Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

      Wanderhuse kehitas õlgu.

      «Mis siis ikka…» Ta mõtles veidi, võttis Komovi käest lehekese ja kirjutas tekstile paar sõna juurde. «Kas sellisel kujul sobib? «ER-2 baasile,»» luges ta kiirkõnes. ««Erakorraline. Saja teises ruudus avastatud Maalt pärit «Pelikan» – tüüpi kosmoselaeva vrakk, järgneb registrinumber, laevas kahe inimese, eeldatavasti mehe ja naise, surnukehad, logiraamat kustutatud, üksikasjalikku ekspertiisi…»» siinkohal kergitas Wanderhuse häält ja tõstis sõrme tähendusrikkalt püsti, ««alustame homme.» Mis te arvate, Gennadi?»

      Komov kõikus paar minutit mõtlikult kandadelt varvastele.

      «Mis seal’s ikka,» lausus ta lõpuks, «olgu nii. Mida iganes, peaasi, et meid ei segataks. Las jääb nii.»

      Ootamatult läks ta liikvele ja väljus ruhvist. Wanderhuse pöördus minu poole.

      «Anna see, palun, edasi, Stas. Ja oleks juba aeg lõunat süüa, mis sa arvad?» Ta tõusis ja tõi mõtlikult kuuldavale ühe oma saladuslikest lausetest: «Oleks aga alibi, küll laipu leiab.»

      Šifreerisin radiogrammi ja saatsin erakorralise impulsiga ära. Tundsin end kuidagi imelikult. Just äsja, vaevalt minut tagasi, tungis miski mu alateadvusesse ja segas seal nüüd nagu pind. Istusin raadiojaama ees ja kuulasin. Jah, on hoopis teine asi kuulatada, kui tead, et laev on rahvast täis. Mööda ringkoridori sammub kiiruga Komov. Tal on alati selline kõnnak, nagu kiirustaks kuhugi, teades samas, et kiiret pole – ilma temata ei alustata niikuinii millegagi. Seal aga umiseb Wanderhuse midagi arusaamatut. Maika vastab talle ning tema hääl on tavaline – kõrge ja iseseisev, ilmselt on ta juba maha rahunenud või siis hoiab end vähemasti tagasi. Ja pole ei vaikust, tühjust ega kärbseid ämblikuvõrgus… Ja äkki ma taipasin, mis pind see on: sureva naise hääl mu nägemuses ja surnud naine tähelaevas… Juhus, mis muud… Aga jube juhus, mis seal rääkidagi.

      Kolmas peatükk. Hääled ja viirastused

      Nii imekspandav kui see ka pole, magasin ma nagu surnu. Hommikul ärkasin harjumusest pool tundi enne teisi, lippasin kööki vaatama, kuidas hommikusöögiga edeneb, jooksin ruhvi, et näha, kuidas mu poistel läheb, siis aga hüppasin välja võimlema. Päike oli veel mägede taga, kuid väljas oli juba suur valge ja väga külm. Sõõrmed kleepusid kokku, ripsmed läksid härma, ma vehkisin kätega, kuidas jõudsin, tegin kükke ja katsusin võimalikult kiiresti asja kaelast ära saada ja laeva naasta. Ja siis märkasin ma Komovit. Täna oli ta ilmselt tõusnud minustki varem, käinud kuskil ja tuli nüüd ehitusplatsi poolt tagasi. Vastu harjumusi kõndis ta ruttamata, otsekui mõttes, ning toksis mingi oksakesega hajameelselt vastu säärt. Olin just võimlemist lõpetamas, kui ta minu juurde tuli ja teretas. Tervitasin loomulikult vastu ja olin juba valmis luuki sukelduma, kui ta mind küsimusega peatas:

      «Öelge, Popov, kui te siia üksi jääte, kas te laeva juurest kuhugi ära ka käite?»

      «Kuidas, palun?» Mind ei üllatanud mitte niivõrd ta küsimus, kuivõrd fakt, et Gennadi Komov vaevus mu ajaveetmise vastu huvi tundma. Minu suhted Gennadi Komoviga on keerulised. Ta ei meeldi mulle.

      «Selles mõttes, et kas te liigute ringi? Käite näiteks soos või sopkade juures…»

      Vihkan seda, kui inimesega rääkides vahitakse igale poole mujale, aga mitte inimesele otsa. Eriti kui ise ollakse soojas kapuutsiga parkas, inimene aga kõigest paljale kehale tõmmatud treeningriietes. Aga Gennadi Komov on Gennadi Komov ning ma vastasin kätega õlgade ümbert kinni võttes ja kohapeal hüpeldes:

      «Ei. Mul ei ole niigi aega. Pole mahti ringi jalutada.»

      Nüüd lõpuks suvatses ta märgata, et ma värisen ja, osutanud oksakesega viisakalt luugi poole, sõnas: «Olge hea. Külm on.» Lüüsikambris peatas ta mind aga uuesti.

      «Aga kas robotid lähevad ehitusplatsilt eemale?»

      «Robotid?» Ma ei mõistnud, kuhu ta sihib. «Ei. Milleks?»

      «Noh, ma ei tea… Ehitusmaterjali järele näiteks.»

      Ta toetas oma oksakese hoolikalt seina najale ja hakkas parkat lahti nööpima. Mul kiskus närv mustaks. Kui ta oli mingil moel mu ehitussüsteemide tõrgetest haisu ninna saanud, siis esiteks polnud see tema asi, teiseks – öelgu siis otse. Mis ülekuulamine see selline olgu…

      «Antud kübersüsteemide mudelid kasutavad ehitusmaterjalidena seda, mis neid ümbritseb,» vastasin võimalikult kiretult. «Praegusel juhul – liiva.»

      «Ja kive,» lisas Komov parkat nagisse riputades hooletult. Sellega puudutas ta hella kohta. Aga see ei olnud tema asi ja ma käratasin väljakutsuvalt:

      «Jah! Kui ette satuvad, siis ka kive.»

      Esimest korda vaatas ta mulle otsa.

      «Kardan, et te saite minust valesti aru, Popov,» lausus ta ootamatult pehmelt. «Ma ei kavatse teie töösse sekkuda. Mul on lihtsalt tekkinud mõningad küsimused ja ma pöördusin teie poole, sest te olete ainuke inimene, kes oskab neile vastata.»

      Mis siis ikka, kui minuga räägitakse inimese kombel, oskan ka mina inimese kombel rääkida.

      «Üldiselt nad kive ei vaja,» laususin. «Eile hakkas süsteem lihtsalt veidi jukerdama ja masinad loopisid need kivid kõikjale mööda ehitusplatsi laiali. Kes seda teab, milleks see neile vajalik oli. Hiljem koristasid muidugi ära.»

      Ta noogutas.

      «Jah, ma märkasin. Aga mis tüüpi rikkega tegu oli?»

      Rääkisin talle paari lausega eilsest päevast, puudutamata loomulikult intiimsemaid üksikasju. Ta kuulas, noogutas, haaras siis oma oksakese, tänas selgituste eest ja lahkus. Ja alles messiruumis, kaerahelbeputru külma piimaga süües taipasin, et mulle jäigi selgusetuks, millised küsimused doktor Mboga lemmikut vaevasid ja millisel määral ma neile vastata suutsin. Või kas üldse suutsin. Katkestasin söömise ja vaatasin Komovi poole. Ei, ilmselt ei suutnud.

      Gennadi Komov näeb üldse välja nagu inimene mõnest teisest maailmast. Alalõpmata silmitseb ta midagi teisel pool kauget horisonti ja mõtleb mingeid oma kuratlikult kõrgelennulisi mõtteid. Maa peale laskub ta vaid neil juhtudel, kui keegi või miski, kogemata või meelega, ta uuringuid takistab. Sellistel puhkudel kõrvaldab ta karmi käega, teinekord lausa halastamatult, takistuse ja eraldub uuesti Olümposele. Vähemalt nii tema kohta räägitakse ja ega siin midagi imestada ole. Kui keegi tegeleb võõrplaneetlaste psühholoogiaga ja teeb seda edukalt, rabab ennast säästmata otse eesliinil; kui ta kõige selle kõrvalt on, nagu räägitakse, üks planeedi silmapaistvamaid arenguprojekteerijaid, võib talle nii mõndagi andeks anda ja tema käitumisse teatud mööndustega suhtuda. Ei saa ju ometi kõik olla nii sarmikad kui Gorbovski või doktor Mboga.

      Teisalt meenusid mulle viimastel päevadel hämmingu ja kibedusega aina sagedamini Komoviga terve aasta koos töötanud Tatjana ülistavad jutud. Tatjana oli minu arust Komovisse armunud ning rääkis temast alati kui hämmastavast suhtlejast, peene huumorimeelega inimesest ja nii edasi. Nii ta ütleski: seltskonna hing. Milline seltskond see küll peab olema, millel on selline hing, mina ette kujutada ei suuda.

      Nii et Gennadi Komov jättis mulle alati mulje kui teistest dimensioonidest pärit inimene. Aga täna hommikusöögi ajal ületas ta iseennastki. Oma söögi soolas ta üle. Soolas, maitses ja saatis taldriku mõtlikult jäätme-eemaldisse. Sinepi ajas võiga segamini. Määris magusale röstsaiale, maitses ja СКАЧАТЬ