Kes kardab Aafrikat?. Anna-Maria Penu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kas saab olla veel põnevamat tööpäeva algust?

      Autos, mille istmed on lõõmav päike tuliseks kütnud, ütleb Mateebe jälle midagi ja jääb mulle seejärel otsa vaatama. Tõstan kulme.

      „Halllngvbinhrrr?“ kordab Mateebe juhipoolset akent alla kerides.

      „Ausalt, palun räägi aeglasemalt! Ma ei saa su jutust sõnagi aru,“ ahastan.

      „Oh, suur tänu komplimendi eest! Jah, seda on mulle öeldud mitmel korral, et räägin inglise keelt nii kiiresti, et paistan päris ameeriklasena,“ venitab ta uhkelt, sundides end iga sõna korralikult välja hääldama. Kissitan silmi ja liigutan tema jutu rütmis suud kuivalt kaasa, justkui aitaks see mul rääkijat paremini mõista. Sõber José Hispaanias teeb mind kuulates nõnda siiamaani.

      „Kas sulle on öeldud, et sa räägid ameeriklase moodi inglise keelt?“ lipsab mul üle huulte.

      „Sageli! Käisin Bostonis vaid korra, aga mul on keelte peale lihtsalt annet. Seega, kaua sa siin olnud oled?“

      „Ainult kolm päeva, mis aga näivad kolme nädalana. Kodulinnas ei juhtu aasta jooksul iialgi nii palju huvitavaid asju kui siin mõne päevaga ja ma küsin päris tõsiselt kohe, et mis on meil Euroopas panna vastu boda-boda’dele? Või hiiglaslikele marabudele? Ja lendavatele lehmadele, banaanidele ja põhjatuna näivatele tänavaaukudele, kuigi tegelikult neil ikka tuleb ju millalgi põhi ka ette? Ja uimastele valvuritele, kes tukuvad tööpostil nagu väikesed lapsed, endal kobakad kalašnikovid süles…“

      Mateebe itsitab mu jutu peale nakatavalt, ma polevat veel õieti midagi näinud, ja vajutab gaasi. Rapume tükk aega mööda Kampala 8th Streeti, mis näeb välja nagu sõelapõhi, rohkem auke kui asfalti, ja võtame suuna Najjanankumbile, kus asub Forum for Democratic Change’i10 peakorter. Vahepeal küpseme mitmes liiklusummikus, ainukeseks jahutajaks looduslik õhukonditsioneer allakeeratud akende näol, ning küsime teineteiselt viisakaid, pealiskaudseid küsimusi. Kuulen, et Mateebe on väikesest Lääne-Uganda külast, üsna Kongo piiri äärest pärit 25-aastane vallaline noormees, kes õpib kuulsas Makerere ülikoolis rahvusvahelisi suhteid ja tahaks lähiajal leida tööd mõnes Euroopa Liidu asutuses. Ta on isegi korra Euroopas käinud, kuid elada ta seal ei tahaks. Eelistab Ameerika Ühendriike. Miks, ei oska öelda, tunne on selline. Mina omakorda jutustan, et olen sündinud Eestis, kuid viimased üheksa aastat elanud Hispaanias. Eesti kõlab tema jaoks ilmselt mõne valesti hääldatud sõnana, midagi kiviga11 seotut, ja see lipsab tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Pealegi on Hispaaniaga lugu hoopis teine, Hispaaniast on ta kuulnud küll: Barcelona jalgpalliklubi! Me mõlemad noogutame kõiketeadvalt ja loobime nimesid nagu pingpongis, küll Puyol ja Xavi siin, Messi ja Busquets seal. Siis aga Mateebe tõsineb ja tunnistab, et tegelikult kuulub ta süda Arsenalile ja ennekõike Cesc Fabregasele. Tal on kahju, kehitab ta õlgu, nagu võiks see mind kuidagimoodi liigutada, et ühe ugandalase süda kuulub inglise jalgpalliklubis mängivale katalaanile. Ma olen elus palju imelikumaid asju näinud. Näiteks keset teed seisvat sõiduauto kõrgust marabud, kellel on inimpea suurune pea…

      „Meie kõigeväeline Issand! Täname sind kõige eest, mis sa meile oled andnud, sinu piiritu armastuse, valguse ja tugevuse eest! Palume sinult rohkem jõudu, tarkust ja õnne meie valitud teel ka edaspidiseks. Aamen!“

      Toterebuka Bamwenda avab silmad, sõlmib lahti palveks seotud peod, kohendab prille ja jääb malbelt naeratades saalis istuvate ajakirjanike poole vaatama. Sama teeb tema paremal käel istuv ümar Wafula Oguttu, kelle rasvunud sõrmed trummeldavad närviliselt laual. Pressikonverents toimub väikeses valges majas, mille kahes küljeseinas laiuvad kandilised avad. Väljas on palav, kuid sellest katusealusest vihiseb aeg-ajalt läbi õrnalt jahutav tuuleiil. Mööda tsementpõrandat jooksevad kaks jämedat pragu, mis kaovad seina äärde asetatud linaga kaetud laua alla. Selle taga ongi kohad sisse võtnud FDC pressiesindaja Wafula Oguttu ja tema asetäitja Toterebuka Bamwenda. Viimane on ainuke siin saalis ja ilmselt üks vähestest terves riigis, kelle hallisegused juuksed on lühikeseks pöetud, kellel üldse on juuksed peas. Päevinäinud beež pintsak on talle paar numbrit suur, Bamwenda kaob sinna sisse peaaegu ära, kuid temast õhkuv rahu, isalik pilk mõjub tõhusamalt kui ta ülemuse semulikkuse taha varjatud kõrkus. Ajakirjanike jaoks on ruumi sätitud viis toolirida, iga tool isesugune, mõnel puudub seljatugi, mõnel on neljast jalast järel vaid kolm. Mateebe tutvustab mind enne pressikonverentsi algust paarile meie lähedal istuvale reporterile, kuid nende nimed ja töökohad on juba mõni minut hiljem mul meelest läinud. Sisenejate pilk libiseb minust üle, nagu minu kohalolek ei üllataks ega huvitaks neid vähimalgi määral, ja see rahustab mind. Hoolimata sellest, et olen siin ainuke valge, ei ärata ma liigset uudishimu ega satu tähelepanu keskpunkti.

      „Kas oleme valmis?“ küsib Bamwenda, lastes pilgul libiseda üle saali. „Kell on kaksteist ja võime pressikonverentsiga alustada. Palun, sõna on härra Wafula Oguttul!“

      „Tere päevast kõigile! Ka välispressi esindajale, keda, nagu ma näen, huvitab meie arvamus,“ naeratab mulle tumeda šokolaadi värvi nahal eretavate õrnroosade huultega mees. Kõigi muigel näod pöörduvad mind vaatama ja sekundiga värvub mu nägu tulipunaseks. „Niisiis, täna huvitab meid nädalavahetusel Kyengera linnas toimunud intsident, kus politsei lasi maha neli varguses kahtlustatavat kodanikku. Teatavasti polnud nad vargust veel toime pannud, politseil oli vaid kahtlus, et need neli meest on teel röövimispaika, ja seetõttu jälitati neid Kampalast Kyengerani. Nagu teada, olid tunnistajate sõnul kahtlusalused autost välja astunud, alla andnud, relvad maha pannud ning seisid, käed üleval, kui politsei neid surmavalt tulistas. See on juba teine sarnane juhtum viimase kümne päeva jooksul ja taoline jõhker inimeste tapmine politseinike poolt on meie meelest rohkem kui ärevusttekitav… Juba küsimus? Hea küll! Palun, noorhärra, ma kuulan teid!“

      „Jude Observerist. Rääkisin äsja politsei pressiesindaja Judith Nabakoobaga ja tema väidab, et me ei saa teie juttu uskuda, sest… ja tsiteerin: „Sest neid FDC inimesi ei olnud sündmuskohal. Te ei saa uskuda, mida nad teile räägivad, sest see toimus väga hilja õhtul. Isegi mind ei olnud seal. Me peame ootama politsei uurimistulemusi.“ Mida te sellest avaldusest arvate?“

      „Meie seisukoht on see, et politseil pole autoriteeti inimesi tänaval valimatult maha lasta. Neil tuleb nad enne arreteerida ja kohtu alla saata. Me ei ütle, et tegemist polnud varastega, kuid me mõistame hukka viisi, kuidas nad tapeti,“ võtab priske pressinõunik teema kiirustades kokku ja jääb väljakutsuvalt saali vaatama. On veel küsimusi? Keegi köhatab, keegi kribab sahinal märkmikusse, kuid rohkem käsi ei tõuse.

      Wafula tõukab end laua tagant püsti ja vabandab, kuid pole midagi teha. Ta peab tõttama ühele äärmiselt tähtsale kohtumisele partei rahastajatega, kes on tulnud kaugelt põhjast, sealt viikingite maalt, ning neid ei sobi ootama jätta, sest me teame ju kõik, et valgete järgi võib kella täpseks keerata, aga kui sa sedasama ei tee, kui jõuad õige pisut hiljem, siis nad vihastavad ning see pole otse loomulikult partei pangakontole just parim lahendus. Ja seda öelnuna kaob Wafula välklampide sähvatuste ja naerukärgatuste saatel koguka mehe kohta üllatavalt kiiresti saalist välja. Jutujärje võtab enda kätte Bamwenda, kes on hoolimata tõusnud suminast kui rahu ise. Ta räägib partei sisevalimistest ja neile valimistele kandidaatide esitamisest, ütleb paar kuupäeva, rõhutab korduvalt sõnu „demokraatia“, „vabadus“ ja „kohusetunne“. Seejärel on ta nõus ka küsimustele vastama.

      „Andrew Red Pepperist. Kas on teada, kes peale Kizza Besigye veel kandideerivad?“ küsib minu ees istuv noormees. Red Pepper on meie Õhtuleht, riigi skandaalseim väljaanne, mida Mateebe ennist kõkutades luges. Ajalehe paarikümnest leheküljest moodustab vähemalt kolmandiku kuulsuste piinlike piltide galerii, mille all ilutsevad sarkastilised ja peamiselt seksistlikud kommentaarid. Üle päeva avaldatakse ka eksklusiivseid lugusid ning salajasi dokumente, СКАЧАТЬ