Nelikümmend küünalt. Raimond Kaugver

Чтение книги онлайн.

      KOLMETEISTKÜMNES KÜÜNAL

      Anti isa vallandati – see tähendab, et vana Parameel laskis ta lihtsalt lahti, ajas väravast välja. Miks? Kui ma isalt seda küsisin, maigutas ta ainult suud ega lausunud midagi.

      «Tegi ta miskit pahandust?»

      Ema silmitses mind imeliku nukra naeratusega ja ütles tasa:

      «Vabrik ei ole klassituba, kust ainult pahanduste tegemise eest välja saadetakse…»

      «No aga miks siis?»

      Vastust ma ei saanudki.

      Kui ma järgmisel päeval koos Antiga koolimajast väljusin, esitasin selle küsimuse temale. Ta vaatas mind altkulmu, kehitas õlgu.

      «Härrade asi. Ju siis nägu ei meeldinud.»

      «Ega siis nägu tööd tee!»

      Ma ei taibanud, miks, aga tundsin, et see protest kõlab väga tobedalt. Nii ka vist oli, sest Anti urahtas korra ja kostis siis lühidalt:

      «Loll.»

      «Kuidas te's nüüd saate?»

      «Kuidas teised saavad!»

      «Teised käivad tööl, teisi pole vabrikust vallandatud.»

      «Ega see Parameele vabrik ainuke töökoht ole.»

      Teadsin isa jutust, kui raske on praegu õppinud meistritelgi kohta leida. Igal pool aina surutakse koosseise kokku. Vaatasin Antit kaastundlikult. See ärritas teda, ta sülgas vihaselt.

      «Mis sa vahid must? Arvad, et me nüüd nälga sureme?»

      Ta ei hakanud minuga pikemalt rääkima, pöördus ümber ja läks minema. Mul oli kummaliselt halb tunne, nagu oleks ka meie sõprus sellest mõra saanud, just nagu oleksin ka mina süüdi selles, mis tema isaga juhtus.Tundsin, et solvun. Mis oli minul või üldse meie perekonnal sellega pistmist?

      Koolist ära Anti ei jäänud, käis edasi, nagu poleks midagi olnud. Aga minust ja paljudest teistestki hakkas ta eemale hoiduma.

      Taevas hoia, kus on siin õiglus?

      NELJATEISTKÜMNES KÜÜNAL

      Hispaanias käib kodusõda. Ja meie tänaval ka. Ammuks see oli, kui itaallased Abessiiniale kallale tungisid, siis toimus meil niisamasugune mahtra. Ainult et siis oli kõik selge, igaüks tahtis kangesti abessiinlane olla, itaallasi ei olnud keegi nõus mängima. Nüüd on asi segasem – päris hästi ei taipagi, kelle poole peaks hoidma.Koolis ei kõnelda kah kuigi palju, ainult sõjalise kasvatuse õpetaja pidas terve kõne meie rivi ees edasi-tagasi jalutades ning kinnitas, et kindral Franco on täitsamees, ei lase punastel Hispaanias peremehetseda. Et aitab sellest, kui Venemaal kommuunat tehakse, ülejäänud Euroopa tuleb sellest vaba hoida.

      Isa ei räägi midagi, vahel ainult pillab lühikesi märkusi, et ega see head ei tähenda,et niiviisi on suured sõjad alati peale hakanud – tasapisi nohistamise ja kohalike mässudega.

      Poiste vahel on vaidlused ägedamad, aga erilist põnevust ei ole siingi.

      Anti onupoeg, kelle olemasolust ma alles nüüd kuulda sain, on vabatahtlikult Hispaaniasse läinud – valitsusvägede poolele. Ega seda keegi oleks muidu teadnudki, aga seesama sõjalise kasvatuse nooremleitnant oli kuskilt välja nuhkinud ja seletas kõigile.Anti seisis teistest pisut eemal ja togis kinganinaga kive.Tõstis siis äkki pea ja küsis järsult:

      «Mis siis?»

      Nooremleitnant vaatas meile võidukalt otsa ja noogutas pikkamisi pead.

      «Nii need asjad algavad…»

      «Mis asjad?» küsis Anti.

      Nooremleitnant mõõtis teda tükk aega, tahtis nagu midagi lisada, aga vaikis.Anti ei jäänud rahule.

      «Miks te mind niimoodi vaatate?»

      Ent kaugemale asi ei läinud. Võis ainult tähele panna, et õpetajate suhtumine Antisse muutus märgatavalt jahedamaks.

      Ja isa hakkas üha sagedamini vana Parameele pool käima. Mis nad seal arutasid, sellest mulle ei räägitud.

      VIIETEISTKÜMNES KÜÜNAL

      Anti onupoeg sai Hispaania kodusõjas surma.

      Meie elu seisab veel ees.

      KUUETEISTKÜMNES KÜÜNAL

      Ma armastan ja mind armastatakse. Ning selles on otsatu traagika. Ma ei tea, kuidas see kõik tuli. Olen lugenud armastusest, mis sünnib esimesel silmapilgul. Minu jaoks ei ole iial olnud esimest silmapilku, me tunneme teineteist kaua, kaua. Millal see juhtus? Ka seda ma ei tea. Praegu on mul tunne, et olen teda alati armastanud. See on muidugi võimatu – kuidas olekski võinud armastada seda pitspükstes trullakat ja isekat plikatirtsu, kes hoovil mudakooke plätserdas ja emale minu ning Anti peale kaebama jooksis?

      Ei, ma ei tea, millal see juhtus, vist siis, kui ma hakkasin tähele panema, et ta on ilus. Imelik, kuidas nad ometi niiviisi muutuvad! Kui ta veel mõni aasta tagasi koos minuga hommikul kooli poole sibas, polnud temas midagi ilusat. Ma mäletan teda täpselt sellest ajast, lausa näen enda ees tema kahte ruuget patsi, peenikesi luidraid jalgu ja ebaloomulikult pikki käsi.

      Nüüd on temas kõik ilus. Ma istun oma toas raamatute taga, pigistan silmad kinni ja otsemaid on ta mu kõrval – sirge, sihvakas, erutav ja kohutavalt, kohutavalt ilus.

      See algas vist koolipeol, jah, küllap vist nimelt seal. Eeskava oli lõppenud, toolid seina äärde lükatud, lava kõrval leierdas suur radioola kõrvulukustavalt valjusti valssi. Istusin akna juures ja piidlesin kerge põnevusega esimesi põrandale ilmunud paare. Seal oli nagu ikka gümnaasiumi viimase klassi tõmmu iludus Zoja pika ning tuhkblondi Antsuga, kooli spordiuhkusega, olid teised abituriendid ning oli nooremaidki. Meie tüdrukud seisid kobaras ukse lähedal ja kihistasid naerda. Küllap nad püüdsid selle taha varjata oma ärevust ja pettumustki – harva juhtus, et mõni vanem poiss suuremeelse näoga nende poole tüüris ja kellelegi kummarduse tegi. Meie oma «mehed» seisid natuke kangelt ja kohmetult teises nurgas, tammusid jalalt jalale ega söandanud kaasa lüüa. Ma oskan päris hästi tantsida, seda õpetas mulle ema juba paar aastat tagasi, ja kuigi mul oli neis õppetundides natuke piinlik ning tõrges tunne, imestasin ma siiralt, kui kergelt ja graatsiliselt ema keerutas.

      Siin hoidsin ennast kõrvale nagu teisedki. Mitte et ma oleksin kartnud häbisse jääda, aga kuidagi imelik oli võtta mõni tüdruk lausa käte vahele.

      Siis tuli «daamide valss» ja Zoja läks otsekohe endastmõistetava näo ja uhkevõitu kõnnakuga Antsu poole. Ka teised tüdrukud otsisid äsjase partneri üles ning ainult meie omad seisid endises tardumuses paigal.

      Väljas oli pime, linna tuled helkisid uduvihmast niiskel aknal igavalt ja ähmaselt ning ma mõtlesin, et tuleks õigupoolest koju minna.

      Siis ilmuski äkki Diana, peatus minu ees ja tegi daamiliku reveransi. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, jäin totralt istuma ja talle otsa vahtima.

      «Kas tahad mulle korvi anda?» küsis Diana tasa ja ma nägin, kuidas paar tüdrukut minu lähedal uudishimulikult СКАЧАТЬ