aknalauale ja varjas püssi.

      Juhipoolne uks avanes ja mees hüppas kõnniteele. Ta oli tugeva kehaehitusega, tublisti üle meeter kaheksakümne pikk, lühikeste juustega, üll avar teksajopp. Ta astus kiiresti ümber kaubiku ja vaatas selle tagumise otsa varjust üle tänava hotelli poole. Ta võttis püstoli ja peitis selle kõrvaliste pilkude eest jopi alla, pilk kiindunud hotelliuksele. Ta oli kaubiku ja telefonikabiini vahel hästi varjatud. Victor silmitses teda, püüdes samme ära aimata. Mees liikus osavalt, tema kogemused hakkasid selgesti silma. Tema oskusi tulnuks kasutada hotellis.

      Ta püsis pikalt täiesti vagusi, jälgis ja ootas. Minut hiljem tema seisak jäigastus ja ta vaatas ühelt poolt teisele, jälgides rahvasumma. Ta astus tagasi, varjust välja, pöördus, vaatas üles.

      Otse Victori poole.

      Victor nägi läbi teleskoopsihiku, kuidas mehe silmad läksid pärani hetk enne seda, kui tema kuklast paiskus verepärg. Ta varises maha, jätnud poole koljusisust kaubiku tagumisele aknale, kus see aeglaselt alla libises.

      6. PEATÜKK

      08.45 Kesk-Euroopa aja järgi

      Victor lahkus kortermajast eesukse kaudu. Rahvasumm tänaval oli märgatavalt paisunud. Ta märkas poolt tosinat politseinikku, kuid ükski neist ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Eemal tänaval nägi Victor kaubiku tagaosal punast laiku, kuid laip oli kadunud seisvate sõidukite varju. Kõigil oli selle märkamiseks liiga palju tegemist.

      Teades, et tal pole enam kuigi palju aega, kiirustas Victor piki kõnniteed minema, põigeldes mööda uudistajatest, kes seal ammuli sui segadust vahtisid. Avalikkuse haiglaslik surmapõnevus oli teda alati üllatanud. Ta lähenes kaubikule, vaatas maha ja nägi kaubiku ja selle taha pargitud sedaani vahele lõdvalt vajunud laipa. Keegi küll ei vaadanud sinnapoole, kuid tolle taskutes tuhnimine ei väärinud riskimist.

      Ta avas kõnniteepoolse ukse ja ronis juhiistmele. Sees valitses kopituslehk – liiga palju mehi oli kitsas ruumis ülemäära kaua lähestikku viibinud. Armatuurlaual lebas pappkandik kuue tühjendatud kohvitopsiga. Kabiinis polnud midagi muud, niisiis tõmbas ta lahti kindalaeka. Selles peitus jõupaberist ümbrik tema toimikuga, mis oli õnneks õige lühike. Üksainus poogen, millel olid kirjas teda iseloomustavad andmed – rass: valge, pikkus: 182–185 cm, kaal: 72 kg, juuksed: mustad, silmad: pruunid – ning peale selle lühidalt, et ta on palgamõrvar ja ohtlik sihtmärk. Lehe ülaservale oli kritseldatud tema hotelli nimi, toanumber ja antud hetkel kasutatav valenimi Richard Bishop.

      Victor asetas käe kõhule. Praegu tundus kaal olevat pigem 71 kg ringis.

      Toimiku all oli tema näopilt, vähemalt pilt, mis võinuks kujutada tema nägu. Selle digitaalse ning üsna sarnase kujutise koostamiseks pidi olema piisavalt usaldusväärne ja värske informatsioon. Isikukirjeldus, teraline videopilt, lisaks kübeke kuuldusi ning vastutulelikke meenutusi.

      Fotorobot häiris pisut, kuid kergendust pakkus arusaam, et temast on nii vähe välja uuritud. Muidu oleks ka kõik muu siin kirjas. Isegi kõige pealiskaudsem palgamõrvar teab üksikasjaliku toimiku väärtust ning isegi kõige ettevaatlikumad kliendid soovivad, et nende palgalistel oleks võimalikult palju eeliseid. Ta murdis poogna kokku ja peitis selle põuetaskusse. Ümbrikul polnud postmarki, niisiis jättis ta selle sinnapaika.

      Kaubiku tagaosas vedelesid kaasaostetud hommikueinete rasvased jäänused. Need teda ei üllatanud. Ainus leid, mis võis osutuda kasulikuks, oli pesumajakviitung. Ülejäänud meeskonnaliikmed olid targu hoidunud kõige tarbetu kaasas kandmisest.

      Victor vaatas mõlemasse külgpeeglisse, ei märganud kellegi uudistavat СКАЧАТЬ