Kes kardab Aafrikat?. Anna-Maria Penu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Et tegelikult ta ju ei kaitse neid. Seda lugedes vilksatavad mul silme ees kümned Monitori töötajate näod. Kes neist seda Katherine’i käest küsis? Mateebe? Anyango? Too prillidega, kurja pilgu ja Havai särgiga mees, kes käib toimetuses ringi, nagu see kuuluks talle?

      Skandaali puhkemise ajal esines eetikaminister James Nsaba Buturo korduvalt raadios, kuulutades, et homoaktivistid tuleks kõik trellide taha panna. Lisaks on koloniaalaegadest kehtiv seadus, mis peab homoseksuaalsust ebaseaduslikuks, ilmselgelt liiga leebe, ent kuna valitsus teeb Uganda riikliku moraali ja väärtuste hoidmiseks kõik, mis võimalik, hakkavad nad töötama seaduseelnõu kallal, mis tagab nende rahva kaitse. Kaks aastat hiljem, 2009. aasta novembrikuuks valmibki homoseksuaalsuse vastane seaduseelnõu, mille kõrval tundub valitsev keeld lapsemänguna. Uue dokumendi kohaselt võib homoseksuaalidele eluaegset vanglakaristust määrata ning neid üles puua, kohtu alla lähevad ka need, kes teadsid kellegi homoseksuaalsusest, kuid ei informeerinud sellest politseid.

      Rahvasuus tuntakse eelnõud nii Anti-Gay Bill’i kui ka Tarantino filmist inspireerituna Kill (Gay) Bill’i nime all. Avalikkuse toetus ulatub statistika andmetel 96 protsendini ja valitsus, mõttes juba aasta pärast toimuvad üldvalimised, plaanib veebruaris eelnõu parlamendis heaks kiita.

      Ja korraga on Uganda tume, ohtlik paik.

      Tõstan unetu pilgu arvuti sinakalt ekraanilt ning jään akna taga valitsevat pimedust silmitsema. Aafrika öö kõigi oma võõraste häälte, lõhnade, sahinatega on hetkel ainuke, mis minus rahutust ei tekita. Ülejäänu paistab ähvardavalt haigutava kaevuna, kuhu sa võid ühel kaunil päikesepaistelisel päeval pahaaimamatult lihtsalt sisse kukkuda. Ja siis loobitakse sind kividega surnuks, mõtlen süngelt muiates. Ma isegi ei tea, mida täpselt tunnen. Kas ma olen vihane? Lihtsalt häiritud? Kas see ehmatab või hoopistükkis üllatab mind? Ei, tunnistan pisut kibedalt, see ei üllata mind. Sest see, mis toimus Katherine’iga, too koostatud seaduseelnõu, et keegi on võimeline taolisi mõtteid üldse must valgel kirja panema, just taoline pime metsikus pidada õigeks keelata kellelegi olemasolu, õigusi, vabadust lihtsalt sellepärast, kes ta on, et ta on sinust erinev, valitseb ju suuremat osa maailma. Ma olen sellest lugenud, seda näinud, sellest kuulnud nii palju, igal pool ja aina sagedamini. Kuigi, kas ei peaks olema vastupidi, kas meie areng ei peaks minema hoopis teises suunas? Aga ei, see on nõnda isegi Euroopas, kuigi arvasime, et eurooplastena oleme sellest üle, oleme kogenumad, targemad, sallivamad. Homoseksuaalseid, erineva nahavärviga, erineva usukreedoga inimesi vihatakse nii siin kui seal, sest teistsugune tekitab meis hirmu, me kardame ja me kardame, sest me ei tea neist midagi. Sest me ei tunne teisi. Kuid selle asemel, et vaadata terasemalt, uurida, õppida tundma, sulgeme me hoopis piirid, keelame neile sissepääsu, ehitame müüre, sunnime nad nurka, koonduslaagritesse, silma alt ära, tallame jalge alla, süüdistame neid kõigis oma hädades, sildistame, nagu maailm oma rikkuste, vabaduste ja õigustega kuuluks ainult meile. Ei-ei, mulle ei mahu see pähe! Kuidas saab üks inimene, olgu ta naine või mees, musta- või valgenahaline, homo- või heteroseksuaalne, arvata, et ta on teisest inimesest üle, parem, et tema elu on rohkem väärt lihtsalt sellepärast, kes ta on ja kes teine pole?

      Akna taga kraaksatab võõra häälega lind ja raputab mind palavikulisest mõttevoolust ärkvele, tagasi pimedasse tuppa, sassis voodilinade vahele. Mu süda peksleb ärevalt, nii kõvasti, et seda peab kuulma ka Ernesto, kuid kui tema poole vaatan, siis puhiseb ta sügavas unes hõljujale omaselt rahulikult, eemal selle maailma koledustest. Tal ei ole aimugi mu soontes keema löönud verest, hinge pitsitavast, kõri kriipivast õiglusjanust. Sest kuigi Ugandas toimuv ei üllata mind, ärritab see mind siiski ja kuigi Katherine’i lugu on mulle ilmselgelt hoiatuseks, sunnib ettevaatlikumaks, kui olin alguses osanud plaanidagi, on ta eesootava suhtes tekitanud rohkem põnevust, sütitanud minus veelgi suurema uudishimu, võitlusvaimu. Sest vahel, ainult vahetevahel muutub maailm jäädavalt väiksemaks ja pimedamaks just tegemata tegude, väljaütlemata sõnade, astumata sammude pärast.

      Aga, mõtlen siis, vähemalt mitte minu vaikimise, ükskõiksuse ega kangestumise tõttu.

      Koloniaalajastul ehitatud Uganda parlamendihoone istub keset Kampalat nagu kingakarp. Uhke, eriliste detailide ja puugraveeringutega, aga ikkagi kingakarp, mida valvab trobikond kalašnikovidega sõdureid.

      „Sa näed kahvatu välja. Kas magasid halvasti?“ uurib Monitori parlamendireporter Mercy. Ta ulatab oma pressikaardi valvurile, kes põrnitseb mind samuti huvitatult.

      „Ei, ma olengi selline, kahvatu…“ Lause lõpp vajub ära. Alles siis mõtlen, et Mercy ei pruukinud seda sugugi naljaga küsida. Kui sõber Ouma mind tänaval kohatud kolleegile tutvustas, uuris too, kust ma pärit olen, kas Etioopiast, ja müristas seepeale naerda mis kole. Asi oli selgemast selgem! Kuid Mercy ei naera, isegi ei muiga. Mu vastus tundub kohatuna.

      „Jah, magasin halvasti,“ ruttan päästma, mis päästa annab. „Meie külalistemaja baarikundede jaoks lõpeb pidu kella kahe paiku, kuid kõrvalbaaris kell viis hommikul. Oleksin ma turist, siis magaksin päeval, kuid mina tõusen kell pool seitse, et tööle tulla. Pean endale uue elukoha leidma, nagu soovitas Ouma, kui tahan end öösiti välja puhata.“

      Mercy vaatab mind sõnatult, silmis emalik, isegi kaastundlik pilk. Tunnen ennast vihma kätte jäänud kutsikana, kes küll haiseb võikalt, kuid äratab vaatajas ikkagi õrnu tundeid.

      Täna määriti mind Mercyle kaela. Hommikusel toimetuse koosolekul arutati kõigepealt läbi eelmisel päeval ilmunud artiklite head ja vead. Kellegi teksti oli sattunud maksmise ehk „pay“ asemel „gay“, keegi teine arvas, et pisarad mitte ei voola, vaid lonkavad ja kolmandal oli lause üldse kõige huvitavama koha pealt pooleli jäänud. Vähemalt pooltes artiklites kasutatud nimedest ilutsesid vead. Kui täpsem olla, siis oli rohkem valesti kui õigesti kirjutatud nimesid, mis pole sugugi üllatav, võttes arvesse kohalike nimede keerukust, kuid Anyango arvates on tegemist lohakusvigadega, mida Daily Monitori sugune ajaleht endale lubada ei tohi. Samuti oli kasutatud ühte ja sama ülesvõtet kahe erineva loo juures. Foto pojast ja tema üle uhkust tundvast emast sobis kujundaja arvates nii koolieksamite tulemusest rääkiva artikli juurde kui ka pealkirja „Kummaline ananassi kimbutav haigus tekitab Kabale põllumeeste seas segadust“alla…

      Paar vaimukat kommentaari ja üksteise tögamine jätkus ka pärast seda, kui uued ülesanded olid välja jagatud. Kõigile, välja arvatud minule, kes ma lootusrikkalt Anyango poole vaatasin. Jah, nagu konti luniv kutsikas. Ta silmitses mind hetke, pidas aru, vaatas meeleheitlikult toimetuses ringi, kuid kõik olid juba kukla pööranud. Mateebet polnud enam kusagil näha. Ta oli ammu sööklasse hommikueinele tõtanud ja kui ma kolmveerand tundi hiljem sealt möödusin, istus ta ikka veel seal, nina ees kuhi keedetud kartuleid, praetud matoke, lihakaste ning aurutatud spinatid.

      Anyango trummeldas sõrmedega vastu lauda, samal ajal kui mina muutusin aina väiksemaks ja väiksemaks. Olukord oli üsna ebamugav. Just sel hetkel tormas kontorisse Mercy, hilinemise pärast ette ja taha vabandades, liiklus olla meeletu, kuid Anyango ei kuulanud teda lõpuni. Ta osutas kergendatult ohates minule ja käskis Mercyl mind endaga kaasa võtta, ükskõik, kuhu too ka minemas on. Mercy naeratas mulle heatahtlikult ning suundus, mina tihedalt sabas, seinale kleebitud parlamendiliikmete plakati all oleva üldkasutatava arvuti juurde, kust seal seni kirjutanud noor reporter teda nähes imekiirelt sääred tegi. Mercy sättis end rahulikult pehmele toolile istuma, kohendas seelikut, patsutas käekotti; tal oli aega maa ja ilm. Esimesena kirjutas ta Facebooki „jõudsin tööle“, seejärel luges uudiseid, kirjutas kaks meili, vaatas kella, luges Twitterit. Jälgisin hommikuse ajalehe toimetuses toimuvat tuimalt. Kas keegi neist teeb juba tööd ka? Valgete arvutite taha varjunud mustad peanupud meenutasid mulle lugu sellest, kuidas Euroopast Kampalas asuva Makerere ülikooli arvutisaali jaoks saadetud raalidest avastati neli kuud hiljem hunnikute viisi pornot. Paljud noogutasid selle juhtumi peale etteheitvalt pead, otsekui see lugu ainult kinnitaks nende juba niigi väljakujunenud arvamust. Mida aafriklastest ikka tahta? Sa võid ju neile kalli tehnika kätte anda, kuid teha oskavad nad sellega ikkagi СКАЧАТЬ