Seal, kus rukkiväli. Nasta Pino

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ häbi muidugi ka, et ei oska omaenda metsas olla.

      „No kurr …” hõiganud ta kogemata tolle kõh-tähega sõna, mida üldse ütelda ei tohi. Täitsa kogemata.

      Otsekohe pärast seda olla Vana Jott näinud, et metsaserva asemel keksivad puude vahel väikesed kollastes hamedes kanajalgadega mehikesed. No nüüd olnud asi selge, nood kanajalgadega passinud Vana Jotti kõik see aeg ja visanud talle aina seeni nina alla, et ta metsast ära ei läheks ja pattu edasi teeks. Alles siis, kui ta neid nimepidi hõikas, näitasid nad enda ära ka. Ise veel nii kangesti rõõmsad, et neid kutsuti.

      „Muudkui kargasid ringi, kõik kollaste hamedega ja väikeste läikivate sarvedega!”

      Aga Vana Jott ei löönud verest ära.

      „Viskasin seened maha, võtsin maast kaks puupulka, seadsin need ristiks ja hakkasin jooksma õkva nende poole. Oleks sa näinud, kui väledalt nad siis plehku panid.”

      Nii pääses Vana Jott metsast välja ja koju. Ainult seened ja korv läksid kaotsi, aga mis noist, ega nood ju olnudki õiged seened, vaid vanatühja enda omad, tema saatis need oma abilistega otse põrgust, et meelitada pattu tegema ja ära eksitada neid, kes pühapäevasel päeval metsa tööd tegema tükivad, selle asemel et kirikusse minna.

      Eks vanapagan võib ju muidu kaunis julge olla, aga ristimärki kardab tema hullemini kui kurja koera.

      TÄNA küpsetame vanaemaga koos leiba. Harilikult teeme seda emaga, aga täna pole ema kodus, nad on isaga linnas laadal.

      Kui oleks suvi, siis ma tooksin aiast kapsa küljest kõige suuremaid ja ilusamaid lehti ja vanaema laotaks need leivalabida peale taignapätsile alla. Aga veel ei ole suvi, peenradki aeda tegemata ja kapsataimed ette kasvatamata.

      Vanaema on ahjust juba söed roobiga kühvli peale roobitsenud ja kööki pliidi alla viinud. Nüüd kastab ta ahjuluua panges märjaks ja pühib sellega ahjupõranda tuhast puhtaks. Luuda märjaks kasta ja ka pühkida tuleb mitu korda, muidu võib tuhka leivapätsi alumise kooriku külge jääda. Kui ahi puhas, siis toon mina esikust leivalabida ja sean selle leivamõhe peale risti. Nojah, ma olen kuulnud, et mõnel pool ja ka raamatutes nimetatakse seda kolme jalaga kõrget vanni moodi anumat astjaks, meie pool on selle nimi mõhe. Mõhe kaas on juba maha tõstetud. Leivalabidas on puust ja hästi pika sabaga. Ma hoian sabast kinni, et labidas tasakaalus püsiks, kui vanaema leiba voolima hakkab. Labida hoidmine on minu töö, seal ei tohi nalja teha, nagu vennad mõnikord on proovinud teha. Enne seda olen ma veel vanaema käised hästi kõrgele üles keeranud.

      Vanaema kastab käed kausis märjaks ja torkab need mõhke, otse taigna sisse, tõstab sealt paraja jao tainast välja labida peale. Tolleks ajaks olen mina ühe käega labida ilusasti jahuseks puistanud. Vanaema seab taignatüki labidal kenasti pikerguseks ja hakkab seda mõlema käega silitama, voolima ja vajutama, kuni tuleb ilus pikergune päts. Siis kastab ta veel kord käed vette ja joonistab pätsiseljale sügava risti.

      „Vanaema, mispärast sa leiva peale risti tõmbasid?” tahan ma kohe teada.

      „Selleks, et vanatühi ei saaks meie leivapätsi küljest hammustada, vanapagan kardab ristimärki.”

      „Aga vanapagan ei saa ometi kuumaksköetud ahju leivapätsi näksima minna, ahjus on palav, ta põleb seal ise ära.”

      „Ei ta põle. Vanapagan ei karda kuuma, tal põrgus veel palju palavam kui meie leivaahjus. Ei tema kuuma karda, tema kardab ainult ristimärki. Nii kui seda näeb, paneb plagama.”

      „Vanaema, tee siis hästi suur rist, et pimedas ahjus selgesti näha oleks.”

      „Küll vanapagan kõik ära näeb, tal on tulised silmad, nood annavad valgust.”

      „Kas nagu söetükid?”

      „Täitsa sedamoodi jah, ainult et palju punasemad ja hõõguvad hullumoodi.”

      „Oi, vanaema, ma tahaks näha.”

      „Kas sa oled vait, pattu ei pelga või, rumal laps, issand, anna meile andeks!”

      Vanaema on tark nagu Vana Jott. Ta teab kõike vanapaganast ja ka patust. Kuid ometi mängib ta vahel meiega õhinal kaarte, kolme lehte ja viit lehte. See on patt, päris kindlasti on, meiegi teame ja vanaema peaks seda eriti kindlalt teadma. Ometi on juhtunud, et mõnikord videviku eel paneb vanaema äkki sukavardad käest, viipab meile kutsuvalt, patsutab oma põlletaskut ja me lähme kõik koos kuskile hämarasse toanurka. Põlletaskus on vanaemal kaardipakk, me istume seal nurgas tihedasti ringi, vanaema segab ja jagab kaardid, seletab välja trumbi. Kõike peab tegema vaikselt ja salaja, sest kui ema laudast loomi talitamast tuleb ja meid niiviisi leiab, saab vanaema tema käest pahandada, miks ta lastele niisuguseid narre mänge õpetab.

      Mulle meeldib kaardimäng kõige rohkem sellepärast, et seda peab salaja tegema ja niiviisi on hästi põnev. Meie sõnakuulmatu ja vallatu vanaema meeldib meile ka väga, ta on lõbus ja alati lahke. Meil on siinsamas külas teine vanaema ka, too on meie isa ema, aga temaga me saame harvemini kokku, ta on juba väga vana ega mängi meiega kunagi.

      Ema ei poolda kaardimängu sugugi. Ta teab, et kaarte mängivad pühapäeviti laisad mehed Soelaane suure kivi ümber, mida külas Rahvamajaks kutsutakse. Too on tohutu lai ja lapik kivi otse keset küla, suve ajal alati soe nagu ahjupealne. Mehed kogunevad palavatel pühapäevadel sinna suitsu tegema ja poliitikast rääkima, aga varsti kargabki mõnest taskust justkui kogemata kaardipakk välja ja läheb lahti. Vahel on seal mängitud isegi raha peale, mis on eriti hull. Naised käivad mehi koju kutsumas, nad tahavad oma mehi ju pühapäevaselgi päeval puid lõhkuma või seasulgu parandama meelitada. Aga mehed on mõnikord väga kindlameelsed. Kui nad juba kord on kodust välja pääsenud, siis nad tahavad oma vabadust kasutada.

      „Mine, mine ära koju, küll ma tulen ka varsti,” öeldakse naistele. Ja mängitakse aga kaarte edasi. Mõnikord õhtuni välja. Pahandada saamise kangus ei olenenud kuigipalju sellest, kas kodust äraolek oli kestnud tunni või terve pühapäeva õhtupooliku. Loomulikult oli kõiges süüdi vanatühi, tema pidaski seal mehi kinni ega lasknud tulema. Sest vanapagan oli ise kõik see aeg sealsamas meeste juures. Mehed hõikasid ta kohe alguses nimepidi kohale, ikka tolle kõh-tähega sõnaga. Ja hõikasid teda kogu päeva muudkui uuesti ja uuesti. Vanatühja üksi ei saa ka süüdistada, tema ei saanudki kaardimängijatest sammugi kaugemale minna, mehed ei lasknud. Tolle kõh-tähega sõnata ei saadud kaardimängus kuidagi läbi, olin seda küllalt kuulnud.

      VANAPAGANA pärast on üldse sekeldusi. Ei tohi raamatut ööseks lauale lahti jätta, vanapagan tuleb ja loeb läbi.

      „Kas vanapagan on siis koolis käinud, et oskab lugeda?” tahtsime meie teada.

      „Muidugi on, mõned koolipoisid ju ka kutsuvad teda, nii ta seal tunnis ja eriti vahetunnis õpib. Lapsed ja ka õpetaja ei näe teda, aga ta on seal, näeb ja kuuleb kõike.”

      „Koole on mitu tükki. Kui teda mitmesse paika korraga kutsutakse, kuidas ta siis saab?”

      „Oh, küll tema jõuab igale poole. Talle väga meeldib, kui teda nimepidi kutsutakse.”

      Töid ja toimetamisi pidi sel vanapaganakesel tõesti palju olema, vahel hakkas teisest lausa kahjugi. Paistis nii, et kui me ise pahandusi ei teinud, siis oli vanapaganal ka kergem. Ei tohi lehmakette õue peale vedelema jätta, vanapagan võib sinna öösel sõlmed sisse teha. Ei tohi istudes jalgu kõigutada, niiviisi kiigutad vanapagana lapsi.

      Kuid vanapaganast võib ka kasu olla. Kui mõni asi ära kaob ja kuidagiviisi СКАЧАТЬ