Nelikümmend küünalt. Raimond Kaugver

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ valitakse kolm õpilast: mina, Anti Teeäär ja Vilma Laatsarus, habras mustasäbrulise peaga tüdruk, kelle isa suri vanglas kaks kuud enne nõukogude võimu kehtestamist.

      Salapärased plahvatused äratasid mu keset ööd. Vaatasin tahtmatult kellale – see näitas pool kaks.Teises toas sosistasid isa ja ema, ma tõusin ja läksin nende juurde. Kui olin poolel teel, värises maja uuest mürtsatusest.

      «Mis see on?»

      Isa lamas ema kõrval, heitis enne vastamist talle kiire ja nagu kokkuleppiva pilgu.

      «Tont teab.»

      «Kas on sõda lahti?»

      «Sõjamürin on teistsugune.»

      Käis järjekordne plahvatus, kogu maja tudises, öölauale jäetud klaasis tilises lusikas nagu häirekell.

      «No mis see siis ometi tähendab?»

      «Lõhkavad midagi.»

      «Mida?»

      «Ei tea.»

      «Südaööl?»

      «Ju siis on tarvis.» Jälle vahetati pilke ja ma mõistsin, et minu eest varjatakse midagi. Vihastusin.

      «Titaks peate või?»

      Ema naeratas abitult, rahustavalt. Isa vaatas mulle sirgelt silma.

      «Homme kuuled isegi. Praegu ei tea ka meie midagi.»

      Sain aru, et siit enam midagi välja ei pigista, läksin tusaselt voodisse. Rohkem plahvatusi ei tulnud.

      Hommikul kooli minnes selgus kõik: otse koolimaja vastas kõrgunud monument oli kadunud. Pronksist figuuridest polnud jälgegi, raudkivist alus lamas viieks-kuueks suureks kamakaks murenenult künka otsas nagu kivivare põllul. Tundsin seletamatut ängistust. Miks? Milleks?

      Koolis oli meeleolu viimase kraadini üles kruvitud. Suurkask seisis püsti pingil, karjus vihast lõkendava näoga süüdistusi ja ähvardusi. Tema ees nägin Antit, jalad harkis, käed taskus, nägu ebaloomulikult kahvatu. Nende ümber olid tihedas sõõris teised. Kui Suurkask mind märkas, lõid ta silmjad raevukalt leegitsema.

      «Ahaa, meie organisaator ja komitee esimees tuleb. Noh, rahvajuht, seleta siis nüüd meile, mis poliitiliselt tähtis sõpruseavaldus see oli?»

      Astusin vaikides lähemale, lükkasin teised eest, läksin oma pinki.

      «Poed kõrvale? Ei lähe läbi.Anna vastust!»

      Suurkase käitumine oli minu meelest nii totter ja solvav, et ma ütlesin ainult:

      «Mis sa jamad.»

      «Kuidas nii? Milleks me sinu siis valisime? Sina pead andma selgitust. Lase käia, me ootame.»

      Lasksin pilgul ringi liikuda, nägin palju külmi, vaenulikke nägusid. Kuum viha kees äkki üles.

      «Kuradi lollid! Mis minul sellega tegemist on? Ma nõuaksin heameelega ise kelleltki aru!»

      «Ah või nii,» lausus Suurkask pilkavalt. «Meie mõtlesime jälle, et…»

      «Pea lõuad!»

      See kärgatus oli ilmselt omal kohal, sest Suurkase ilme selgines veidi.

      «Nonoh, ära sellepärast kohe ninasse karga.»

      Ja siis astus mulle ootamatult appi Tuura Peeter.

      «Ise sa jaurad teise kallal,» ütles ta mornilt. «Leidsid, kellele kallale tikkuda.»

      «Kaitsed oma pinginaabrit, jah?» küsis Suurkask pilkavalt. «Nojah – ikkagi direktori poeg. Uue ilmakorra alustugi.»

      «Ära plära,» ühmas Peeter häält kõrgendamata. «Villemi isa pani ju vana Parameel ise direktoriks. Tola oled, muud midagi. Poliitikat jagad nagu hani.»

      Suurkask sellega ei oleks leppinud, aga mis sa Tuuraga teed – liiga suur, liiga tugev. Kes tema arvamust ei arvesta, saab lahmida. Nii vaikis ka Suurkask nüüd mõne hetke ja ronis siis rõhutatud ükskõiksuse ja aeglusega pingilt maha.

      Peeter jälgis seda pealtnäha absoluutselt rahuliku näoga ning laskis kuuldavale ainult rahuloleva ümina. Pinge oli langenud.

      Poisid hakkasid juba laiali valguma, kui Peeter käe üles tõstis.

      «Pidage. Pärast esimest tundi koguneme kõik alla õuele.Tuleb ülekooliline demonstratsioon.»

      Ettepanek võeti üsna üksmeelse ägedusega vastu.

      «Ausammast me enam ei päästa. Aga need, kes seal praegu kive lahti kangutavad, peksame laiali,» kuulutas Peeter sünge tõsidusega.

      «Kas tüdrukud tulevad ka?» küsis keegi heleda häälega.

      Peeter muigas õelalt.

      «Kui te vedelaks ei löö.»

      Anti trügis teiste vahelt läbi ja astus Peetri ette.

      «See lollus jääb ära.»

      «Kes sina oled?» päris Peeter nõretava põlglikkusega.

      «Kas sa ei tea?» küsis Anti vastu.

      «Jõuan mina iga punaste sabarakku tunda.»

      «Mina pole punaste sabarakk, ma olen ise punane, sa peaksid teadma,» lausus Anti külmalt. Ta seisis nii kindlameelselt otse Peetri nina all, et too nagu veidi kohmetus.

      «Ja mis siis?»

      «Klassisõja mälestusmärgi mahavõtmine oli vajalik samm. Ja mingisugust meeleavaldust meie ei korralda.»

      «Kae, räägib nagu miitingul. Mis sulle seal punases köögis sisse söödetakse, et sa nii terane oled?»

      Peeter rääkis üleoleval, lõõpival toonil, aga oli selgesti näha, et ta Antit respekteeris. Või mis respektist siin rääkida – lihtsalt kartis.Anti seisis endiselt tema ees, käed taskus, ja kordas:

      «Demonstratsiooni ei tule.»

      «Huvitav, kuidas sa seda takistada mõtled?» küsis Peeter ähvardavalt. «Kutsud sõbrad kuulipildujatega appi?»

      «Kuulipildujaid pole teie jaoks tarvis.Teile aitab vähemastki.»

      Anti pööras korraga Tuurale selja ja läks ukse poole.Aga nüüd vabanes Peeter nagu kammitsast ja oli tal kohe kannul. Tema suured kondised sõrmed rabasid Antil kraest ja tõmbasid ta tagasi.

      «Lähed üles andma?»

      «Muidugi. Kui te ise aru ei saa, peab keegi teile ju aru pähe panema.»

      Mõlemad mõõtsid teineteist teraskalkide pilkudega.

      «Minuga sa ära naljata, poisike,» lausus Peeter läbi hammaste. «Ma ei ole sul Suurkask.»

      «Ühesugused lollid olete mõlemad.»

      Niisugust СКАЧАТЬ