Minu Brüssel. Vahur Afanasjev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arusaamist mööda elab väga suur osa lääne inimestest üüritud pindadel. Tihtilugu on mõistlikum elada üürikas, selmet võtta kaela kägistav eluasemelaen, mis muudab inimese sunnismaiseks. Mõistagi eelistavad üürikortereid noored inimesed, kes sageli rendivad kamba peale mitmetoalise korteri või terve maja, kuid sama palju on üürnike hulgas perekondi. Belgias jagavad üüripindu kohalikud omavalitsused, kes teevad seda turuhinnast kordi soodsamalt. Räägitakse, et mõned perekonnad maksavad kommuunile terve maja eest paar-kolmsada eurot kuus, ja taolise pinna saamiseks ei pea sugugi olema ühejalgne paljulapseline sõjapõgenikust somaallane. Kahjuks puudus mul igasugune nägemus, kuidas omavalitsuse käest korter välja rääkida, nii et paremat paika tuli otsida vabaturult. Hakkasin siis kahte veebisaiti kammima ning akendelt apelsinikarva „À Louer / Te Huur” kuulutusi otsima. Õnneks oli aastaaeg enam-vähem soodne, vastu kevadet näis rohkem kortereid turule tulevat. Parim aeg elamise leidmiseks on jaanipäeva paiku, aga nii kaua ei tahtnud me oodata.

      Leidsin suure korteri euroasutuste piirkonnast veidi eemal, nii paarkümmend minutit jalgsi. Korter oli toruja põhiplaaniga nagu Brüsselis ikka, kuid erandlikult läbi nõnda laia maja, et tänava poole mahtusid kõrvuti väiksem töötuba ja suurem magamistuba. Või vastupidi. Keskel asus otstest avatud ruum ning rohelise sisehoovi pool söögituba, köök ja korralik terrass. Üpris sobilik korter – piisavalt ruumikas, et mitte ainult inimesed, vaid ka isiksused ära mahuks. Otse loomulikult me ei võtnud seda.

      Kairika tahtis, et korter oleks tema töökohast lõunalkäigu ulatuses. Naise sõna on seaduseks. Paremuselt järgmine elamispind oli püha Kertu tänava omast veelgi eurotsentrilisema lokatsiooniga. Avenue d’Auderghem / Oudergemselaan 68 sai minu kolmandaks elukohaks Brüsselis.

      Uus korter paiknes 1970ndatel ehitatud korrusmajas mõnisada meetrit Schumani platsist. Viimase korruse korteri hiigelsuurelt terrassilt paistis Euroopa Komisjoni peahoone – põhimõtteliselt võis otse eurovolinik Siim Kallase sõbralike silmade ja isalike vuntside ees kanepipiibu läita.

      Tegelikult mulle hoone ja korter meeldisid, kui välja arvata eraldi töötoa puudumine. Põrandapinda oli täpselt viiskümmend ruutmeetrit. Siseneja sattus külje pealt koridori, mille paremas otsas asusid vets ja vannituba; maja välimises küljes asetsesid järjestikku magamistuba, torukujuline köök ja korteri täislaiuses elutuba.

      Muidugi oli korteris dekoratiivkamin, sedakorda elutoa ühes nurgas ning täiel määral võlts. Üks rida telliseid, paar kinnituspolti seina ja telliste vahel ning marmormustriga plaat. Asetuse ja formaadi poolest kõlbmatu elektrikamina, kodulooma pesa või üldse millegi mõistliku jaoks. Aga olemas. Ju siis nõndamoodi on tarvis. Eestis peavad olema kipsplaadid ja plastraamidega aknad, nii et on meilgi omad veidrused.

      Lisaks heale asukohale ja talutavale, mälu järgi 575-eurosele üürile oli korteri terrass absoluutselt vaimustav nähtus. Pikkust kümme ja laiust kaks meetrit – ausalt öeldes pole linnainimesel väga palju suuremat aeda tarviski. Kaheksandale korrusele kostis vähem tänavamüra, kui transpordiarteri ääres oleks võinud oodata. Huvitaval kombel ei olnud minu-meie isiklikus katuseaias ka eriti tuuline, võib-olla veel kõrgema maja pärast teisel pool tänavat.

      Teismelisena olin aina oodanud aega, mil oleks viisakas suvisest maamajas passimisest loobuda. Ma ei viitsinud ennast vaevata lõppematute maatöödega. Muld küünte all – uih! Nüüd oli see aeg tõesti käes. Mul puudus igasugune vajadus või kohustus labidat kätte võtta. Minu läheduses isegi ei olnud labidat, kõplast rääkimata. Iseenesestmõistetav, et lähima kuu jooksul pärast sissekolimist tirisin läbi linna õlul kolmekümnekilost mullakotti, ja see ei jäänud viimaseks.

      Korter üüriti meile, nagu Belgias kombeks, ilma mööblita. Õnneks oli köögis tehnika sees – räägitakse, et mõnikord võtab eelmine üüriline endale kuuluva ahjugi kaasa. Nõnda saime sisustamise eelarvet kontrolli all hoida. Muuseas, Belgiasse asumise kahe esimese aasta jooksul saab eurotöötaja 21-protsendilise käibemaksu ulatuses soodustust mööblilt, kodutehnikalt ja isegi uue auto ostult. Eurotööle asudes laekuvate sisseseadmistasude abil saab autoraha kiiresti kokku.

      Brüsseli-europiidi tavaline lahendus kodu sisustamiseks on IKEA-nimelise Rootsi päritolu mööblikaupluse külastamine.

      Odavama hinnaklassi kraami hulgas paistab IKEA mööbel silma hea disaini ning koostemugavuse poolest. Mitte et tegu oleks kõige stiilsema ja käepärasema mööbliga, lihtsalt teised on kordades jõledamad.

      Mitmed esemed tõime veotaksoga IKEAst. Magamistoasisustuse osas leidsin ma expat’ide ehk kodumaahülgajate portaalist soodsa kasutatud komplekti, mis asus majas üle tänava. Selle tirimisel ja kokkupanekul olid suureks abiks sõbrad Aive ja Karl. Arvan, et tollest trennikogemusest algaski minu kaalulangus.

      Kõige meeldivam üllatus möbleerimise vallas oli see, et Belgias saab majakraami ka päris tasuta! Esemed, mis ülejäägis, asetatakse lihtsalt maja ette tänavale. Suuremaid asju nagu kapid ja söögilauad leiab harvem, seevastu toole, lauakesi ja muud taolist tirisin koju mitmeid.

      Kõige ägedam ja samas ka jõledam leid oli juuksuritöökoja eest pärinev poolroostes metallist laud, mille paigutasin terrassile. Ma poleks vastu vaielnud, kui keegi oleks väitnud, et taolisi laudu kasutatakse tööpinnana koerte ja kasside kastreerimisel.

      GRILLIPIDU JA SUUR KUU

      Elu armastas mind, nagu ta on alati teinud.

      Juunikuus oli kümme meetrit terrassi ohtlikult madalat serva täidetud raskete lillekastidega. Olin ostnud hunniku seemneid ning loopinud need üpris korratult mulda nagu Toots Lutsu „Kevades”. Meeldiva üllatusena tulid kõik seemned üles. Elu armastas mind, nagu ta on alati teinud. Terrassil kasvasid maitsetaimed, tärkasid, õitsesid või koltusid erinevad lilled. Kõige krooniks helkisid seal, kus krobelisest pleksiklaasist vahesein eraldas meie pikka katuseaeda naabrite nurgakesest, jaapanlasest hõbepajusarnase puukese piklikud lehed.

      Nagu korralikele eestlastele kohane, kutsusime külalised ning sättisime üles ufo-grilli. Miskipärast tahtsin, nagu mul kombeks kipub olema, looduslähedane tegelane olla. Tirisin grillsöe asemel kuhjakese puuhalge kohale ja tegin tule üles.

      Süütamine võttis tublisti aega ja enam-vähem kogu meie vanade ajalehtede varu, aga kui Auderghemi tänava algus viimaks paksu valgesse suitsu mähkus ja tulekeeled magamistoa akent noolisid, oli rahuldus täielik. Huvitaval kombel ei kutsunud keegi politseid, ehkki läbi suitsu polnud tänaval sõitvaid autosid enam hästi nähagi.

      Aive ja Nataša tõid kingituseks puust pingi, mida olin terrassile igatsenud. Imestan tihti, kui hea mälu on mõnel inimesel ligimese soovide jaoks. Mina ei suuda sedagi hästi meeles pidada, mida ise tahan.

      Rahvast tuli hulga ja seda oli tore näha. Meil oli palju uusi tuttavaid, mis siis, et valdav osa oli eurokraate ja nendega seotud isikuid. Suur oli mu rõõm, kui hilisel tunnil laekus ka Serge, peaaegu kohalik inimene. Entusiastlikult lõikasin tema saabumise puhul lahti poolekilose juustutüki ning purjus inimese hooletuse tõttu maitsestasin seda omaenese verega. Ühtlasi alustasin sellel peol oma filmikunstniku karjääri. Võtsin sülearvuti ja veebikaamera ning jäädvustasin võdisevaid madala resolutsiooniga dokumentaalkaadreid, mis stiililiselt sobinuks õudusfilmi või kehva juukseloopimisbändi nirusse videosse.

      Serge seisis terrassi servas ja rääkis, et ei karda kukkuda, vaid kardab hüpata. Juhtisin ta tähelepanu taevasse ilmunud täiskuule.

      Suur kuu! Big moon!

      „You know, Serge, moon sounds like dick in Estonian. Munn. Yes, munn! Big moon!6 Suur munn!”

      Meil kõigil oli väga lõbus.

СКАЧАТЬ