Minu Brüssel. Vahur Afanasjev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaatepildiga ühele kanepit suitsetanud sõbrale paraja võbina naha vahele.

      Jubelparki kirdeservas, kõigest mõnesaja meetri kaugusel Euroopa Komisjoni peahoonest, paikneb mošee. Väike ninanips islami kultuurile on asjaolu, et mošee projekteeris arhitekt Ernest van Humbeek 1880. aasta maailmanäituse jaoks. Toona oli tegemist Idamaise paviljoniga, mille sees eksponeeriti monumentaalset freskot „Kairo panoraam“. Mošeeks ja islami kultuurikeskuseks muudeti unustatud atraktsioon eelmise sajandi seitsmekümnendatel, kui Belgia kuningas otsustas laguneva hoone saudidele kinkida.

      Brüsseli pargi idaküljest jookseb tänav nagu nööri mööda Jubelparki poole, võidukaare alt läbi ja edasi, küll juba keereldes, lõunasse, linnast välja. Mõne kilomeetri pärast jääb paratamatult ette mitmest piirkonnast koosnev Woluwe’i park, mida jätkub mõlemale poole teed ning mis läheb üle Forêt de Soignes’iks ehk Zoniënwoudiks. Pargiline ala jätkub poolringikujuliselt läbi kogu Lõuna-Brüsseli. Hakkasin üsna alguses aimama, et siin-seal üle sõidutee viivad jalakäijate sillakesed on millegi suurema osa, kuid kulus viis aastat, enne kui avastasin raudteepromenaadi (La Promenade du Chemin de Fer). Nimetatu on Beaulieu metroojaamas algav ja Stockelis lõppev kuuekilomeetrine jalutusrada, mis kulgeb mööda hüljatud Brüsseli-Tervureni raudteeliini. Kahju, et ma viitsisin alles vahetult enne ärakolimist selle toreda nähtuse endale tuttavaks teha.

      Euroasutuste piirkonna parkidest tasub ära käia Ambiorixi pargis. Õieti on seal kolm väljakut järjepanu: tiigiga Marie-Louise, pinkidega Ambiorix ja kitsam spordiväljakutega Marguerite. Väljakute ääres leidub nii ahvatlevate terrassidega suurmaju kui varase juugendarhitektuuri pärle. Marie-Louise’i väljaku uhke groti ja purskkaevuga tiigis ujuvad pardid ja muud linnud, kellest mõne nime ei suutnudki ma välja nuputada. Tiigi ääres armastavad millegipärast koguneda poola keelt kõnelevad meesterahvad, kes jätavad endast maha õllepurke kirjaga Żubr, Tyskie, Lech, Zywiec, Tatra Jasna ja isegi, jumal paraku, Warka Strong. Lagastajaid käib Brüsseli parkides siiski vähem kui Eesti omades. Kohalikel on kombeks juua kõrtsis või kodus; vabas õhus einestamise juurde rüübatakse pisut veini, aga padujoomist ja sellest tulenevat materiaalset, helilist ja psühholoogilist saastamist ma pargis ei märganud. Hämaral ajal ei ole tervislik linnapargis hulkuda, ent sama kehtib ka Valgas, Tartus ja Tallinnas.

      Aastal 2004 Brüsselit esmakordselt väisates istusin pikalt Ambiorixi pargi pinkidel ergava kevadpäikese embuses, rüüpasin kontidesse pugenud külmetuse vastu brändit ning närisin peale seedriseemneid. Minust pisut eemal mängisid tavapäraselt pintsakutesse riietatud moslemi vanamehed ennastunustavalt doominot. Järgnevatel aastatel täitus süda Ambiorixi platsil alati sooja rahuloluga, sest doominomängijad olid sama püsivad kui päike ja kuu. Ilmselt istuvad nad seal praeguseni, kui ilm vähegi kannatab.

      Huumorisõpradel soovitan pargikülastusprogrammi kaasata Brüsseli põhjaosas, lausa väljaspool linna ümbritsevat ringteed asuva Parc de la Pede. Kui pisut otsida, leiab sealt vastava sildi, mille juures meeleolukaid fotosid teha.

      KANEP

      Kuna Belgia ja Holland on naaberriigid, ripub ravimtaimedest lugu pidavate lugejate pea kohal kindlasti juba küsimus: „Kuidas on lood kanepiga?”

      Vastus on eestlaste jaoks ootuspäraselt kurb ja kadedusttekitav – lood on üüratult paremini kui Eestis. Belgias ei ole kanepi tarvitamine ja hoidmine kriminaalne tegu. Natuke tohib ka omas kodus ja omaks tarbeks kasvatada. Kui politseinikul on miskipärast asja kodaniku taskusse ning sealt leitakse väike kogus, vist kuni viis grammi kanepit, ei juhtu üldse mitte midagi. Kui rohkem, siis võib-olla võetakse ära ja päris kehval juhul tehakse trahvi kah.

      Pisut skisofreeniline on olukord siiski. Keelatud on nii kanepi müümine kui üle piiri toomine. Kuuldavasti sünnib ikka veel suur tüli ja pahandus, kui kodanik tabatakse Hollandi ja Belgia vahelisest rongis, taskus kanepikogus, mis ei ole kummaski riigis keelatud. Belglased armastavad üldse skisoidseid seaduslikke punutisi.

      Kui miski on ametlikult keelatud, aga laialt kasutuses, tähendab see automaatselt musta turu vohamist. Kõigil ei ole võimalust koduseks taimekasvatuseks, pealegi võib aastane saak kergesti tuksi minna, kui hoole ja armastusega kasvatatud taim osutub isaseks. Isase kanepitaime suitsetamine on umbes sama joovastav tegevus kui kulupõletamise tossu kopsu tõmbamine.

      Üsna alguses uurisin välja, et Brüsselis saab kanepit osta Matongé kongolaste käest. Matongé ei ole ametlikult eraldi linnaosa, kuid see euroasutustele lähedal asuv Ixelles’i piirkond on üpris selgepiiriline urbanistlik ühik, mille elanike nahatoon varieerub helepruunist lillakasmustani. Nime sai Matongé praeguse Kongo demokraatliku vabariigi pealinna Kinshasa tururajooni järgi. Kinshasa omakorda oli ennevanasti Léopoldville, belglaste kolonialistlik tugipunkt Aafrikas.

      Ravimtaimedega kauplemine pidi toimuma Pika Elu tänava (Rue Longue Vie) jalakäijatele eraldatud otsas. Nii ka oli. Kuna minu ebaseadusliku tänavakaubanduse kogemused piirdusid kooliaegse salapiirituseostuga Tartu turult, kippusin mõistagi higistama ja käsi võbistama. Esmakordsel külastusel jättis teenindus ladusa mulje. Piisas vaid otsivalt ringi vaatamisest, kui lähenes Kongo juurtega noormees ja noogutas peaga.

      Siis tuli keeruline osa.

      Kongopoisi jaoks ei olnud mingi katsumus aru saada, mida mina tahan. Mina pidin aga mõistma, mis on hind. Mida kuradit tähendab „kääns?” Poiss vangutas pead ja seletas asja higisele härra Pelmeenile kehakeeles üle. Kümme sõrme üks kord ja siis veel viis sõrme. Maksin viisteist eurot ja sain vastu aromaatse kotikese. Pagesin sündmuskohalt ning siirdusin Auderghemi ja Wavre’i tänava vahel asuvasse Felix Hapi nimelisse aeda, et kraamiga tutvust teha. Ütlen ausalt, et Eestis sama raha eest müüdav kanep on tavaliselt nii kehva kvaliteediga, et ma ei ole aastaid vaevanud oma pead selle soetamisega. Kongolaste „kivi” eest välja käidud summat ei pidanud vähemalt esimesel korral kahetsema.

      Teisel korral, kui läksin sama eesmärgiga Suure Haagi tänavale, ei tahtnud äri kuidagi laabuda. Noormehed palusid mul oodata, viidates närviliselt politseile. Siis ütles üks „vjään, vjään”, millest ma sugugi aru ei saanud. Tema jällegi ei saanud aru, millest ma aru ei saa. Hiljem, kui olin prantsuse keele algteadmised omandanud, mõistsin, et mind kutsuti tookord kaasa kõrvaltänavasse. Igatahes jäi kaup katki. Otsustasin, et kui tahan Brüsselis ellu jääda, pean prantsuse keele endale enamvähem selgeks tegema. Kanepi tõin edaspidi Hollandist. Parem riskeerida piirivalvuritega kui toita tänavapätte.

      UUS KORTER

      Püha Kertu tänavalt pääsesime võrdlemisi valutult. Istusime oma lepingujärgse aasta ära, pakkisime õnneks veel üsna kesise kraamivaru kokku ja kolisime järgmisesse kohta.

      Meilt võeti küll ära suurem osa tagatisrahast, aga see oli mu oma viga, liigse kütmise tulemus. Mõttetu on kütta niiskusprobleemiga korterit, kuhu vihiseb aknaalustest vesist Brüsseli talveõhku.

      Belgia rendisüsteem on mõeldud eeskätt pikaajaliseks üürilevõtmiseks, sobides hästi kohalikele, kuid mitte eriti hästi välismaalastele, kes ei pruugi jääda riiki kauemaks kui mõneks aastaks. Esiteks peaaegu puuduvad möbleeritud korterid, tavaliselt on isegi lambid laest ja kardinad akna eest puudu. Teiseks üürilepingu pikkus. Korraldus läheb pisitasa lõdvemaks, kuid minu seal elamise ajal oli kaks üürilevõtu perioodi – kolm aastat või üheksa aastat. Lühemaks ajaks korteri võtmine oli kas võimatu või tublisti kallim. Seejuures tuli tagatiseks maksta tervelt kolme kuu üür ehk tavalise ühe magamistoaga korteri puhul umbes neli tolleaegset Eesti keskmist palka.

      Miskipärast olid asjad nii korraldatud, et enneaegse väljakolimise trahv oli kolmeaastase lepingu korral perioodi lõpuni seesama üüratu kolme kuu üürisumma, ent üheksa-aastase lepingu puhul langes väljakolimistasu teisel aastal kahe kuu üürini ning kolmandal aastal ühe СКАЧАТЬ