Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ virgus äkki ja jäi seisma.

      “Ei sünni? Aga mida sa siis teed, et seda ei peaks sündima? Keelad ära? Aga missugune õigus on sul selleks? Mis võid sa neile omalt poolt lubada, et niisugust õigust saada? Kogu oma saatuse, kogu oma tuleviku neile pühendada, kui lõpetad õppimise ja saad koha? Seda oleme kuulnud, see on orastest rääkimine, aga praegu? Siin on ju vaja praegu midagi teha, saad sa sellest aru? Aga mis teed sa praegu? Koorid just neid. Raha saavad nad ju sajarublase pajuki pantimisel härradelt Svidrigailovitelt! Millega hoiad neid Svidrigailovite ja Afanassi Ivanovitš Vahrušini eest, sina tulevane miljonär, Zeus, kelle käes on nende saatus? Alles kümne aasta pärast? Kuid kümne aasta jooksul jõuab su ema pearätikute tegemisest pimedaks jääda, võimalik ka, et pisaraist; kurtub paastumisest; ja õde? Noh, arva, ole hea, mis võiks õega kümne aasta pärast olla või selle kümne aasta jooksul? Said sa aru?”

      Nõnda piinas ja ärritas ta end küsimustega, tundes sellest peaaegu mingisugust naudingut. Siiski, need küsimused polnud ei uued ega ootamatud, vaid vanad, ammuaegsed ja valusad. Juba ammugi hakkasid nad teda piinama ja purustasid tema südant. See oli väga ammu, kui tema praegune tusk tekkis, kasvas ja kuhjus ning viimasel ajal küpses ja keskendus, omandades hirmsa, metsiku ja fantastilise küsimuse kuju, mis piinas tema südant ja mõistust, nõudes vastupuiklematut otsustamist. Nüüd raksatas ema kiri temasse äkilise kõuena. Oli selge, nüüd ei pea kurtma ega passiivselt kannatama, arutades, et need küsimused on lahendamatud, vaid nüüd tuleb tingimata midagi teha ning silmapilk, kohe. Maksku mis maksab, peab otsustama, ükskõik mida, või…

      “Või elust täiesti loobuma!” karjus ta äkki hullustuses. “Sõnakuulelikult alluma saatusele, nii nagu ta on, alluma alatiseks, ja endas kõik lämmatama, loobudes igasugusest õigusest teotsemiseks, elamiseks ja armastamiseks!”

      “Kas mõistate, kas mõistate, armuline härra, mis tähendab, kui enam kuhugi pole minna?” tuli talle äkki Marmeladovi eileõhtune küsimus meelde. “On ju vaja, et igal inimesel ometi kuhugi võimalik oleks minna …”

      Äkki ta võpatas: üks mõte, ka eilne, välgatas tal peast läbi. Kuid mitte sellepärast ei võpatanud ta, et see mõte tal peas välgatas. Tema ju teadis, ta aimas ette, et see tingimata “välgatab”, ja ta ootas teda; pealegi polnud see mõte kaugeltki eilne.

      Kuid vahe oli selles, et kuu aega tagasi, isegi eile veel, oli see mõte ainult unistus, nüüd aga… nüüd aga ilmus ta äkki mitte enam unistusena, vaid mingisugusel uuel, ähvardaval, temale endalegi üsna võõral kujul ning tema ise mõistis seda äkki… Talle lõi see pähe ja silmade ees läks mustaks.

      Ruttu vaatas ta ümber, otsides midagi. Ta tahtis istuda ja otsis pinki; ta viibis sel hetkel K. puiesteel. Pink paistis eespool, sammu sada eemal. Ta läks võimalikult ruttu; kuid teel tabas teda väike juhtum, mis mõneks ajaks köitis kogu ta tähelepanu.

      Pinki otsides nägi ta sammu kakskümmend enda ees naisterahvast minevat. Algul polnud ta teda tähele pannud, nagu ta ei vaadelnud teisigi asju, mis temast mööda vilksatasid. Juba mitu korda, näiteks, oli ta koju läinud, ilma et käidud teed põrmugi oleks mäletanud, ja ta oli niisuguse käimisega juba harjunud. Kuid tema ees minevas naisterahvas oli midagi nii imelikku ja juba esimesest pilgust silmatorkavat, et tähelepanu vähehaaval temasse kinni hakkas, – esiteks tahtmatult ja nagu meelepahas, pärast aga ikka kindlamini ja kindlamini. Äkki tahtis ta teada, mis on nimelt selles naisterahvas nii imelikku. Esiteks – tüdruk oli nähtavasti üsna nooruke ja läks sellises kuumuses palja peaga, ilma päikesevarjuta ja kinnasteta, kuidagi veidralt kätega vehkides. Seljas olid tal, ka kuidagi väga imelikult, kerged siidriided, mis olid vaevalt kinni haagitud ja selja tagant, piha pealt, just seeliku alguse kohalt, lõhki käristatud; suur tükk oli lahti rebenenud, see ripnes ja tolknes. Väike rätik oli paljale kaelale visatud, kuid seisis kuidagi viltu ja külje peal. Kõigele lisaks, tüdruk ise astus lõdvalt, komistades ja isegi igasse külge vaarudes. See kohtumine köitis viimaks Raskolnikovi kogu tähelepanu. Just pingi juures jõudis ta tüdrukule järele, parajasti kui see laskus pingile, ühte nurka, toetas pea seljatoele ja sulges silmad, nähtavasti liigse väsimuse tõttu. Neiut silmitsedes taipas Raskolnikov kohe, et ta on üsna purjus. Imelik ja metsik oli niisugust nähtust vaadata. Ta kippus isegi arvama, et ta ehk eksib. Tema ees oli haruldaselt noor nägu, nii kuueteistkümnene, võimalik ka, et ainult viieteistkümnene, – väike, valgetverd, kena, kuid õhetav ja nagu pondunud. Tüdruk taipas nähtavasti väga vähe; ta tõstis ühe jala teise peale ja paljastas selle juures jalga kaugelt rohkem, kui on sünnis, kuna ta ise, kõigi tunnuste järgi otsustades, vaevalt mõistis, et ta praegu tänaval viibib.

      Raskolnikov ei istunud ega läinud ka ära, vaid seisis kõheldes tema ees. See puiestee oli niikuinii alati üsna tühi, nüüd aga, kella kahe paiku ja niisuguse kuumusega, polnud peaaegu hingegi näha. Ainult kõrval, puiestee ääres, sammu viisteist eemal, seisatas keegi isand, kes ka nähtavasti väga oleks tahtnud mingisuguse eesmärgiga neiule läheneda. Temagi oli vististi neiut juba kaugelt näinud ja tõttas talle järele, kuid Raskolnikov segas teda. Isand heitis Raskolnikovile vihaseid pilke, kuid siiski nõnda, et see neid ei märkaks, ja ootas kannatamatult silmapilku, mil tüütu närukael ära läheks. Asi oli arusaadav. Isand oli aastat kolmkümmend vana, tugev ja paks, punaste põskedega ja roosade huultega, vurrudega ning väga moodsalt riides. Raskolnikov sai vihaseks, tal tõusis äkki tahtmine seda moealpi kuidagi haavata. Silmapilguks jättis ta tüdruku ja astus isanda juurde.

      “Kuulge, teie, Svidrigailov! Mis on teil siin vaja?” hüüdis ta käsi rusikasse tõmmates ja vihast vahutavail huulil naerdes.

      “Mida see siis tähendab?” küsis isand karmilt, kulmu kortsutades ja avaldas kõrgilt oma imestust.

      “Kasige minema, see tähendab seda!”

      “Kuidas sa julged, nurjatu!”

      Ja ta lõi ratsapiitsaga. Raskolnikov kargas rusikatega tema kallale, arvestamata, et see tüse isand oleks võinud isegi kahe temasugusega toime saada. Kuid sel silmapilgul haaras keegi tal tagant kinni – nende vahel seisis politseinik.

      “Jätke, isandad, ärge riielge avalikus paigas. Mis teil vaja? Kes te olete?” pöördus ta karmilt Raskolnikovi poole, silmitsedes tema närusid.

      Raskolnikov vaatles teda tähelepanelikult. See oli tubli soldatinägu, hallid vurrud ja põskhabe ning arukas pilk.

      “Teid oligi mul vaja,” hüüdis Raskolnikov ja haaras tal käest kinni. “Ma olen endine üliõpilane, Raskolnikov… Ka teie võiksite seda teada,” pöördus ta isanda poole. “Teie aga, olge head, tulge siiapoole, ma näitan teile midagi…”

      Ja kordnikul käest kinni võttes vedas ta tema pingi juurde…

      “Näe, vaadake, päris purjus, praegu tuli teine mööda puiesteed: kes seda teab, kes ta on, aga pole seda moodi, et oleks elukutseline. Kõige tõenäolisem, et ta on kusagil täis joodetud ja ära petetud… esimest korda… mõistate? ja nõnda lasti ta siis tänavale. Vaadake, kuidas tal riided on lõhki kistud, vaadake, kuidas nad selga on aetud: teda on ju riietatud, mitte tema ise pole riietunud; ja pealegi on teda riietanud harjumata käed, mehe käed. See on näha. Ja nüüd vaadake siia: see moealp, kellega mina riidu kippusin, on mulle tundmatu, näen teda esimest korda, kuid ka tema pani seda neiut tähele, just praegu, joobnuna ja arutuna, nagu ta on, ning tal on kangesti himu ligi astuda ja teda endaga kaasa meelitada, – sest ta on ju niisuguses seisukorras, – võtta ja kuhugi viia… Ja see on kindlasti nõnda, uskuge, ma ei eksi. Mina ise nägin, kuidas ta teda silmas pidas, tema järele luuras, kuid mina segasin teda ja ta ootab nüüd, millal mina ära lähen. Näete, nüüd läks ta pisut eemale, seisab, nagu keerutaks käes paberossi… Kuidas teha, et tüdrukut mitte temale anda? Kuidas teda küll koju saata – mõelge?”

      Politseinik СКАЧАТЬ