Palgamõrvar. Tom Wood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puurisid tema selja taga seinale rea korrapäraseid auke. Padrunikestad langesid üksteise vastu kõlksudes vaibale tapja jalgade ümber.

      End tualettruumi veeretanud Victor tõusis kükakile ning tulistas samas pimesi selja taha veel enne, kui jõudis täielikult ringi pöörata. Kuul vihises läbi avatud ukse, paisates vastasseinast krohvipuru.

      Tualettruum oli ahtake, kõige rohkem meeter korda poolteist suur, plaatidega kaetud kamber, kus olid vann, valamu ja klosetipott. Polnud varjulisi nurki ega esemeid, mille varju peituda. Valangutega tulistamiseks seatud MP5K võis tühjendada kolmekümne padruniga magasini kõigest kahe ja veerandi sekundiga. Nii lähedalt ja niisuguse tulevõimsusega ei saanud jälitaja mingil juhul mööda lasta.

      Vasaku käega haaras Victor selja tagant värvli vahelt Beretta ja suunas mõlemad püstolid uksele, teine teises käes. Nõnda ei saanud küll hästi sihtida, kuid ta vajas lisatulejõudu, et lüüa jälitaja jalust, enne kui too jõuab tule avada. See oli turske mees ning ei alahelikiirusega 5,7 mm ega 9 mm kuulid tapa teda viivitamatult, kui need ei taba pähe, südamesse või lülisambasse. Kui padruneid piisab, siis polegi oluline, kuhu Victor teda tabab. Ta hoidis Berettat otse FN-i all, et tulistada ühes suunas. Victor oli näinud amatööre hoidmas kaht püstolit, väljasirutatud käed õlgade laiusel, jäljendades nõnda oma lemmikfilminäitlejaid. Nad surid alati kiiresti.

      Ta kuulis mingit mütsatust vaibal ja kõlksatust vastu 9 mm padrunikesti. Sekund hiljem kostis relva ümberlaadimise ja MP5K taasvinnastamise heli. Magasin polnud veel tühjaks tulistatud, kuid võimaluse avanedes oli ründaja asendanud selle igaks juhuks uuega.

      Victor jäi kükakile, uksest võimalikult eemal. Kui vastane oli nii tark, et relv enne tühjaks tulistamist ümber laadida, siis polnud ta kindlasti nii rumal, et uksest sisse tormata. Piisanuks ainult toru nihutamisest, et ümber nurga tulistada. Victor tajus püssimeest piki vaheseina liikuvat, et tegutseda just nõnda. Victor teadis, et praeguses asendis on ta surnud mees. Ta sundis end rahunema.

      Oli vaja midagi teha – ja kiiresti.

      Ta vaatas ringi, nägi nagis käterätti ning kraanikausi kohal tualett-tarbeid – hambapastat, raseerimisvahtu, deodoranti, žiletiaparaati, näovett.

      Ta pilk peatus deodorandil.

      Victor tulistas FN 57-st veel ühe lasu ukse poole, et vastast tõrjuda ning võita endale mõni sekund, kui vastane on ettevaatlikum. Ta asetas Beretta põrandale enda ette, võttis FN-i vasakusse kätte, tõusis ja haaras valamu kohalt deodorandiballooni.

      Taas kükitanud, tulistas ta FN 57-ga veel kaks korda ukse poole, kuni relv tühjalt klõpsatas, osutades, et padrunid on otsas, lastes nõnda jälitajal avanenud võimalust kasutada.

      Victor pillas tühjakslastud püstoli, võttis deodorandi vasakusse kätte ja haaras Beretta paremasse. Püsti hüpanud, viskas ta aerosooli pisut lengi ülaservast madalamal üle läve samal hetkel, kui püstolkuulipilduja toru ümber nurga pöörati.

      Victor tulistas Berettaga kolm korda.

      Viimane kuul tabas ja aerosooliballoon plahvatas lennul.

      Victor oli liikvel veel enne, kui kuulis karjatust, viskus üle läve, kummardus, kui jahmunud vastane tule avas.

      Kuulid lendasid temast kõrgelt üle. Mees vaarus tagasi, surutud vastu seina ja ainult üks soov hoidis teda jalul. Tema relv oli endist viisi õlakõrgusel ja ta tulistas meeletult huupi.

      Õhukesed metallikillud tolknesid tema näos ja silmades. Ta juuksed põlesid.

      Relv klõpsatas tühjalt, hetkeks mehe oiged vaibusid ning ta hingetõmbed muutusid kiireks ja katkendlikuks. Ta pööras pimesi pead, relv ikka veel armetuks kaitseks kergitatud. Õhus levis kõrbenud liha lehka.

      Victor tõusis sirgu, suunas Beretta keset vaenlase rinda ja tulistas talle kaks kuuli südamesse.

      5. PEATÜKK

      08.38 Kesk-Euroopa aja järgi

      Victor sammus kiiresti läbi hotelli, Berettat hoidev käsi kuuehõlma all. Tühjaks lastud FN oli tal taskus. Ta läks läbi esimese korruse koridoride, silme ees hotelliplaanid, mis olid juba esimesel õhtul meelde jäetud. Ta jõudis personali ukseni.

      Victor kuulis politseinikke kuskil sellel korrusel valjusti ja vapustatult rääkivat. Nood on esimesed häire peale kohale kihutanud patrullijad. Teised saabuvad peagi. Victor teadis, et ta peab kohe kaduma, sest varsti suletakse hotell, seejärel tõkestatakse tänav ja lõpuks arvatavasti terve kvartal. Victor tahtis ammu enne seda lahkuda.

      Ta haaras Beretta ja lükkas köögiukse vasaku käega lahti, harjunud kombel ainult sõrmenukkidega, ehkki sõrmi kattis silikoonikiht.

      Seal oli üllatavalt külm. Tagauks oli arvatavasti sealtkaudu pagenud külastajate ja töötajate tulva tõttu lahti jäänud. Oli tunda värskendavat tuuletõmbust. Victor tajus esimest korda, et ta higistab. Köögipersonalist polnud kedagi näha. Kõik olid teinud targa otsuse ja põgenenud. Victor tõmbas valmistatava hommikueine hõngu ninna. Munad kõrbesid pliidile jäetud pannidel. Leib ja sarvesaiad küpsesid ahjudes.

      Ta hingas pulsi vaigistamiseks endist viisi sügavalt, hoidis Berettat mõlema käega ja astus aeglaselt edasi, peljates suurt avarat ruumi ning köögiseadmete ja kappide vahel peituvaid varjatud nurki. Ukse poole hiilides jälgisid ta silmad hoolikalt ümbrust, teades, et kolm relvastatud meest on veel varitsemas. Tuli eeldada, et nad jälitavad teda endist viisi, olgu juht surnud või elus. Kui osa mehi poleks kõrvaldatud, siis olnuks seegi väljapääs valve all.

      Ta nihkus lähemale, hoidudes kappide ja tööpindade lähedale juhuks, kui keegi peaks tagant põiktänavast sisse tormama. Lähenev sireeniheli õhutas teda sammu kiirendama, kuid veelgi lähema ohu tõttu olid tema liigutused aeglased ja ohjeldatud.

      Kui üks jälitaja varitseb põiktänavas, valvates tagaust, siis pidi Victor siit pääsemiseks teda üllatama. Kiirustamine muudaks vaenlaste ülesande üksnes lihtsamaks. Nad kavatsesid lubatud tasu täna välja teenida.

      Ta astus veel ühe sammu ja peatus.

      Liikumine.

      Peegeldus roostevabast terasest kapiuksel temast vasakul. Lihtsalt mingi värelus, kuid ta taipas selle tähendust, pöördus ja nägi toidukambri ust hooga lahti paiskuvat. Tumedapäine naine sööstis hämarusest välja ja pööras püstoli kiiresti tema poole.

      Victor reageeris kiiremini ja tulistas esimesena kaks lasku, tabades rindkerre. Löök paiskas naise jalust ja tõukas ta, selg ees, kõrvalruumi, kust ta oli väljunud.

      Victor jõudis kiiresti temani, nägi teda selili, alles elus, silmad suletud, kaks veresõõrikest kõrvetusjälgede ümber pluusil. Naine hingeldas, üks kops kokku vajunud. Relv lebas kohe tema kõrval, kuid ta ei püüdnudki seda haarata. Ta oli liiga hirmunud.

      Victori vari langes naisele ja too vaatas üles. Ta oli üllatavalt veetlev, kahekümne kaheksa või üheksa aastane, köitvad näojooned valust virildunud, hirm terastes silmades. Naine vaatas talle anuva pilguga otsa, pisarad põskedel, huuled, mida Victor tahtnuks suudelda, võpatasid hääletult, kuid kopsudes ei jätkunud õhku, et midagi öelda, midagi paluda. Või öelda midagi kasulikku. Victor kaalutles hetke, kuidas küll niisugune naine võis sattuda sellesse salasepitsusse. Ent ükspuha, kuidas see lugu oli alanud, ootas seda masendav lõpp. Naine raputas aeglaselt pead.

      Suitsev padrunikest veeres põrandaplaatidel.

      Victor СКАЧАТЬ