Tundmatu peig. May Agnes Fleming

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ta pidas sõna. Hoolimata miss Oleanderi meelepahast saigi Molliest esimene pruutneitsi, kui see sündmusterohke õhtu kätte jõudis.

      Ent kaunim kui pruut, kõige sulnima neiuna kogu roosilise pruutneitsite parve keskel hiilgas sinisilmne Mollie Dane. Seltskond sõnatult imetlevaid mehi seisis tagaplaanil, nende hulgas silmatorkavaim Hugh Ingelow.

      Pruutpaar viidi albas ja stoolas ootava preestri ette ning “Kes kingib selle naise?” oli küsitud ja vastatud ning pidulik laulatus jätkus korrakohaselt, kuni ukse poolt kostsid äkisti ärevad hääled.

      Keegi tormas sisse ning üle kogu avara hoone kaikus üks hääl, mis karjus:

      “Pidage! Ma keelan selle abielu!”

      Carl Walraven pöördus nagu ussist nõelatud. Pruut karjatas, pruutneitsid vastasid kajana sama karjega kogu heliredeli ulatuses, kõik peale Mollie; sest tema ja peigmees tundsid sissetungija otsekohe ära.

      Sest pikk ja kõhn nagu Macbethi esimeses pildis ilmuv nõid, seisis nende ees keegi naine – Miriam!

      IV peatükk

      MOLLIE VALLUTUS

      VALITSES HAUDVAIKUS: kõigi pilgud olid koondunud tontlikule naisekujule, kes nende ees kõrgus.

      “Ma keelan ära selle abielu!” hüüdis Miriam. “Preester, see on teie hukatus, kui panete need kaks inimest paari!”

      “See naine on hull!” hüüdis Carl Walraven vihast kahvatades. “Mehed, visake ta välja!”

      Keegi ei sekkunud; kõik vahtisid põnevusest hingetuna, kuidas miss Dane oma kohalt lahkus, selle jubeda ilmutise ette astus ja talle silma vaatas. Naine karjatas teda nähes ning haaras ägedalt neiu käe.

      “Hull plika! Kas oled unustanud, mida ma sulle ütlesin? Kas abiellud selle mehega?”

      “Abiellun selle mehega? Mida sa sellega mõtled? Ma ei kavatse täna abielluda mitte kellegagi. Hoopis sina oled hulluks läinud, minu meelest.”

      “Milleks siis need pruudirõivad?”

      “Pruutneitsi rõivad, kui tohib. Tule taevas appi, Miriam, kas sa tõesti arvasid, et ma kavatsen mister Walraveniga abielluda, kas arvasid?”

      Segaduses Miriam tõmbas peoga üle lauba.

      “Kellega ta siis abiellub, kui mitte sinuga?”

      “Miss Blanche Oleanderiga muidugi, nagu iga inimene oleks võinud sulle öelda, kui oleksid vaevaks võtnud küsida, enne kui siia sisse tormad ja stseeni korraldad.”

      “Ma kuulsin alles eile õhtul, et ta abiellub,” ütles Miriam kimbatuses olles, “ja olin veendunud, et sinuga.”

      “Siis pidi sul olema minu maitsest halvem ettekujutus, kui ma arvasin. Tule, vabanda kõigi ees ja ütle, et see kõik oli hirmus viga.”

      “Üks sõna veel: oled sa terve ja õnnelik?”

      “Mu tervis on täiesti korras ja olen õnnelik nagu printsess. Tule nüüd, pole aega raisata. Hirmus, kuidas inimesed praegu vaatavad, pruut on raevust sõge. Tule ruttu!”

      Mollie lipsas oma kohale tagasi ning Miriam astus ette, pöördudes kohalviibijate poole:

      “Ma palun teilt väga vabandust, leedid ja džentelmenid. Ma tegin suure vea. Ma arvasin, et pruut on miss Dane. Palun jätkake talitust.”

      Miriam tõmbas loori kahvatu ja kõhna näo ette ning, viimased sõnad öeldud, kiirustas välja ja kadus. Mister Walraven suutis vaevu raevu alla suruda ja pöördus vaimuliku poole.

      “Jätkake!” lausus ta kannatamatult. “Ja palun kiiremini.”

      Pruut, nägu vihast ja alandusest kahvatu, asus oma kohale. Tseremoonia jätkus. Seekord ei olnud vahelesegamisi ning kümne minuti pärast oli see paar juba mees ja naine.

      Pool tundi hiljem olid nad tagasi Walravenite lossis pulmapidu pidamas ning siis pöördus vastne missis Walraven, pilk välkumas ja metalsel häälel isanda poole, nõudes seletust. Mister Walraven kehitas kõige kahetsevamal kombel õlgu.

      “Mu armas Blanche, ma ei oska seletada. See naine peab hull olema. Räägi palun Molliega.”

      “Carl Walraven, ära sa mõtlegi mind otse pulmapäeval petta. Sa tead sellest rohkem, kui räägid.”

      “Missis Walraven, ära palun raiska oma ingellikku häält niisugusel toonil tühja asja peale. Ma ütlesin, räägi Molliega. Ma ütlen veel kord, räägi Molliega; ja ennäe, seal ta ongi.”

      “Siin ta ongi,” lausus miss Dane nende juurde trügides. “Kas tahate, et juba tõstaksin laulatusejärgse pööristormi? Paljutõotav algus! Milles küsimus?”

      “Kes see naine oli?” nõudis pruut.

      “Üks minu vana sõber, madame.”

      “Miks ta tuli kirikusse ja tahtis laulatust takistada?”

      “Sest ta arvas, et pruut olen mina. Ta ju ütles nii, ütles eks? Ja kuna ta mind väga hästi tunneb, siis oli tal eksiteele viidud mehest sedavõrd kahju, et tuli teda veel viimasel hetkel hoiatama. Ma selgitasin talle ta väikese vea, nagu nägite, ta vabandas sündsalt ja – läinud oli Miriam. Kas see ei rahulda teid?”

      “Kas see on tõsi?”

      Miss Dane pani käe südamele ja kummardas pidulikult.

      “Kas mister Walraven tunneb teda?”

      “See on küsimus, millele vastamist mina enese kanda võtta ei saa. Mister Walraven on täiskasvanu. Las ta kõneleb enda eest ise.”

      “Ma ju ütlesin sulle,” lausus peigmees vihaselt. “Ärme sellest rohkem räägi, Blanche, või ma kaotan enesevalitsuse.”

      Mister Walraven pööras kannal ringi ja lahkus vilistades ning pruut, lumivalges, siirdus pidulaua juurde, asjata üritades näolt pühkida süngete mõtete jälgi. Mollie torutas roosisuud vaikset ja heledat vilet lastes.

      “Ja see siis ongi nende pulmapäev! Ma ütlesin talle, kuidas sellega on, aga muidugi ei mõtlegi keegi mind kuulata. Mu vaene valvur! Mis temast küll saab selle naise seltsis edasi rännates! Kui tänulik ta peaks olema, et tal olen mina, kes tuleb ja tema eest hoolt kannab!”

      Sest Mollie oli kõigi vasturääkivuste-väidete kiuste kindlalt otsustanud, et saadab õnnelikku paarikest nende pulmareisil. Miss Oleanderi – ajal, kui ta veel miss oli – pulmaeelsed vastuväited olid olnud nõrgad; missis Walraven, vähem tagasihoidlik, pöördus nüüd abikaasa poole üheteistkümnendal tunnil, just enne minekut, nõudes, et Mollie peab jääma koju.

      “See oleks viimse piirini naeruväärne,” hüüatas pruut, “kui sinu hoolealune meiega koos reisib! Las jääb su ema juurde koju.”

      Mister Walraven vaatas pruudile hetkeks pingsalt otsa, siis aga heitis end hooletult tugitooli.

      “Vaadake, missis Walraven,” lausus mister Walraven täiusliku enesevalitsusega, “mul on mõneti niisugune tunne, et teete väikese vea. Käkikeeramine СКАЧАТЬ