Minu Brüssel. Vahur Afanasjev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Piisas ebamäärasest kähinast, et võimuesindaja mind rahule jätaks. Õnneks olin visiiti oodanud. Belgias käivad asjad nõnda, et iga inimene peab olema elukohta sisse kirjutatud ning seda käib kontrollimas kohalik politseiametnik. Kui sind kodus pole, siis küsitakse naabritelt või jäetakse kirjake, et ilmugu kodanik jaoskonda.

      Mõnda tööd on keerulisem omandada, mõnda lihtsam.

      Päev otsa kodus passimine kuulub kergete tööde kilda. Viibisin Belgias teist kuud ning mingit raskust ei valmistanud naisele „mmmöahämüaäõ” öelda ja edasi magada. Korter asus umbes pooleteise korruse kõrgusel, nii et kardinaid hoidsime enam-vähem pidevalt ees. Seda mõnusam oli logeleda.

      Korteri laed olid tõsikõrged, oma neli-viis meetrit.

      Kõrge ja valge oli minu uue kodumaa taevas, valge ja tumesinise liistuga.

      Nii magamis- kui elutuba ilmestas dekoratiivkamin. Pisike ja samuti dekoratiivne kaminake leidus ka köögis, aga seal varjatumas paigas. Tegu oli üsna vana kivimajaga. Eestis loetakse selliseid maju eksklusiivseks – kõrged laed, võltskaminad, rosetid laes, marmorplaadid koridoris ning kipsist kollid koridorinurkades. Belgias on taolisi maju kõik kohad täis. Nad raiusid oma metsad ammu maha ning ehitasid nende asemele kitsad tuleohtlikud asulad, kus muust kui kivist ei kõlvanud ja metsa puudumisel ei saanudki ehitada.

      Võltskaminate kohta pole ma tänaseni sotti saanud – on need valdavalt kinniehitatud päriskaminad, pelgalt iluasjad või miskit vahepealset. Tihtilugu on võltskamin keldrist tuleva korstnajala küljes, aga uuemates majades pole korstnajalgugi. Igatahes on võltskaminad saatanast, sest selle simsile koguneb kõikvõimalikku träni alates võtmetest ja mobiiltelefonist ning lõpetades vanade ajalehtede, küünalde, lillevaaside, raamatute, mütside, jootekolbide, flöötide ja tühjade kommikarpidega.

      Majaomaniku esindaja rääkis, et ruumi on korteris 60–70 ruutmeetrit. Esimese soojaga paistis see enam-vähem õige, aga kui ennast sisse seadsime, tuli kange isu ruumid üle mõõta. Tegin seda ning sain tulemuseks 40–45 ruutu pluss kolmnurkne terrass, kus auras keskküttesüsteemi katel. Nii see Brüsselis käibki – kui vähegi kannatab, pannakse kuulutuses paar-kolmkümmend ruutu otsa. Lõppude lõpuks polnud see mingi eriline mure, sest meie käsutuses oli kitsas elutuba, üsna ruumikas magamistuba, köök ja duširuum Euroopa Liidu asutuste vahetus läheduses hiigelsuure Juubelipargi kõrval. Naise töökohani oli jala vähem kui kümme minutit, nii et ta sai kodus lõunal käia. Tema lõuna oli tihtilugu minu ärkamise aeg.

      Kuna oli selge, et kohe me Belgiast ära ei jookse, hankisin endale kohaliku juhiloa, mis kestab igavesti. Määramatu kestvus oli peamine tegur, mille pärast andsin kommuunivalitsuses kõva lamineeritud Eesti juhiloa ära ning võtsin vastu roosa kartongitükikese, kuhu mu selvefotoputkas tehtud teraline pilt hooletult sisse kleebiti. Miskipärast käib mulle vastu idee, et kui ma täna oskan autot juhtida, on homme see ülikeeruline kunst mu peast äkki pühitud ja sõidusuutlikkuse kontrolliks pean ma maksma riigilõive, viima tervisetõendeid ning selle suure õnne juures värisema iga väikese kiiruseületamise pärast, mis jätab mõnda Eesti infotehnoloogilisse paturegistrisse kustumatu jälje.

      Ega see Belgia luba õige asi olnud. Reaalselt võttes kehtib taoline papitükk vähem kui Eesti oma, sest pigem varem kui hiljem teeb taskus kandmine talle lõpu. Hilisem Brüsselikolleeg Andres rääkis, kuidas ta kogemata Tais mopeediga liikluseeskirju rikkus. Politseinik konfiskeeris roosa juhiloa, torkas selle lühikeste pükste taskusse ning käskis teises linnas trahvi ära maksta. Sularahast keeldus. Teises linnas oli kontor kinni, nii et kui Andres järgmise päeva õhtul politseiniku uuesti üles leidis, kviitungi esitas ja juhiluba tagasi palus, ulatas politseinik talle püksitaskus läbi higistatud tselluloosinutsaku, mis meenutas Belgia igikestvat juhiluba vaid värvitoonilt.

      Oma viimase auto olin enne Eestist lahkumist maha müünud ja sõber Olavi oli jõudnud selle abil juba kriminaalkurjategijaks-roolijoodikuks saada. Nii et kui mõned üksikud autoüürimiskorrad maha arvata, polnud mul õigupoolest tarvis ei roosat kartongi ega väärikalt lamineeritud ja limiteeritud kestvusega eestimaist lubatähte.

      Lisaks roosale juhiloale oli mul Belgia Carte d’identité Spéciale, spetsiaalne ilma aadressita Belgia identiteedikaart Euroopa Komisjoni töötaja abikaasale. Esimese aasta jooksul jõudsin prantsuse keelega omal käel nii kaugele, et sain poes ja kõrtsis enam-vähem hakkama. Oli selge, et niipea me Belgiast ära ei jookse. Nüüd tuli hankida meeldiv kodu.

      TÜÜNED INIMESED

      Eestis seisid bussipeatustes hallide nägudega inimesed. Seisid ja seisavad praegugi. Belgias paistsid inimesed kuidagi kobedamad, rohkem endaga rahul. Ümbritsevaga rahulolu eeldus ongi enesega rahulolu.

      Üsna uudne oli kuulda töömehi tellingute peal laulmas. Vanurid istusid nädalavahetuse pärastlõunal kohalikus kõrtsis, klaas kloostriõlut ees, ja tatsusid pärast vilet lastes koju. Isegi koertele tehti tänaval pai ja päriti omanikult, et mis nimi on. Bussijuht ei sõimanud, kui kuupiletit näitamata sõidukisse sisenesin; hõikas muudkui, et mösjöö-mösjöö ehk „härra-härra”, kuni aru sain, et minust miskit tahetakse. Kaubanduskeskuse turvamees ei teinud mind märkamagi, kahtlustamisest rääkimata, ehkki otsisin-kaalusin juba pool tundi, millise hapukapsapurgi hinna ja kvaliteedi suhe on parim.

      Alumise korruse marokaan, kes samuti päev läbi kodus passis, lasi valjusti kodumaist tümakat. Mängitasin vastuseks rokki, näiteks Singer Vingerit, Kino’d või The Doorsi või, äärmise vajaduse korral, JMKEd ja The Exploitedit, kuni all vaiksemaks keerati. Ja ei tulnudki suuremat tüli. Belgia teeb inimeste pealispinna tüüneks. Pained ja mured hoovavad sügavamal ning paljudel neid võib-olla eriti polegi. Õige pea avastasin ennastki omaette vilistamas. Sellest kombest pole ma enam päris lahti saanud, mis siis, et vanad head slaavi-ugri pained hiljukesi naasid.

      Belglased on väga viisakad. Vähemalt sõnades. Praeguseni tunnen ennast Eestis imelikult, kui lifti sisenedes mulle keegi tere ei ütle. Metslased! mõtleks belglane omaette. Siinkohal meenub habemega anekdoot sellest, kuidas isa ja poeg bordelli väisavad. Bordelli töötajad joonduvad ning mehed hakkavad rivi erinevatest otstest pihta. Poja poolt kostab: „Pardon, madam. Merci, madam. Pardon, madam. Merci, madam. Pardon, papa. Merci, papa. Pardon, madam…”1

      Kui tänan-palun on eesti inimesele siiski peaaegu tuttav, siis härratamine ja prouatamine on meile võõras nähtus. Enne nõukogude aega oli see tavaline, kuid toona rõhutas härraksprouaks kutsumine pigem sotsiaalset lõhestumist. Ega koristajat naljalt prouaks kutsutud.

      Belgias pole ühiskondliku progressiga kaasas käinud klassivahede hägustumine viisakusväljendeid ära söönud, vaid viinud need üldkasutusse. Kui poes kutsub kassiir koristajat, ütleb ta: „Proua koristaja, palun kolmanda kassa juurde”, mitte ei kärata: „Koristaja, kolmas kassa!” Veel hämmastavam, et tasulise peldiku valvur ja külastajad vestlevad stiilis „Tervist, proua! – Tervist, härra! – Palun, 30 senti! – Palun! – Tänan!”. Külastuse lõpus öeldakse tingimata: „Nägemist, härra, kena õhtut! – Tänan, proua, head õhtut!”

      Tõeline iva ei seisne teps mitte sõnakasutuses. Usun, et belglased mõtlevadki nõnda. Autojuht, koristaja, peldikuvalvur, turvamees, advokaat, müüja, pangaametnik – kõik käivad õige mehe näoga ringi ja peavad endast lugu, kõnetades oma sisemist mina härra-prouaga. Ja kes endast lugu peab, peab teistest ka. Eestis annab enese ja teiste mitteaustamine igal sammul tunda. See on mingi psühholoogiline värk, postkolonialistlik kompleks, mida teised ja me ise endale ligi kaheksasada aastat oleme sisse peksnud.

      Kõlab nagu tüüpiline välismaavaimustuses eestlase „appi, teate, seal kõik naeratavad”-jutt. Eks ta nõnda oligi. Belglastel on omad pained ning ajapikku hakkasin neid aduma. Jeesus СКАЧАТЬ