Seal, kus rukkiväli. Nasta Pino

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õue pääseks. Seal ta siis kühveldas ukse vabaks ja nii sai ka ema oma ämbritega lauta loomi talitama minna. Teisteski taludes juhtus niiviisi. Aga ega elu seisma küll ei jäänud, köeti aga kõvasti ahju ja aeti lambanahksed kasukad selga. Ainult koolilapsed jäid mitmel korral kooli minemata, õpetaja oli ütelnud, et kui on kakskümmend viis kraadi ja rohkem külma, siis ei ole vaja tulla. Niisuguseid päevi sai ikka päris palju ja mõned lapsed rõõmustasid selle üle väga…

      Küll ma tahaksin, et ka meile uued õunapuud aeda kasvaksid! Oli ikka kurb küll vaadata, kui nood ärakülmunud mineval suvel saega maha lõigati ja pliidi all ära põletati. Põletamisest tuli tuppa isegi õunalõhna, mis oli ju väga hea lõhn, aga parem, kui seda poleks olnud. Veel rohkem saagimist oli vanaema aias ja vanaema ise oli kõik see aeg nutnud, temal on alati olnud hulga suurem uibuaed kui meil.

      Mul on meeles, et pärast toda külma talve, kui õunapuud kevadel raagu jäid ja ükski lehte ei läinud, räägiti külas, et see ei tähenda head, et niisugune suur puude hukk võib ennustada ka inimeste hukku. Aga jällegi oli Vana Jott see, kes kõik maha rahustas.

      „Ei tähenda midagi, sõjad on tulnud ja olnud ja läinud, ilm ja inimesed elavad ikka edasi.”

      Nii ta ütles ja mulle see ütlemine meeldis.

      Niisugust ütlemist usuti väga hea meelega. Ma usun ka, sellepärast tahangi, et meil oleksid jälle uued õunapuud aias peedivagude vahel. Kui nad seal jälle on ja lehte lähevad ja õitsema hakkavad, siis on nii nagu ennegi ja ükski paha ennustus ega märk ei saa siis täide minna, sest tal pole enam täideminemise jõudu.

      Vana Jott on ka põllukraavid üle vaadanud ja teab juhatada, kus vesi niisama lahti pääseb ja kus on vaja labidaga otsad üle käia.

      Need on kõik suurte inimeste jutud, ma saan neist väga hästi aru, aga olen ilusti vagusi, sellepärast et lastel ei kõlba ennast suurte inimeste juttude sisse segada. Ma ootan, aega on, ega Vana Jott veel niipea minema hakka. Nad räägivad isaga veel poliitikast ja Saksamaast ja sõdadest, kus nad on kunagi olnud.

      „Sakslane on lolliks läinud,” ütleb Vana Jott.

      Ta on seda viimasel talvel mitu korda varemgi ütelnud.

      Vana Jott on meie küla kõige vanem vanamees. Temaga juba on, millest rääkida. Temast vanemaid naisi on küll, aga mehi mitte ühtki.

      KUI VANA JOTT on juba kolmanda piibutäie põlema puhunud, on ta veel veidi aega vait, vaatab siis minu poole ja alustabki:

      „Penil, näed, on kahed silmad. Ühtedega tema näeb todasama mis inimenegi, aga teiste silmadega näeb tema vanatühja ennast.”

      Ma hoian hinge kinni, ma tahan, et keegi suurtest nüüd kohe alguses Vana Joti käest midagi küsiks, talle küsimine meeldib, aga minul ei sobi esimesena küsida.

      Ema küsibki, et kuskohal koeral siis on nood teised silmad, millega ta vanapaganat näeb.

      „Ah nood või? Kas sa siis ei ole tähele pannud, penil on pärissilmade kohal veel teised, kollased?”

      „Need on silmakulmud,” ei jaksa ma enam ennast tagasi hoida. „Igal mustal penil on kollased silmakulmud.”

      „Ehhe-he-hee,” naerab Vana Jott mõnuga. Ja popsutab piipu. Ja vaatab kavalalt minu otsa. Siis hakkab jutustama, lõpuks ometi.

      „Vaata, kui peni magab, silmad kinni, aga äkki liigutab oma teisi silmi, noid kollaseid, siis tähendab see, et ta vaatab sel ajal nendega ja paneb kõik tähele, olgu küll, et tema pärissilmad on kõvasti kinni. Mõnikord ta liigutab hända ka, siis on ta rahul ja tal on hea olla. Kui aga peni läbi une haugatab või kiunatab, siis on kindel, et vanatühi hiilib kuskil ligidal, ootab, et teda kutsutaks, ja peni juba näeb teda.”

      „Siis tuleb koer üles ajada, et tal halb unenägu otsa saaks,” arvan mina õhinal.

      „Eei, ei maksa segada, las olla, võib-olla vanatühi ei plaanigi midagi halba, niisama uitab kuskil lauda taga, aga ta võib penile mõne pahanduse teha, kui vihastab, miks inimene tema ja koera vahele tükib. Vot niimoodi.”

      Ma tean küll, meie Harmi ka kergitab vahel oma kollaseid kulme, kui suvel kuudi ees magab, endal pärissilmad kinni. Vahel ta koguni tõstab käpa ja tõmbab sellega endal üle kõrva, vahel jälle sibab kõigi nelja jalaga, nagu ajaks kedagi taga. Läbi une kiunatamist olen ka mitu korda kuulnud. Ma olengi arvanud, et koer näeb sel ajal midagi unes. Unenägu ei maksa segada, sest unenägu võib teinekord väga huvitav olla. Ma olen mitu korda unes näinud üht suurt maja, kus kõik toad on ilusaid ja täitsa uusi mänguasju täis, mitte üldse kaltsunukkusid, vaid poest ostetuid. Ma olen unes seal majas olnud ja kõndinud, kõiki neid mänguasju näinud ja kätte võtta tohtinud ja see on olnud väga ilus unenägu, ma tahaksin seda aina uuesti näha.

      Meie isa näeb jälle niisugust und, mis ajab teda valjusti rääkima. Eriti, kui ta vahel lõunauinakut teeb. Magab, magab, ja äkki hüüab kedagi või midagi, pahandab kellegagi. Kui on jutu lõpetanud, ärkab kindlasti üles ja räägib ära, mis ta just nüüdsama unes nägi. Isa unenäod ei ole eriti ilusad. Vahel on tal keegi tahtnud palgikoorma ümber lükata ja ta on sellega praganud, vahel jälle on tal jalgratas ära varastatud. Kui ärkab, on tal hea meel, et kõik oligi ainult unes. Vanapaganat on ta ka unes näinud, too on talle kallale kippunud ja tahtnud linaleotiiki tõugata. Aga isa on siis ka vanapagana korralikult läbi raputanud ja vennike on plehku pannud. Seda ma usun, vanapaganal ei tasu isegi unes meie isa kimbutada, meie isa on nii tugev mees, et tuletõrjepidudel veab ta kõik teised mehed vägipulgaga üles.

      Ega vanapagan mõni halb mees ole, ma tean temastki juba üsna palju. Peale Vana Joti on vanapaganast jutustanud veel meie oma vanaema ja Igrise Timmo. Õde Ulla proovib mind vahel vanapaganaga hirmutada, aga teda ma ei usu. Peaasi on, et vanatühja nime suhu ei võta.

      Ma tean, mis tal nimi on, see algab kõhh-tähega ja keskel on rrr, aga seda nime ei tohi nimetada. Nii kui ütled, ta kuuleb ära ja jookseb otsekohe ütleja juurde. Ta teab, et teda kutsuti, ja tuleb silmapilk ükskõik kui kaugelt, kas või saja versta tagant. Vanaema teab seda täpselt: „Sina teda ei näe, aga tema juba seisab sul nina all, hüppab oma karvaste kapjadega rõõmu pärast, et teda kutsuti, ja tahab muudkui sulle jala peale astuda.”

      „Vanaema, aga tal ei ole kapju, tal on kanajalad all, Vana Jott ütles,”

      „Nojah, kanajalad on nendel noorematel, aga vanal endal on kabjad,” annab vanaema järele.

      Vana Jott jutustas, kuidas ta ükskord pühapäeva hommikul oma metsatukas seenil käis. Teadis küll, et pühapäeva peab pühitsema, ei kõlba sel päeval metsa tööle minna, oleks patt, aga temale pisteti niisugune mõte pähe, et mis see üksainus kord ikka teeb, ta järgmisel pühapäeval enam ei lähe.

      Noh, läinudki siis Vana Jott, korv käevangus, oma talu metsa, mis on nii kodu lähedal, et katused paistavad madalama võsa tagant ära. Leidnud palju seeni, varsti korv täis ja kaapkübar täis ja peod ka juba täis. Kõik ilusad kollased kukeseened ja pruuni kübaraga noored kivipuravikud. Mitte kuskile pole enam panna, muidu korjaks aga veel ja veel. Hakanud siis Vana Jott metsast välja kodu poole tulema. Aga teerada polegi. Kõik aeg oli, aga enam ei ole. Vana Jott vaatas ringi, et kuhupoole see tee siis jääb. Ise veel enne mõtelnud, et vaja ikka tuleval pühapäeval ka metsa tulla, ega seeneaeg igavesti kesta ja ei kõlba ometi head kraami niisama maha vedelema jätta. Nüüd aga vaja kõigepealt metsast välja jõuda. Vaatab Vana Jott siiapoole ja sinnapoole, oleks täitsa kui tuttav ja oma mets, aga puud justkui teistpidi reas. Kus enne kasvas kask, seal seisab nüüd kuusk, ja haavad on leppade koha peal, männid haabade asemel ja üleüldse СКАЧАТЬ