Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hea”, nagu Dunjake ise arvab. See nähtavasti on kõige suurepärasem. Ja sama Dunjake läheb selle nähtavasti tõttu mehele!.. Suurepärane!.. Suurepärane!..”

      “Kuid on siiski huvitav, milleks ema kirjutas mulle sellest “nooremast sugupõlvest”? Kas lihtsalt isiku karakteriseerimiseks või kaugema eesmärgiga: et muuta minu meelt härra Lužini kasuks? Oh teid kavalaid! Huvitav oleks veel üht asjaolu selgitada: missugusel määral olid nad teineteise vastu avameelsed – sel päeval ja sel ööl ning kogu see viimane aeg? Kas räägiti kõik sõnad avameelselt ja varjamata või mõistsid mõlemad, et sel kui ka teisel oli südames ja meeles üks ja seesama, nii et polnud mõtet sellest valjult rääkida ja asjata sõnu pillata. Vististi nõnda see osalt oligi; kirjast on näha: emale tundus ta pisut käredana, ja naiivne emake läks kohe oma tähendustega Dunjakese juurde. See aga, iseenesestki mõista, sai pahaseks, “vastas tusaselt”. Muidugi! Keda see hulluks ei ajaks, kui asi on arusaadav ilma naiivsete küsimustetagi ja kui on otsustatud, et asjatu oleks rohkem rääkida. Ja mis ta mulle seal küll kirjutab: “Armasta Dunjat, Rodja, tema aga armastab sind rohkem kui iseennast”; kas ehk teda salajas südametunnistus ei piina, et ta tütrele loa andis end poja eest ohvriks tuua? “Sina oled meie lootus, sina oled meile kõik!” Oo, emake!” Viha pulbitses temas ikka tugevamini ja tugevamini ja kui ta praegu oleks härra Lužinit kohanud, siis oleks ta tolle vististi tapnud!

      “Hm!.. Tõsi,” jätkas ta, jälgides oma peas keerlevaid mõtteid, “tõsi, “inimesele peab lähenema pikkamisi ja ettevaatlikult, et teda tundma õppida”; kuid härra Lužin on läbipaistev. Peaasi, ta on “asjalik inimene ja nähtavasti hea”: ega see ometi nali ole, võttis enda peale kraami edasitoimetamise, suure kohvri toob omal kulul kohale. Nojah, miks ta siis hea ei ole? Nemad aga mõlemad, mõrsja ja ema, palkavad talumehe, kel on roguskiga kaetud vanker (mina olen ju selles küllalt sõitnud!). Pole viga! On ju ainult üheksakümmend versta, “siis aga võime väga hästi kolmandas klassis sõita” versta tuhat. Väga mõistlikult talitatud: sea suu sekki mööda; aga teie, härra Lužin, mis on siis teiega? See on ju teie mõrsja… Ja teil ei võinud ju ometi teadmata olla, et ema oma pajuki arvel laenab? Muidugi, teil on ju siin ühine äriline ettevõte, vastastikused tulud ja ühesuurused osad, tähendab – ka kulud pooleks; sool-leib ühine, aga tubakas eraldi, nagu vanasõna ütleb. Aga isegi siin lõi see asjalik inimene nad pisut üle: kraamivedu maksab ju vähem kui nende eneste sõit, võimalik ka, et kraam läheb maksuta. Kas nad siis tõesti kumbki seda ei näe või ei pane nad seda meelega tähele? Ja pealegi on nad rahul, rahul! Ja kui veel mõelda, et need on alles õied, kuna päris vili on alles ees! Peaasi, mis on siin tähtis: mitte kitsidus, mitte kopika korjamine, vaid kogu see toon. See on ju pärastise abielu toon, ennustus… Ja mis see emake küll prassib? Millega ta õige Peterburi ilmub? Kolme hõberublatükiga või kahe “piletikesega”, nagu räägib see… vanaeit… hm! Millest ta siis pärastpoole loodab Peterburis elada? Mingisugustel põhjustel on ta juba jõudnud aimata, et tal pole enam võimalik Dunjaga kokku jääda, kui see mehele läheb, isegi mitte esialgu! See armas inimene, väimeespoeg nimelt, on siin asjade tõsise seisukorra kuidagi välja lobisenud, andes end tunda, kuigi emake mõlema käega püüab tagasi tõrjuda: “Ma ise loobun.” Aga mille peale ta siis loodab? Saja kahekümne rublase pajuki peale, millest Afanassi Ivanovitš oma võla maha arvab? Hakkab pearätikuid heegeldama, käisepealseid välja õmblema, oma vanu silmi rikkuma? Aga ma tean, et pearätikud lisavad aastas saja kahekümnele ainult kakskümmend juurde. Tähendab, ikkagi loodavad härra Lužini õilsate tundmuste peale: “Ise teeb nii-öelda ettepaneku, ise palub.” Võta näpust! Ja nõnda on nende Schilleri ilusate hingedega alati: kuni viimse silmapilguni ehivad nad inimest paabulinnusulgedega, viimse silmapilguni loodavad head, mitte kurja; ja olgugi et asja teist külge ette tunnevad, ometi ei lausu nad endale varem mingi hinna eest seda tõsist sõna; ainult juba sellest mõeldeski kisub neil süda kokku; mõlema käega tõrjuvad tõtt eemale, just selle silmapilguni, kus see kenasti ehitud inimene oma käega neil nina väänab. Kuid huvitav, kas härra Lužinil on aumärke? Vean selle peale kihla, et Anna on tal nööpaugus ja et ta kannab seda podrätsikute ja kaupmeeste juures lõunal käies. Võib-olla kannab pulmapäevalgi! Muide, kurat võtku teda!..”

      “Noh… olgu emaga kuidas on, jumal temaga, tema on juba kord niisugune, kuid Dunja, mis on temaga? Dunjake, mu armas, ma tunnen ju teid! Te käisite juba kahekümnendat, kui me teineteist viimati nägime: teie iseloomust sain ma juba siis aru. Ema kirjutab, et “Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada”. Seda ma teadsin. Ma teadsin seda juba kaks ja pool aastat tagasi. Sellest ajast peale olen kaks ja pool aastat mõelnud sellele, et “Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada”. Kui ta juba härra Svidrigailovit ühes kõigi tagajärgedega suudab taluda, siis, tähendab, suudab ta tõepoolest nii mõndagi. Ja nüüd arvasid nad korraga, et ta suudab välja kannatada ka härra Lužinit, kes arendab vaesusest võetud ja meeste poolt heategudega ülekülvatud naiste paremuse teooriat ja kes pealegi arendab seda teooriat peaaegu juba esimesel kohtamisel. Noh, oletame, et ta “keel komistas”, kuigi ta on ratsionaalne inimene (nii et võib-olla ei komistanudki, vaid tal oli eesmärgiks võimalikult ruttu asja selgeks teha), aga Dunja, Dunja? Temale on ju see inimene läbipaistev ja selle inimesega peab ta ju elama. Tema sööb ennem ainult musta leiba ja rüüpab vett peale, aga oma hinge ta juba ei müü, oma hingelist vabadust ei anna ta mugavuse eest; ta ei anna seda kogu Schleswig-Holsteinigi eest,5 härra Lužinist rääkimata. Ei, Dunja polnud niisugune, niipalju kui mina tean ja… noh, muidugi pole ta ka nüüd muutunud! … Mis seal rääkida! Svidrigailoveid on raske taluda! Raske on kahesaja rubla eest kogu eluaeg mööda kubermangu lasteõpetajannana ümber kolada, aga ometi tean ma, et ennem töötab mu õde neegrina kuskil istandikus6 või lätlasena baltisakslase juures,7 kui et ta enese seoks vaimu ja kõlblat tunnet rüvetava inimesega, keda ta ei austa ja kellega tal pole midagi peale hakata – seoks igaveseks, ainult isikliku tulu tõttu! Ja kuigi härra Lužin oleks puhtast kullast või briljandist, ka siis ei oleks ta nõus tema seaduslikuks liignaiseks hakkama! Miks on ta aga nüüd nõus? Milles on see konks? Milles seletus? Asi on selge: iseenda pärast, oma mõnususe tõttu, isegi enese surmast päästmiseks ei müüks ta end, aga teise heaks müüb küll! Armsa ja jumaldatu eest müüb enda! Kogu see konks selles seisabki: venna või ema heaks on ta valmis ennast müüma. Ta müüb kõik! Oo, siis, niisugusel juhul, rõhume ka oma kõlbla tunde maha; viime vanakraamiturule oma vabaduse, rahu, isegi südametunnistuse, kõik. Hukkugu elu! Ainult et aga meie armastatud olendid õnne maitseksid! Veel enam, selleks mõtleme välja oma kasuistika, läheme jesuiitide juurde kooli, ning mõneks ajaks võib-olla rahustume ja paneme end uskuma, et nõnda on vaja, nõnda on tõepoolest vaja heaks otstarbeks. Niisugused oleme meie ja kõik on selge kui päev. On selge, et siin pole küsimuse eesotsas keegi muu kui Rodion Romanovitš Raskolnikov. Noh, muidugi, nõnda võib teda õnnelikuks teha, et ta saaks ülikoolis käia, tõusta kontoris äriosanikuks, kindlustada kogu oma karjääri; võib-olla saab ta pärastpoole rikkaks, auväärseks, lugupeetuks ja võib-olla lõpetab oma elugi kuulsana. Aga ema? Kuid siin on küsimuses Rodja, kallis Rodja, oma ema esimene poeg! Noh, kuidas siis niisugusele esiklapsele mitte tütart ohvriks tuua! Oo, armsad ja ülekohtused südamed! Ja mis veel: me ehk ei põrka isegi Sonja saatuse eest kõrvale! Sonja, Sonja Marmeladova, igavene Sonja, kuni püsib maailm! Aga kas kaalusite ohvrit, kas kaalusite kahekesi õigesti? Tõepoolest? Kas on jõukohane? On see kasulik? Mõistlik? Teate, Dunjake, et Sonja saatus pole kuidagi halvem saatusest, mis on ühendatud härra Lužiniga? “Armastust ei või siin olla,” kirjutab ema. Aga mis siis, kui peale armastuse ei või ka austust olla, vaid ümberpöördult: on läilus, põlgus, jälkus, mis siis? Siis peab, tähendab, jällegi “puhtust silmas pidama”. Kas pole nõnda, mis? Kas mõistate, kas mõistate, kas mõistate, mis tähendab see puhtus? Kas mõistate, et Lužini puhtus on samasugune kui Sonjakese puhtus, aga võib-olla on isegi halvem, ilgem, sest et teie, Dunjake, arvestate mõnususe küllust, kuna aga seal on küsimuses lihtsalt näljasurm. “Palju, palju maksab, Dunjake, see puhtus!” Noh, aga kui pärast käib üle jõu, kas kahetsete? Kui palju on siis kurbust, nukrust, needmisi ja pisaraid, mida kõigi eest peab varjama, sest СКАЧАТЬ