Nelikümmend küünalt. Raimond Kaugver

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja tõmbas ta ainsa liigutusega enda vastu.

      «Pea ainult ühte meeles, sina punane – kui sa mõtled siin kellegi peale kaebama minna, siis löön su raisa maha.Täpselt maha.»

      Tema nägu oli neid sõnu öeldes nii vali ja nurgeline, et kõik mõistsid: Peeter ei tee nalja, Peeter lööb Teeääre Anti tõepoolest maha nagu kassipoja. Midagi sellest veendumusest paistis kanduvat ka Antisse, sest ta suunurgad tõmblesid korraks ja nägu läks kahvatuks. Ta võttis Peetri randmetest ja surus need ootamatu jõuga aeglaselt allapoole.

      «Mis sa rebid, lõhud riided ära.»

      «Mis sust lõhkuda, laguned ise,» vastas Peeter tumedalt ja tõukas teise eemale.

      Enam ei öeldud sõnagi, kohe helises ka kell ja kõik läksid pinkidesse.

      Tund läks mööda kivises rahus. Kui õpetaja kella kuuldes ilmse kergendusega klassist põgenes (see oli tõepoolest põgenemine), astus Peeter ette.

      «Nüüd alla. Marss.»

      Kõik valgusid ärevalt, kuid väliselt liialdatud mõõdukusega ukse poole. Klassi jäid ainult Anti jaVilma.

      Ma nagu pidin Anti poole vaatama, ka tema pilk oli just minule suunatud ja ma seisatasin tahtmatult enne väljumist.

      «Ja sina lähed ka?» lausus ta vaikselt.

      Mul oli ebamugav, oli piinlik ja tusane tunne. Vastasin sellest ülesaamiseks rabedalt: «Mis see sinu asi on!» ja läksin kähku teistele järele.

      Hoovil oli koos juba sadakond poissi ja tosin tüdrukut. Nähtavasti oli see ülekooliline üritus. Keegi ei öelnud õieti midagi, aga kui meie oma klassiga alla jõudsime, pöördusid kõik korraga värava poole nagu sõjaväes ja hakkasid minema.

      Astusin inertselt teiste kõrvale, mul polnud korraga mingit õiget tuju minna, hirm puges nahka.

      Mis siis, kui meid äkki tõesti kuulipildujatega vastu võetakse? Tagasi minna ei olnud enam võimalik, siis oleksin ma enda avalikult Anti poolele asetanud. Nii ma astusingi, tundes kogu aeg tükki kurgus.

      Värava vahel langes kellegi käsi mulle äkki õlale. Võpatasin kohkunult. See oli Peeter.

      «Mine tagasi.»

      «Miks?»

      «Mine.»

      «Mis õigusega sa…»

      Peetri nägu polnud vaenulik, pigem tundetu.

      «Ega ma su kohta midagi ei ütle. Suurkase plära ei maksa midagi. Aga kaasa ära tule – lõpuks oled ju ikkagi klassiorganisaator.»

      Kummaline, nüüd tahtsin ma kõigest hingest minna.

      «Sa ei tohi mind keelata! Ma olen ju…»

      Peeter lükkas mu kõvasti, järsult kõrvale.

      «See on meie asi.Ära poe ilmaaegu. Meiega sa ei tule!»

      Jäin seisma. Olin ühtaegu solvunud, hingepõhjani solvunud, ja samas hingitses kuskil sügaval lunastav teadmine, et hädaohtlik käik jääb tegemata. Vihkasin ennast selle arguse, selle kahepalgelisuse pärast, keerasin kannalt ringi ja läksin klassi tagasi.

      Trepil tulid vastu jahmunud õpetajad, kõik oli toimunud nii kiiresti, salaja, et nad alles nüüd õpetajatetoa aknast mäe poole liikuvat kolonni märkasid.

      «Kuhu nad läksid?»

      Ma ei vastanud, astusin lihtsalt teelt, läksin oma rada edasi.

      Kui ma klassi ukse avasin, vaatasid Anti ja Vilma mulle üllatunult otsa. Kumbki ei öelnud sõnagi ja mul oli jälle väga ebamugav tunne. Suundusin oma pingi juurde, istusin ja püüdsin näida ükskõikselt rahulikuna. See ei petnud Antit, ta silmitses mind tükk aega ja lausus siis külmalt:

      «Nii et vedelaks lõid?»

      Ta tabas nii täpselt märki ja oli samal ajal mu meelest nii ülekohtune, et ma üles kargasin ja karjusin:

      «Mis sa minust tahad?»

      Anti vastas peaaegu silmapilkselt: «Sinust ei olegi midagi tahta.»

      Ta pöördus akna poole.Tema eeskujule järgnes kohe kaVilma. Istusin alandatult pinki ja vahtisin enda ette lauale.

      Kes ma olen? Kuhu ma kuulun? Kas ma üldse kuhugi kuulun? Miks niihästi Anti kui Peeter mind eemale tõrjuvad? Miks keegi mind enda hulka ei võta?

      Demonstratsioon lõppes haleda lüüasaamisega. RO mehed ajasid poistejõugu paari minutiga laiali. Enne koolipäeva lõppu viidi kaks viimase klassi poissi mundris meeste poolt ära. Sosistati, et need kaks olid selle mõtte algatajad. Kooli kohale langes sünge vari.

      *

      Minu isa lõi mind. Esimest korda elus. Lõi täie jõuga, nii et ma tasakaalu kaotasin ja diivanile kukkusin. Mille eest? Ma ei teinud ju midagi, ma ainult küsisin, kas see on tõsi, et vana Parameel ta sellepärast enda asemele jättis, et isa on kõige kuulekam ja ustavam ametnik ning oskab Parameele jaoks kõik ilusasti alles hoida?

      Selle peale ei saanud ma vastust, isa ainult nohises. Siis ma vihastusin ja hüüdsin, et kas ta on siis nüüd päris punane või mis ta ülepea on, et lõppude lõpuks ei taha ma tema pärast koolis iga päev sõimata ja mõnitada saada. Ja siis ta lõigi.

      Mille eest? Milles mina siis süüdi olen?

      *

      Koolis oli komnoorte organiseerimiskoosolek. Meile kõigile üllatuseks selgus paar päeva enne seda, et klassis on juba kaks selle ühingu liiget – Anti jaVilma.

      Suurkask ütles seda kuuldes: «Ahaa…» ja tegi lõuaga Tuura poole mõistaandva nõksaka.

      Ausamba-demonstratsiooni päev, mil nad riidu läksid, oli nad tegelikult sõpradeks teinud. Tuura Peeter mõmises möönvalt ja kinnitas pilgu pilkalt ning teravalt Antile, seejärelVilmale.

      «Kuradi… äraandjad!» pomises ta vaevu kuuldavalt.

      «Miks?» küsisin mina ootamatu julguse ja jultumusega. «Nad pole ju kedagi ära andnud.»

      Peeter ei teinud algul kuulmagi, pööras siis pikkamööda pilgu minule ja ma tundsin, et see oli niisama kalk ja halastamatu kui neile vaadates.

      «Sinu arvates siis ei ole,» ütles ta venitades. See polnud küsimus, see oli konstateering. Mul käis külm judin üle selja, ruttasin seletama:

      «Ma tahtsin öelda, et…»

      «Taha vähem öelda. Sinu arust siis vaenlase poole üleminek ei ole äraandmine?»

      «Mis vaenlased nemad on?» püüdsin end päästa. «Üheksa aastat koos koolis käidud, sa ju tunned neid!»

      «Tunnen,» vastas Peeter rõhuga. «Mina tunnen. Tuleb välja, et sina ei tunne.Asjatult astusin su eest välja, Suurkasel oli õigus. Aga hoia oma nahk, nalja me sinusugustega ei mõista.»

      «Mis sa jampsid,» ütlesin pelglikult. «Ega siis…»

      Peeter СКАЧАТЬ