Palgamõrvar. Tom Wood

Чтение книги онлайн.

      Mees sirutas väriseva käe ja vajutas linki. Uks oli alles poolenisti paotunud, kui Victor ta sisse tõukas ja piki koridori edasi juhtis. Nad möödusid teenijannast, kes trepikoja poole kiirustas. Eakas naine, juuksed tugevasti krunnis, vaevalt poolteist meetrit pikk. Victor kuulis naist oiatavat – ei tea, kas mehe moondunud näo või tolle kubemesse klammerdunud käe tõttu. Victor hoidis näo vangi varju, et naine ei näeks seda.

      Ta võinuks naise igaks juhuks tappa, kuid veel üks laip koridoris oleks tekitanud talle ainult lisamuresid. Polnud naise süü, et ta oli sinna juhtunud. Selleks ajaks, kui ta toimunust kellelegi räägib, on Victor ammugi läinud.

      Nad pöördusid ümber nurga järgmisse koridori. Seal valitses vaikus, kõik külastajad olid kogunenud fuajeesse või tänavale.

      “Uks lahti!” käskis Victor.

      Mees värises ja küsis vaevaliselt: “Missugune?”

      Victor tulistas kolm kuuli lukukeele pihta. Ühest kuulist piisas ainult filmides. “See.” Mees kõhkles ja Victor pigistas kõvemini. “Tee lahti. Otsekohe.”

      Mees vajutas viivitamisi lingile. Victor tõukas ta uksest sisse, astus järele ja tõukas ukse jalaga kinni.

      “Viska oma püstol voodile.”

      Mees pistis käe taskusse ja võttis aeglaselt püstoli, hoides seda pöidla ja nimetissõrmega. Ta heitis selle voodile. Relv kukkus täpselt keskele. Olukorda arvestades polnud see sugugi halb vise.

      Victor laskis heledapäise mehe lahti ja tõukas teda edasi. Too komistas ja prantsatas põrandale, kuhu jäi kägaras, peaaegu looteasendis lamama, vigastatud munanditest kinni hoides. Tema Casanova-päevad olid ilmselt möödas. Ta oli ülejäänud kolmest noorem, kõige enam kahekümne seitsmene. Tema näojooned olid erinevad, ta näis ennast paremini valitsevat. Victor silmitses teda uudishimulikult, taibanud, et see mees ei sobi teistega kuigi hästi kokku. Keegi kõrvaline. Või juht.

      Mehe silmad vilksatasid parema jala poole ja pöördusid siis kiiresti kõrvale. Mustas pahkluukabuuris, mille serv paistis seal, kus parem püksisäär oli kukkumisel kerkinud, peitus must tömbi ninaga revolver. Mees pani tähele, et Victor oli tema pilku märganud ja mõistab tema mõttekäiku.

      Victor raputas ainult korraks pead.

      Ta astus sammu edasi, suunas püstoli keset mehe laupa. “Kui palju teid siin on?”

      “Seitse.”

      “Koos sinuga?

      Mees noogutas, kaotanud hetkeks kubemes piinava valu tõttu kõnevõime. Peale lifti sisenenud turske selli peitus siis kuskil veel kolm jälitajat.

      “Kui palju autosid teil on?”

      Heledapäine mees vastas kiiresti, sülitades ainsa sõna nii kiiresti, kui ta vähegi jõudis. “Üks.”

      “Kõigest üks?”

      “See on kaubik.”

      “Registrimärk?”

      “Mina… ma ei tea.”

      Victor tulistas 5,7 mm püstolikuuli mehe jalgade vahele. Talle jäänud padruneid arvestades polnud see eriti säästlik tegu, kuid tal ei jätkunud pikaks ülekuulamiseks aega.

      Heledapäine mees põrnitses vaipa tekkinud auku. “Vannun.”

      “Mis marki?”

      “Ma ei tea… sinine. Rendiauto.”

      Ta rääkis prantsuse keelt hästi, kuid mitte soravalt. See polnud tema emakeel.

      “Kas sa tead, kes ma olen?” küsis Victor.

      Mees ei vastanud kohe. Victor astus sammu lähemale ja mees sai kõnevõime tagasi. “Ei.”

      “Ei?”

      “Ainult hüüdnime, meile anti foto…”

      “Kuidas sa teada said, kus ma peatun?”

      “Meile öeldi hotelli nimi.”

      “Millal?”

      “Kolm päeva tagasi.”

      Siis välgatas aktsendis midagi. Victor läks inglise keelele üle. “Sa oled ameeriklane.”

      “Jah,” vastas mees inglise keeles. Ta pärines kuskilt lõunaosariikidest, võib-olla Texasest.

      “Kes on juht?” küsis Victor.

      “Mina.”

      “Erasektor?”

      “Jah.”

      “Kas te olete mind jälitanud?”

      “Püüdsime, kuid sa kadusid meil alati silmist.”

      “Miks ootasite minu tapmisega praeguseni?”

      Ameeriklane viivitas enne vastamist hetke. “Kästi oodata rohelist tuld.”

      “Millal see anti?”

      “Kell null viiskümmend kolm.”

      Victor mõistis, et mees oli otsustanud rääkida tõtt, võib-olla arvates, et siirad vastused jätavad talle mingi võimaluse. Õnnis teadmatus.

      “Miks saatsid need kaks meest enne minu tulekut sisse?”

      Heledapäise mehe näole kerkis grimass. “Läksin närvi. Arvasin, et sa ei tule tagasi. Saatsin nad kontrollima.” Ta kibrutas valust hoolimata laupa. “Halb ajastus.”

      “See polnud kuigi arukas,” nentis Victor. “Aga mälupulk?”

      “Pidime veenduma, et oled selle kätte saanud, siis ära võtma ja juhendeid ootama.”

      Victori silmad tõmbusid kissi. “Kelle heaks sa töötad?”

      Mehe pea vajus norgu. Pisaraid valgus mööda põski. “Palun…”

      “Kelle heaks sa töötad?”

      Mees vaatas üles Victori poole, nägi tema silmist, et halastust ega kaastunnet ei maksa oodata. Ta hakkas nuuksuma.

      “Kust põrgut peaksin mina seda teadma?”

      Victor uskus teda.

      Ta tulistas meest kaks korda näkku.

      Ta põlvitas laiba kõrvale, otsides mingit isikutunnistust, ja nägi põuetaskus raadiot, lülitas selle saatele ja nägi signaallampi vilkumas. Krae alla oli kinnitatud mikrofon.

      Põrandalaud kääksatas.

      Victor tardus paigale, vaatas üle õla.

      Ta nägi ukse alt praost koridoris liikuvat varju. Ta viskus paremale, kui tumeda habemega turske mees tormas tuppa, püstolkuulipilduja käes, ja avas juba enne sihtmärgi nägemist tule. Relv oli СКАЧАТЬ