Название: Nelikümmend küünalt
Автор: Raimond Kaugver
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная классика
isbn: 9789949472253
isbn:
Alles paar aastat tagasi ronisime koos üle aia, narrisime teineteist ning võmmisimegi vahel. Siis oli loomulik, kui käsi juhtus teisel õlast või puusast kinni haarama, heal juhul võis ainult rusikaga vastuse saada.
Mis oli vahepeal juhtunud? Miks mu sõrmed nüüd värisesid, tundes seda peent ja vetruvat pihta, mis igale mu käe tahtmatulegi survele kuulekalt järgnes, paindudes mingi uimastava nõtkuse ja pehmusega?
Ma tantsisin sõnatult, vältisin Diana pilku, hoidsin teda krampliku hoolega endast eemal, et ta ei võiks tunda mu südame arutut vasardamist.
«Miks sa nii vaikne oled?» päris Diana. Ma ei vastanud kohe, ja ta lagistas lühidalt naerda. «Ehmatasin su ära, jah? Tead, ma lihtsalt ei võinud enam kannatada, kuidas meie tüdrukud kõik nagu müürililled seina ääres seisavad! Ise oskavad täitsa korralikult tantsida. Noh, tegimegi siis maha, et lähme kõik korraga. Ainult et mina pidin ikka natuke ees tulema.»
Tihkasin alles nüüd ringi vaadata ja nägin, et neljanda tüdrukud olid tõepoolest kõik põrandal. Tantsijaid sai nüüd enneolematult palju, keegi ei torganud enam silma ja mu erutus langes jalamaid.
«Sulle nagu ei meeldigi, et ma just sinu valisin?» küsis Diana uurivalt ja tõmbus kergelt pingule.
«Kuidas? Ei, see on… Ma ainult…»
Nägin vist üsna armetu välja, sest Diana lõdvenes kohe ja hakkas jälle naerma.
«Oh sind küll! Mina mõtlesin, et keda ma ikka paluma lähen, sina kõige tuttavam, ei ütle vähemalt ära. Ja ma tean, et sa oskad tantsida.»
«Kust sa seda tead?»
«No kuule – ega siis kõike ära ei või rääkida!»
Diana pigistas mu sõrmi ja raputas pead.
«Jälle kohkusid? Ma võin sulle ka öelda: sinu paps oli meie omale rääkinud, et sa oma emaga tantsid.»
Tundsin, kuidas mu kõrvad punaseks läksid, mul oli pöörane soov Diana sinnapaika jätta ja minema söösta. Milline häbi!.. Ma ei mõistnudki, mida ma õieti häbenesin, aga see oli midagi koledat. Tantsisin paar silmapilku kõvasti kokkupigistatud hammaste ja mitte midagi nägevate silmadega. Alles Diana hääl tõi mu jälle maa peale tagasi.
«Sul on ikka hea küll,» ütles ta kõige loomulikuma ja – mulle näis – isegi pisut kadestava tooniga. «Meie mamps on ju kopsuhaige, ainult lamab ja loeb, ei tohi kiiresti käiagi, tantsust rääkimata. Ja paps – noh, sa tead ja näed isegi. See on ju nii ümmargune, et ei ulata käsi kõhu peal risti panema.»
Tema asjalik toon kainestas mind uuesti. Julgesin juba peaaegu niisama loomulikult pärida:
«Kus sa siis õppisid?»
«Ah, kursustel olin,» vastas Diana hooletult. «Salaja käisin, ei või ju. Kui koolis teada saavad, löövad lärmi lahti.»
«Aga mis sul kodus…»
«Ise nad saatsid. Paps soigus juba paar aastat, et tüdruk varsti daam mis daam, aga ei oska tantsida. Otsiti siis mingisugune õpetaja välja, lasti kursus läbi võtta.»
«Kohe nii – sinu jaoks? Teil kodus?»
«Algul käis meil, pärast tuli mul tema juures käia. Pidi teisel kole palju tööd olema ja aega vähe.»
Tundsin, kuidas mind vallutas tume viha ja vimm selle tantsuõpetaja vastu, kelle juures Diana üksinda õppimas käis. Kujutlesin, kuidas too tüüp paneb käe ümber sellesama saleda piha…
«Mis sul on?»
Diana hääl tõi mu jälle tegelikkusse tagasi. Tegin kohmetu liigutuse. Kuidas ma sulle ütlen, et…
«Kuule, mis sinuga on?»
Ei, ma ei saanud vastata. See oleks olnud nagu… millegi räpase toomine meie vahele.
«Ei midagi… Ma lihtsalt…»
Nägin Diana näol õrna, vaevu märgatavat muiet. Mul hakkas soe, nagu oleks mind ootamatult tabatud keelatud tegevuselt.
Taipas ta minu mõtteid?Vist küll, sest kui me paar ringi keerutanud olime, ütles ta vaikselt:
«Nüüd on need kursused ju läbi…»
Küllap vist sellesama napi sõnavahetuse peale minus hämmastav muutus toimuski. Paljas mõte sellele, et keegi võiks Dianale käe ümber panna, teda seejuures enda ligi tõmmata või koguni…
Surusin äkilises kiivusehoos tüdruku kõvasti enda vastu, vist liiga kõvasti.
«Nonoh, Villem…» Need sõnad tulid kuidagi salapäraselt ja intiimselt. Olin vist üleni õhetama löönud.
Diana ei öelnud enam midagi.
Tantsisime tugevasti teineteise vastu liibudes.
Järgmise tantsu algul läksin juba ise tema juurde, läksin kõhklematult, poolpimesi, mitte midagi ega kedagi nähes. Kui korrapidaja õpetaja peo lõppenuks kuulutas, oli mul meeleheitlikult kahju. Otsisin Dianat silmadega – tema kõrvale seisma jääda ma siiski ei tihanud, vaid põgenesin peale iga tantsu jälle tagasi oma aknaalusele üksildasele kohale.
Diana pilk oli niisamuti minule suunatud, ta andis mulle märku. Saalist väljudes manööverdasin enese osavalt tema juurde.
«Lähme koos?»
See polnud lihtsalt ettepanek minu poolt, see oli harras palve, kuulsin ise selgesti, kui anuvalt ja vannutavalt mu hääl kõlas. Diana noogutas kiiresti ja vandeseltslaslikult, tema sõrmed leidsid üldises trügimises minu käe ja pigistasid seda.Trepist alla jõudes sosistas ta kähku:
«Oota mind nurga peal poe juures.»
Ma ei tea, kuidas ma mantlisse sain, tormasin enne teisi koolimajast välja. Kaupluse juures peitsin end nurga taha. Minust möödusid mõned nooremate klasside poisid, pöörasin neile selja.
Diana laskis mind kaua oodata, muutusin juba rahutuks. Igasugused mõtted kihutasid läbi pea, kartsin, et kõik oli vaid nali ja et ta lipsas ammugi teise ukse kaudu välja ja kadus.
Viimaks ta tuli. Tundsin otsekohe tema saleda kogu, kui ta koolimajast väljus ja paari kaaslasega hüvasti jättes kiiresti minu poole ruttas. Astusin välja, läksin talle vastu. Ta viipas hoiatavalt käega, ma olin tänavalaternate valguses ju selgesti nähtav. Mulle oli sel hetkel absoluutselt ükskõik, kas keegi meid märkab või ei, tahtsin ainult, et ta jälle mu lähedal oleks, et ma võiksin ta käe uuesti pihku võtta.
Hoog, millega ma tema küünarnukist kinni kahmasin, oli Dianale nähtavasti pisut ootamatu.
«Keegi võib ju tulla!» ütles ta kiiresti.
«Mis siis?»
Diana vaikis silmapilgu, nihkus mulle uuesti lähemale ja lausus tasa:
СКАЧАТЬ