Nelikümmend küünalt. Raimond Kaugver

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et isa käib tööl nagu kõik teisedki mehed meie majas ja kuldketiga hüljes on tema peremees ning maksab talle palka, millest me kolmekesi elame. Kuigi hea see palk ei näi olevat, sest alatasa kuulen ma nurisemist, et ühte oleks vaja ja teist tuleks tarvis, aga rahakott ei kannata. Siis põhjab isa vängete sõnadega hüljest, kes on liiati Diia isa, ja kinnitab, et vanamees on puhtakujuline vereimeja ning kurnaja. Ema rahustab teda ja vaatab ise ehmunult ukse poole, nagu võiks Diia paps iga silmapilk sisse astuda.

      Minu arust ei ole sel Diia isal või vanal Parameelel, nagu isa teda nimetab, viga midagi. On sihuke lõbus paksuke, hiiglama kavala näoga ja rohutirtsu koibadega. Mõnikord jääb ta hoovil minu ette seisma, krapsab mul kelmikalt kõrvalestast kinni ja ütleb, et olgu ma ikka tubli poiss ja võtku igas asjas eeskuju oma isast, kes on üks väga tubli ja väärt ametnik ja oskab peremehest lugu pidada ning tema kasude eest hoolt kanda. Mul on siis paksukesest lausa kahju – kui ta vaeseke teaks, missuguste sõnadega isa teda õhtuti ristib! Õieti peaks talle ütlema, et ärgu petku ennast illusioonidega, aga mind hoiab tagasi imelik seletamatu tunne, et midagi on selles suures sõbralikkuses viltu. Ja teiselt poolt – võib ju ka olla, et isal on õigus, kui ta Diia vanameest parasiidiks ja vereimejaks nimetab, aga mispärast ta siis kohe mesimagusaks muutub ja kaela koogutama kukub, kui Diia papa ise nähtavale ilmub?

      Mida rohkem ma seda suurte inimeste elu vaatan, seda kiiremini kogu mu lugupidamine kahaneb.

      Meil Diiaga – tuleb välja,et tema õige nimi on hoopis Diana – ja Antiga käib kõik palju lihtsamalt ja otsekohesemalt: kui Diia mind vihastab, annan talle kõmmu kuklasse ja asi tahe, Diia äigab enamasti vastu ning kogu konflikt ongi lahendatud. Antit ma jälle puutuda ei julge, tema on minust kindlalt üle.

      Diia vanamehe pärast meil pidu peetigi. Isa tuli koju, oli kentsakalt kohevil. Vana Parameel oli ta oma kabinetti välja kutsunud, lahkelt kätt ja istet pakkunud ning kuulutanud, et nüüdsest peale hakkab isa kümme krooni kuus rohkem saama. Et ajad on väga kurjad ja et üks ustav töömees on nüüd väga palju väärt.

      Nende sõnade peale pidin ma peaaegu valjusti naerma pistma ja korraga hakkas mul vaesest Parameelest tõega hirmus hale, et ta säärane loll on ja aru ei saa, mismoodi mu isa ustavus tegelikult välja näeb.

      Isa käis toas tähtsa näoga edasi-tagasi ja muudkui seletas emale, kuidas Parameel temast lugu peab ja kui vajalik ta Parameelele on. Ema kuulas üsna vaikselt, ainult noogutas ja naeratas niimoodi imelikult – poolrõõmsalt, poolkurvalt, justkui oleks ka temal Parameelest hale hakanud.

      Siis tuligi peojutt – isa leidis, et niisugust sündmust tuleb tingimata tähistada ja vana Parameel ka külla kutsuda. Et me oleme talle ikkagi suurt tänu võlgu, olgu ta küll vereimeja või kes tahes, ja peame seda ka üles näitama. Las näeb, et töödejuhataja Alavain pole mõni mühakas mats.

      «Kulukaks läheb,» arvas ema tasa.

      Isa kehitas õlgu:

      «Kui tahad, et raha sisse tuleks, pead raha ka välja andma.»

      Ema ei vaadanud talle otsa, näppis jälle laudlina kallal.

      «Sa saad palka ju oma töö eest… Ega see mõni armuand ole. Ise oled ära teeninud…»

      Isa ei mõistnud selle peale esiti midagi kosta ja käis aga pealegi edasi-tagasi. Lõpuks ütles vaiksemalt:

      «Tööd võid sa vabrikus rügada nii palju kui jaksad – kui vana Parameel ei taha, siis ka palgalisa ei näe.»

      Ema ohkas ja jäi vait. Isale vist ei meeldinud, et tema suur rõõm ja uhkus sedaviisi ohetesse ja sõnakehvusse ära mureneb, ja ta nägu kiskus pilviseks.

      «Mis sul Parameele vastu on?» nõudis ta korraga. Ema võpatas kergelt, tõstis silmad arglikult isale:

      «Ega mul siis vastu… Ma ainult sellepärast, et…»

      «Raha, tean,» katkestas isa kärsitult. «Noh, läheb krooni viis või kuus, mis sinna parata.»

      «Nii odavalt Parameelega välja ei tule.»

      «No siis kümme! Kas või kakskümmend! Mis siis!» Isa hääl tõusis ohtlikult valjuks.

      «Hea küll, hea küll… Olgu pealegi, Johannes…»

      «Noh, näed sa,» vastas isa tusameelt alla surudes. «Homme õhtul kutsun ta siia.»

      «Prouaga koos?» tahtis ema äkki teada.

      «Tulgu, nagu tahab. Meil pole vaja häbeneda ei teda ega tema prouat.»

      «Sa kutsu ikka koos prouaga.»

      «Eks ta viisakam ole.»

      Jutt jäi sinnapaika ja mina hakkasin õhinal pidu ootama. Erilist põnevust polnud muidugi loota. Teada puha – mind saadetakse õue või paremal juhul kööki. Vaata veel, et ei kupatata hoopis Parameelte juurde Diiaga sekeldama. Seal on huvitav küll, neli suurt tuba igasugu kraami täis, aga mugav ei ole. Aina karda, et rikud midagi ära või ajad ümber.

      Aga ennäe – kõik läks teisiti. Mind ei saadetud kuhugi, vaid leiti, et töödejuhataja Alavainu järeltulija on suur küllalt, et oma isa rõõmupäevast osa võtta. See-eest langes peopäeva hommikupoolik mu peale raskelt ja ebameeldivalt. Ema paistis olevat nagu aru kaotanud. Algul vaidles nii kõvasti peo korraldamisele vastu, aga nüüd aina pendeldas ühest poest välja, teisest sisse. Rahast mul suurt aimu ei olnud, aga see on kindel, et viie krooniga siin küll välja ei tuldud. Ja ema ei ostnud tol päeval midagi nendest ümber-nurga-kauplustest, kus me iga päev käime – kõik toodi kesklinnast.

      Õhtul tahtis ema nagu harilikult külaliste puhul selga panna oma musta kleidi, millel on hästi kõrge krae ja pikad valgete otstega varrukad, aga isa laitis selle plaani maha ja käskis hoopis teise kleidi võtta – sihukese lillelise ja õhukese, millel varrukaid nagu polegi. Ema punnis küll vastu ja punastas millegipärast mitu korda järgemööda, kuid isa oli hiigla jonnakas ja emal ei jäänud lõpuks muud üle kui alla anda. Minule see lilleline kleit meeldis küll. See oli palju rõõmsam ja pidulikum kui too sünge must. Selles kleidis näis ema päris noore tüdrukuna ja oli mu meelest väga ilus.

      Isa puges valgesse särki ja pani kõva krae kaela. Ma ei olnud oma vanemaid tükk aega nii ülesvurhvituna näinud, üsna imelik hakkas. Kui mulle endale siis kah kõige uuemad hilbud selga tõmmati, ei julgenud ma enam õieti istuda ega astuda.

      Vana Parameel ilmus ikkagi üksinda, suur puhmakas pojenge kaenlas, ja lõhnas ise nii, nagu lõhnab juuksuri juures, kuhu ema mind vahetevahel vägisi veab. Pojengid anti millegipärast emale, nagu oleks tema palgakõrgendust saanud. Isal aga paistis sellest koguni hea meel olevat.

      Siis pandi vana paks lauda aukohale istuma ja isa korkis kiiresti ühe roosa pudeli lahti. Neid pudeleid oli sahvris veel kaks tükki, ema oli enne kõigest hingest palunud, et isa jälle nii palju ei võtaks kui onu juures, et Parameele ees ei kõlba ju purju jääda, mine tea, mis see veel mõelda võib. Isa aga vaatas talle siis ainult solvunult otsa ja küsis, et kas ta on mõni kraavihall või müüriladuja, et teda peab õpetama, kuidas ennast laua taga üleval pidada? Ema tegi seepeale kähku teist juttu. Üldse oli selle ogara peo ettevalmistamisega nii palju närveerimist ja nääklemist, et päris ära tüütas.

      Parameel näis olevat teisest puust kui isa – kallas oma klaasi kohe mitu korda järjepannu täis ja viskas (ausõna, just viskas!) ära. Isa püüdis algul ema õpetust mööda käia ja poole pitsi viisi võtta, aga Parameel ei lasknud, käratas peale, et ega nad vabrikus ei ole. Et töö juures on omad seadused ja viinaklaasi СКАЧАТЬ