Tundmatu peig. May Agnes Fleming
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tundmatu peig - May Agnes Fleming страница 6

Название: Tundmatu peig

Автор: May Agnes Fleming

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная драматургия

Серия:

isbn: 9789949496204

isbn:

СКАЧАТЬ mister Walraven, ja ma pean alati sõna. Niisiis, mister Harkner jäi nõusse? See ei saanud olla mõni lihtlabane meelitus, ega? Mis jõudusid te võite küll käsutada, et kõik teie tahtmist teevad!”

      Mister Walraven näitas oma kukrut, mille siidise koe vahelt välkus kuld.

      “Siin on võluvõti igasse südamesse, Tirtsuke! Võtke, teie olete nüüd minu varahoidja.”

      Ta heitis koti tüdrukule sülle. Mollie sinised silmad lõid särama. Temal, vaesel lapsel, oli vanust kõigest seitseteist aastat ning ta armastas raha kõige pärast, mida raha võimaldas.

      “Ma jätan teid nüüd omapäi,” ütles mister Walraven kella vaadates. “Kell on kolm, Mollie, proovi aeg. Ma tulen ja vaatan Tirtsukest täna õhtul ja homme hommikul peab Tirtsuke olema valmis koos minuga tulema. Seniks, mu lapsendatud tütar, adjöö!”

      Tol õhtul, kui roheline eesriie kerkis, istus seesama kummaline džentelmen teist korda esireas ning vaatas Tirtsuke Fanchoni tembutusi.

      Tüdruk mängis hästi, kuna ta mängis ju iseennast – jonnakat ja tujukat piigat –, ta saatis vaimustatud publikule õhusuudlusi ning tal oli kahju, et see pidi olema viimane kord.

      Järgmisel hommikul, vaikne ja vagane nagu väike nunn oma hallis reisikostüümis, istus miss Tirtsuke oma vastleitud eestkostja kõrval ja kihutas New Yorgi poole.

      “Kuidas ma pean teid kutsuma?” küsis Mollie kõrval istuvalt mehelt. “Kas pean aupaklikku distantsi hoidma ja ütlema “mister Walraven” või tütre kombel “papa”?”

      “Noh, Tirtsuke, isiklikult poleks mul midagi selle viimase vastu, aga “papa”… kas sa ei arva, et “papa” võib mõnel inimesel vastavaid küsimusi tekitada, või mis?”

      “Täitsa õige, ja mõni nupukas inimene võib uurima hakata ning avastada, et sa oledki minu papa.”

      “Mollie!” oigas mister Walraven võpatades.

      “Niimoodi käib see igas melodraamas, saate aru, ja teie oletegi täitsa sedamoodi nagu üks viie vaatusega melodraama kangelane. Niisiis, mister Walraven, otsustage, kuidas ma pean teid hüüdma.”

      “Oletame, et ütlete mulle hooldaja. See oleks täpne, minu meelest. Ja inimestele, kes ebamugavaid küsimusi esitavad, ütleme, et sa oled minu surnud onupoja orvuks jäänud tütar. Kuidas oleks?”

      “Kuidas aga teile meeldib, mõistagi. Mulle on see ükspuha.”

      Rong saabus parajasti kõuemürinal vaksalisse ning ümberringi käis harilik tunglemine ja kära. Mister Walraven kutsus troska ja poole tunni kivistel tänavatel rappumise järel peatusid nad Walravenite lossi ees.

      Mollie Dane, kes oli eluaeg harjunud kolmanda järgu võõrastemajade ja üüritubadega, vaatas võimsat laia treppi ja imposantset halli, uskumata oma silmi. Elegantne madame Walraven seisis ja ootas.

      “Siin on sulle lapselaps, ema,” lausus mister Walraven, “kaaslane, kes muudab rõõmsaks ja päikeseliseks su edaspidise elu. Minu lapsendatud tütar, Mollie Dane.”

      Väärikas vana daam kummardas ja puudutas huultega seda kirgast noort nägu.

      “Olen väga õnnelik teid siin vastu võttes, mu armas, ja ma püüan südamest teie uut kodu meeldivaks muuta. Olete kindlasti veidi väsinud? Margaret, näita miss Dane’ile tema elamist.”

      Vana daami kutsel ilmus kombekas toatüdruk ning juhatas miss Dane’i läbi vaipadega kaetud galeriide õdusamast õdusamasse buduaari, mida ehtisid siidised ja pitsidega darperiid, luksuslik mööbel, oivalised maalid seintel.

      Kogu elu jooksul polnud Mollie näinud midagi pooltki nii kaunist ning ta ahmis õhku, vaimustusest vaikselt kiljatades.

      “Kas teil on abi vaja, miss?” küsis tüdruk väga aupaklikult. “Mina olen teie toatüdruku kohustes, teie teenistuses, miss; lõunaoode on valmis, kui olete ümber riietunud.”

      Ekstaatilises vaikuses lubas miss Dane tüdrukul reisikostüümi seljast aidata ning riietuda lasuursinisesse siidi, mille värv oli vaid varjundi võrra kahvatum kui ta silmad.

      Ta oli väga, väga ilus kõigi vabalt veerlevate kuldsete käevõrude ning briljantse põsepunaga; just niisugune oli missis Walraveni ja ta poja hinnang, kui neiu söögisaalis nende ette ilmus nagu kiirgav viirastus.

      Pärastlõuna ja õhtu möödusid unenäolises rõõmuuimas, tutvudes maja ning kõige selles leiduva päratu luksusega. Miss Dane tõmbus varakult tagasi oma ruumidesse, kui eestkostja ning vanaema olid teda suudelnud, tundes peapööritust kõigist päevasündmustest.

      Margareti ülesanded olid tol õhtul lihtsad; tema käskijanna ei pidanud teda hetkekski kinni. Kui toaneitsi oli läinud ning neiu end üksinduses priilt tundis, ta suisa lendles mööda tuba ja keerutas rõõmutantsu.

      “Mõelda vaid!” rõkatas ta, “mõelda vaid, et mu kõige pöörasemad unistused võivad niiviisi teoks saada ja mu elu läheb nüüd edasi nagu muinasjutus! Siin nad kõik ju on – mister Walraven, kogu jutustuse headtegev vaim; missis Walraven, vana, kuid lahke meelega haldjas, ristiema; ja mina olen Tuhkatriinu, kelle närud ja räbalad muutuvad kuldseteks rõivasteks ja kel pole muud teha kui oodata muinasjutuprintsi, kes tuleb mu kätt ja südant paluma. Oh Tirtsuke! Tirtsuke! Sa oled kõige õnnelikum nõiamoori lapselaps, kes iganes on tema varjul tantsu löönud!”

      III peatükk

      MISTER WALRAVENI PULM

      MOLLIE DANE SEADIS end Walravenite lossis päris mugavasti sisse. Selle maja võluvõim kestis vaevalt üle ühe päeva, või kui kestiski, siis mitte keegi ei täheldanud seda. Sest tõele au andes, miks ta pidigi ära võlutud olema? Ta oli olnud leedi Macbeth, kes omaenese väravas võttis vastu reeturliku Cawdori, oli olnud Julia, Capulettide pärijanna, oli kohanud üllaid aadlimehi, kes temalt ta voorusliku vaesuse kõrguselt armutult korvi said – laval mõistagi. Enne nädala lõppu oli Molliest saanud selle lossi tõeline valgus, kõigi siinsete elanike asendamatu õnnistaja.

      Miss Dane viidi seltskonda ühel dineel, mille spetsiaalselt selleks puhuks korraldas la mama grande. Muinasjutuliselt kaunis oli seal nooruke débutante hõbedases siidis, õhkõrnades kardpaeltes ja pärlites, silmad säramas nagu sinised tähed, palged nagu juunikuu roosid.

      Lühikeste detsembripäevade talvises hämus võttis missis Walraven külalisi vastu raamatukogutoas, imposantses avaras tammepaneelide, karmiinpunaste draperiidega ruumis, kus põrandast laeni ulatas ülimalt dekoratiivsete selgadega raamatute kollektsioon. Suured lumeräitsakad laperdasid vastu laiu klaaspaneele ning jäine tormlev sajuhoog huilgas piki avenüüd, ent sillerdavas söögisaalis olid lilled täies õies, linnud laulsid, troopilised puuviljad levitasid hõrke aroome; ning gaasivalguses särades välgutas kaunis miss Dane helklevaid sinisilmi; ta oli nagu armas väike haldjake muinasjutumaalt.

      Miss Blanche Oleander, salapärane ja majesteetlik kunstsiidis ja juveelides, istus miss Dane’i paremal käel ning kõõritas teda külmalt armukadeda vastumeelsusega. Mollie mõistis seda pilku otsekohe.

      “Juba ta vihkab mind,” mõtles mister Walraveni hoolealune, “ja need pikad, välkuvate mustade silmade ja sinimustade juustega naised kipuvad olema tublid vihkajad. Kena on, miss Oleander, kuidas soovite.”

      Mollie teisel käel istus keegi dšentelmen – kena noor kunstnik – mister Hugh Ingelow, kes СКАЧАТЬ