Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ära ning tuli siis tagasi, nagu poleks midagi juhtunud, ja määris jälle sinepit saiale, kuni see õnnetu sinep ta käeulatusest üldse ära korjati.

      Maika oli samuti närviline. Vastas katkendlikult, hoidis silmad maas ega naeratanud kogu hommikusöögi ajal kordagi. Mis temaga lahti on, seda ma mõistsin. Mina tema asemel närveldaksin samuti, kui selline töö ees seisab. Ta on ju ikkagi minu eakaaslane, kuigi kogemust on tal oluliselt enam, aga see pole sedasorti kogemus, mida tal täna tarvis läheb.

      Ühesõnaga – Komov oli närviline, Maika oli närviline, Wanderhusel hakkasid neid vaadates ka ilmnema rahutuse tundemärgid ning mulle sai selgeks, et minu osalemise küsimust eesseisvas ekspertiisis praegu tõstatada oleks äärmiselt kohatu. Taipasin, et täna seisab mul jälle ees terve tööpäev vaikust ja tühjust, ning hakkasin samuti närveerima. Õhkkond lauas muutus pingeliseks. Ning siis otsustas Wanderhuse kui laeva komandör ja arst selle pinge maandada. Ta tõstis pea, ajas alalõua õieli ning silmitses meid pikalt üle ninaotsa. Ta ilveslikud bakenbardid tõmbusid turri. Alustuseks rääkis ta mõned anekdoodid tähelaevnike elust. Anekdoodid olid vanad ja habemega ning ma sundisin end naeratama, Maika ei reageerinud üldse, Komov aga reageeris kuidagi kummaliselt. Ta kuulas tähelepanelikult ja tõsiselt, noogutas puäntide peale, siis aga silmitses Wanderhuset mõtlikult ja teatas mõjukalt:

      «Teate, Jakov, teie bakenbardidega sobiksid suurepäraselt tutikesed kõrvaotstes.»

      See oli hästi öeldud ja muus olukorras oleksin ma selle teravmeelsuse peale rõõmustanud, nüüd aga näis see mulle täieliku taktitusena. Wanderhuse paistis aga ise olevat vastupidisel arvamusel. Ta muheles rahulolevalt ning lõi kõverdatud sõrmega bakenbardid puhevile – esmalt vasema, siis parema – ja jutustas järgmise loo.

      Ilmub mingile tsiviliseeritud planeedile tüüp Maalt, astub kontakti ja pakub aborigeenidele oma teeneid kui Maa suurim esimese põlvkonna igiliikurite konstrueerimise ja ekspluateerimise spetsialist. Aborigeenid vahivad sellele ülimõistuse saadikule loomulikult otsa, suud ammuli, ja hakkavadki kohe tema juhendamisel ehitama. Ehitavadki valmis. Igiliikur ei tööta. Tüüp Maalt keerutab rattaid, roomab hammasrataste ja varraste vahel ringi ja räuskab, et kõik on valesti tehtud. «Tehnoloogia on teil vananenud,» räägib ta. «Need sõlmed siin on tarvis kardinaalselt ümber taha, nood seal aga üldse välja vahetada, või mis teie arvate?» Aborigeenidel pole pääsu. Hakkavadki välja vahetama ja kardinaalselt ümber tegema. Aga kui nad on selle kõik valmis saanud, tuleb Maalt kiirabilaev, sanitarid püüavad leiduri kinni ja teevad talle vajaliku süsti, arst vabandab aborigeenide ees ning laev lendab minema. Aborigeenid on löödud ja segaduses, vahivad üksteisele häbiga otsa ning hakkavad juba laiali minema, kui äkki märkavad, et igiliikur töötab. Jah, mu sõbrad, igiliikur hakkas tööle ja töötab siiamaani, juba sada viiskümmend aastat.

      Mulle see lihtsavõitu lugu meeldis. Kohe näha, et Wanderhuse mõtles selle ise välja ja tõenäoliselt just praegu. Minu suureks imestuseks meeldis lugu ka Komovile.

      Juba poole jutu pealt lõpetas ta pilguga laualt sinepi otsimise ja jäi Wanderhusele otsa vaatama, laskmata teda kuni lõpuni oma kissis silmade vaateväljast, lõpus aga avaldas arvamust, et kontakti ühe osapoole süüdimatuse idee näib talle teoreetilisest seisukohast huvitavana. «Igal juhul pole kontakti üldteooria seni sellise võimalusega arvestanud, kuigi juba kahekümne esimese sajandi alguses esitas keegi Strauch idee lülitada kosmoselaevade meeskondadesse skisofreenikud. Juba siis teati, et eelarvamustest vabade assotsiatsioonide loomise võime väljendub skisoidsetel tüüpidel eriti tugevalt. Seal, kus normaalne inimene üritab ennenägematu kaoses tahes-tahtmatult midagi tuttavlikku, juba nähtut, stereotüüpset leida, ei näe skisoid, vastupidi, asju mitte lihtsalt nii, nagu need on, vaid on võimeline looma uusi stereotüüpe, mis lähtuvad otse vaadeldava kaose varjatuimast olemusest. Muide,» jätkas Komov tasapisi erutudes, «see omadus on ühine kõige erinevamat tüüpi mõistuste skisoidsetele esindajatele. Ja kuna teoreetiliselt ei saa välistada võimalust, et kontakti objektiks satub just skisoidne indiviid, ja kuna õigeaegselt avastamata skisoidsus võib kontakti käigus viia üliraskete tagajärgedeni, näib teie poolt, Jakov, tõstatatud probleem väärivat teatud teaduslikku käsitlust.»

      Wanderhuse kuulutas muiates, et kingib selle idee Komovile, ning teatas, et on aeg liikuma hakata. Nende sõnade peale vajus Maika, kes näis Komovit, suu lahti, huviga kuulavat, kohe kössi. Ka mina närbusin: kõik need arutlused skisodest tekitasid minus ebameeldivaid mõtteid. Ja vaat, mis siis juhtus.

      Wanderhuse ja Maika olid juba messiruumist väljunud, Komov aga kohmitses veel uksel, pöördus äkki tagasi, haaras mul valusalt käest ning sõnas vaikselt ja kiiresti, külmade hallide silmade pilk hirmutavalt ja tähelepanelikult mu nägu uurimas:

      «Miks te nukrutsete, Stas? Kas midagi on juhtunud?»

      Vahtisin teda juhmilt. Selle skisospetsialisti tõeliselt üleloomulik läbinägelikkus tabas mind ootamatult. Sellele vaatamata õnnestus mul end kohe kokku võtta. Liiga palju oli minu jaoks kaalul. Tõmbusin eemale ja küsisin ääretu imestusega:

      «Millest te räägite, Gennadi Jurjevitš?»

      Tema pilk uitas jätkuvalt mööda mu nägu ning ta küsis veelgi kiireminini ja veelgi vaiksemalt:

      «Kas te kardate üksi jääda?»

      Aga mina istusin juba kindlalt sadulas.

      «Kardan?» küsisin ma üle. «Noh, see on küll liiga karmilt öeldud, Gennadi Jurjevitš. Ma pole ju enam laps…»

      Ta lasi mu käe lahti.

      «Äkki lendate meiega?»

      Kehitasin õlgu.

      «Suurima heameelega. Aga eile olid mul siin tõrked, nii et mul oleks vist mõistlikum siia jääda.»

      «No-noh!» tõi ta määratlematul toonil kuuldavale, pöördus järsult ümber ja läks.

      Seisin veel veidi messiruumis ja seadsin end lõplikult korda. Peas oli kõik segi, aga enesetunne oli nagu pärast edukalt sooritatud eksamit.

      Nad viipasid mulle hüvastijätuks ja lendasid minema ning ma ei vaevunud neid isegi pilguga saatma. Läksin kohe tagasi laeva, valisin kristallofonide stereopaari, torkasin mõlemasse kõrva ning vajusin oma puldi taha. Jälgisin oma lapsukeste tööd, lugesin, võtsin radiogramme vastu, vestlesin Vadiku ja Ninoniga (avastasin enese rahustuseks, et ka Vadikul mürtsub muusika), hakkasin koristama, koostasin luksusliku menüü, arvestades vajadust hingelise kosutuse järele – ja kõike seda mürina, helina, vilede ulgumise ja nekofonide näugumise saatel. Ühesõnaga – lõin püüdlikult, halastamatult, aga enese ja teiste jaoks kasulikult aega surnuks. Ja kogu selle surnukslöödava aja jooksul näris mind järjekindlalt mõte: kuidas Komov mu nõrkusest teada sai ja mida ta sellega seoses ette kavatseb võtta. Komov oli mu tupikusse ajanud. Need tema küsimused, mis tal pärast ehitusplatsi külastamist tekkisid, see jutuajamine skisodest, see kummaline vahemäng messiruumi uksel… Tont võtaks, ta ju pakkus mulle võimalust nendega lennata, ta kartis mind siia üksi jätta! Kas see oli tõesti nii silmatorkav? Aga Wanderhuse ei märganud ju midagi…

      Vaat selliste varjatud mõtete saatel möödus suurem osa mu tööpäevast. Kell viisteist, hulga varem, kui ma ootasin, tuli hõljuk tagasi. Jõudsin vaevu kristallofonid kõrvast võtta ja ära peita, kui nad laeva rüsisid. Võtsin nad lüüsis vastu hoolikalt läbimõeldud vaoshoitud sõbralikkusega, hoidusin kõigist sisulistest küsimustest ning uurisin vaid, kas keegi on huvitatud keha kinnitamisest. Tõsi, karta on, et pärast kuuetunnist müristamist ja helinat rääkisin ma pisut liiga valjult, nii et Maika, kes mu suureks heameeleks nägi igati rahuldav välja, jõllitas mind mõningase imestusega, Komov aga silmitses mind pealaest jalatallani ning sulgus seejärel sõnagi lausumata oma СКАЧАТЬ