Seal, kus rukkiväli. Nasta Pino

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ panemiseks kõlbab õues, aias või metsas paras rohutuust latvapidi sõlme köita ja sõlmele veel kivi peale tõsta. Nüüd on vanapagan kivi all kinni ja hädas, välja ei pääse, jalad kammitsas. Seejärel on vaja otsekohe veidi ringi vaadata ja kadunud asi ongi käes, võta ainult üles. Kui vanapagan on kammitsas, siis tema pikalt ei kauple.

      Peab ainult meeles pidama, et kui vanapagan on meile kadunud asja kätte andnud, tuleb ta silmapilk kammitsast lahti päästa. Õiglus peab valitsema. Ei tohi mehikest kammitsasse unustada. Kes unustab, sellele võib vanatühi varem või hiljem mõne viguri väänata.

      Niipalju siis vanapaganast, vanatühjast, temast endast, kõh-tähega mehikesest, kellel on mõnikord jalgade otsas kabjad, mõnikord kollased kanavarbad.

      KUI OOTAD suve, siis on iga hommik isemoodi. Jäälilled on akende pealt ammu kadunud. Me saame vabalt läbi akna vaadata ja hommikul on näha, et nurme peal on valged lumelaigud hulga väiksemaks jäänud, kui nad veel eile olid, ja üleüldse on neid päris vähe järel. Seal, kuhu sügisel rukis külvati, läheb iga päevaga rohelisemaks. Varsti võetakse meil topeltaknad eest ära ja viiakse pööningule. Siis võib juba läbi kinnise akna tuppagi kuulda, kuidas lõokesed väljas laulavad. Nad on juba mitu nädalat siin, ma tean. Ja kiivitajad on niidu peal tagasi. Nood on päris suured linnud. Kui nad heinamaa kohal madalalt lendavad ja heledalt kiii-ii-iivit hüüavad, on nende valged kõhualused näha. Neil on palju tööd ees, vaja pesa valmis teha, munad muneda, pojad välja haududa ja suureks kasvatada. Kogu aeg peavad nad siis poegadele süüa tassima ja valvama, et varesed või kassid pesa üles ei leiaks. Kõige vahvamad on kevadel siiski varblased. Nad säutsuvad ja karglevad, tülitsevad ja kaklevad otse akende all ja on nii rõõmsad, et neid võiks terve päeva vahtida. Ema ütleb, et varblased peavad sirelipõõsastes koosolekut.

      Hommikuti on katuseräästaste külge veel mõned uued jääpurikad rippuma külmunud, varsti hakkavad nad tilkuma ja keskpäevaks on kõik ära sulanud. Keskpäeval laseb ema juba kanad laudast välja päikesepaistele. Nad on alguses väga naljakad. Taaruvad jalalt jalale, lehvitavad tiibu ja jäävad siis tükiks ajaks seisma, pea viltu ja silmad kinni. Paistab, nagu oleksid nad siblimise täiesti ära unustanud. Ema ütleb, et kanad peavad uuesti valgusega harjuma, terve talve on nad hämaras laudas olnud, seakünadest pärasid nokkinud ja üldse pole neil seal seda õiget kanaelu olnud, ühtevalu loomadel jalus, kui just lae all õrrel ei tuku.

      Pikapeale nad harjuvad jälle õueeluga. Taaruvad õlekuhja juurde, kraapsivad natuke jalgadega ja uurivad, kas seal maas üldse on midagi või mitte. Kraapsivad uuesti ja tonksavad korraks nokaga vastu külma keltsast mulda. Siis nad proovivad kaagutada. Alguses vaikselt ja lühidalt, kuni järsku mõni julgem hõiskabki täiest nokast kaaaa-ka-kaaaa-ka. Kukk võtab jõu kokku ja lendab laperdades väravaposti otsa, kireb sealt, veidi kohmakalt, oma selle aasta esimese õuekiremise. Ega see veel suurt kuhugi kosta, aga peaasi, et algus on tehtud. Kukk laskub lösakil tiibadega posti otsast alla, ise kangesti uhke, et on kukk mis kukk.

      Kui õhtul uuesti jahedaks hakkab minema, aetakse kanad lauta tagasi. Ma arvan, et nad hakkavad nüüd varsti jälle munema ja meil vennaga tuleb tegemist, et nende pesi laudapealselt ja vanade heinte seest üles otsida. Meie kanad on nimelt nii kavalad, et nad ei tee ilmaski oma pesa avalikku kohta, vaid ikka salajasse. See on sellepärast nii, et nad kõik tahavad munadest tibusid välja haududa, aga selle jaoks peab palju mune kokku munema ja niiviisi, et nad kõik pesas alles oleksid ja keegi neid ära ei võtaks. Sellepärast kana oma pesa peidabki.

      Minu meelest on kana kaunis tark. Ema ütleb küll, et ega kana üle ühe lugeda ei mõista: kui talle üksainus muna pessa jätta, siis käib ta ikka tollessesamasse pessa munemas, ta ei pane tähelegi, et värsked munad iga päev ära võetakse ja üksainus pesamuna alles jäetakse. Aga võib-olla on asi hoopis niiviisi, et kana saab meist aru, ta teab, et meie tahame tema mune süüa, ja sellepärast muudkui muneb, kuigi näeb, et ära võetakse?

      Võiks ju lasta kõikidel kanadel haududa, kui nad seda tahavad, aga meile pole nii palju tibusid vaja, meile aitab ühestainsast haudujast kanast. Tolle alla pannakse kümme muna ja nood munad peavad olema kõik ühel ja samal päeval munetud, täitsa värsked. Siis tulevad ka tibud kõik ühel päeval munade seest välja, ükski ei jää hiljaks ega saa hukka. Nii et hauduja kana saab endale haudumiseks tegelikult kümne kana munad. Tema ise vist küll mõtleb, et kõik munes tema ise, aga nõnda ei saa olla, igaüks teab, et kana muneb päevas ainult ühe muna. Kanal ei olegi vaja väga täpselt seda munade asja teada. Temal on hea meel, et ta üldse hauduma lubatakse, ja ta on nõus mitu päeva söömata olema, kui ainult pesa pealt ära ei aeta ega taguotsa vette ei kasteta, nagu tehakse teiste kanadega, kes ka kas või ühtainsat muna hauduma tükivad.

      Mulle meeldib too kana, kes hauduma on pandud. Ta on väga julge. Ta laseb endale täitsa ligi tulla, on vagusi ja ainult pöörab pead minu poole, vaatab viltu, et paremini näha. Kana peabki oma pead viltu pöörama, sest tal on silmad kahel pool pead ja otse ettepoole ei näe tema midagi. Ma viin sellele haudujale vana panni peal teri ja leivaraase, vett kallan ka. Ta nokib kõik ära ja joob, aga pesa pealt ära ei tule. Tark on, teab, et munad ei tohi vahepeal ära jahtuda.

      Pärastpoole, kui tibud juba väljas ja kana nendega õues elab, on ta ikka väga julge, ei karda kassi ega koeragi. Kui nood tema tibudele liiga lähedale juhtuvad, ajab kana enda kohevile, sirutab tiivaotsadki vastu maad, et laiem ja hirmuäratavam välja näha, ja tormab valju kisaga kassile või koerale otse peale. Nood löövadki kartma ja lippavad oma teed. Ma mõtlen, et kui rebane või koguni hunt meie õuele tuleks, küll siis kanaema ka tollele vastu tormaks, mina usun küll, niisugune julge on meie poegadega kana ja nii väga armastab ta oma lapsi.

      Ainult vareste vastu peame ka meie aitama kanaperet kaitsta. Varesed, kes kanapoegi varastavad, on vanad ja kavalad. Kui mõni niisugune õue kohale tiirutama jääb ja vähehaaval ikka madalamale laskub, on parem otsekohe mõne mullakamaka või kiviga tema poole visata ja ta minema peletada, sest niisugune ei passi ega keerle ilmaasjata, kui on kord juba ära näinud, et kanapojad on õues.

      Vareste pärast ei tohi ka seebitükki kunagi õue pingi peale või tiigi äärde unustada, sedamaid on mõni neist jaol, haarab noka vahele ja viib ära. Ega varesed seebiga pese, nad söövad seebi ära. Kuigi on teada, et seebiga nägu pestes peab alati suu kinni hoidma ja seebiste kätega ei tohi leiba võtta, sest seebi sees on seebikivi ja too on väga kõva mürk. Imelik, miks ta vareste peale ei mõju? Aga võib-olla surevadki nood seebivargad varesed ära või vähemalt jäävad väga haigeks? Ma mõtlen, et seepi söönud varese sisikond peaks küll kõvasti vahutama, kui nii suur tükk seepi on sisse söödud, nagu meie omakeedetud seebitükid on.

      ISA TULI laadalt ja temaga koos tuli meile Igrise Timmo. Ma tunnen Timmot ammugi, ta käib meil sagedasti, ta on meile sugulane. Õigemini on sugulane küll Timmo naine, aga ega siis Timmogi saa enam muud olla. Igrise Timmo meeldib mulle, ta on alati väga sõbralik ja teeb nalja, ja ta ei arva kunagi, et lapsed on alles rumalad ega tea midagi, sellepärast et on lapsed. Timmo ajab meiega juttu nagu suurte inimestega. Samasugune hea ja lahke on Timmo naine, kes on minu isa õde.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного СКАЧАТЬ