Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

      «Tead,» sõnas Maika, «mingi totter eelaimus ei anna mulle asu…»

      Seisime lüüsi kõrval, ta põrnitses maapinda jalge ees ning tümitas kannaga külmunud liiva.

      Ma ei osanud midagi kosta. Aimdusi polnud mul mingisuguseid, kuid ka mulle ei meeldinud siin. Vedasin silmad kissi ja jäin jäämäge silmitsema. Pimestavvalge täkilise kihvana kõrgus see silmapiiril nagu hiiglaslik suhkrukamakas, väga külm, väga liikumatu, väga terviklik, ilma kõigi nende maaliliste väreluste ja sillerdusteta. Näha oli, et nii nagu ta sada tuhat aastat tagasi seda lamedat kaitsetut kallast rammis, nii kavatseb ta oma rahutult ookeanil triivivate suguvendade meelehärmiks ka teist sama palju siin passida. Jäämäeni viis arvututest härmasoomustest sätendav sile hallikaskollane rand, paremal laius aga tinajas, silmapiiril tušina mustav, ebaloomulikult surnud külm metallihõnguline ookean, mida kattis õrn virvendus. Vasemal lasus kuumaveeallikate ja soo kohal hall kihiline udu, selle taga võis ähmaselt aimata tüükalisi sopkasid, kaugemal aga kuhjus lumelaikudega kaetud tumedate kaljude sein. Kaljud palistasid kogu rannikut nii kaugele, kui silm ulatus, nende kohale pilvitusse, kuid sellest hoolimata rõõmutusse lillakashalli jäisesse taevasse tõusis tilluke violetne päike, mis ei andnud kübetki sooja.

      Wanderhuse väljus hõljukist, tõmbas kähku karusnahast kapuutsi pähe ja astus lähemale.

      «Mina olen valmis,» teatas ta. «Kus Komov on?»

      Maika kehitas napilt õlgu ja hingas kohmetunud sõrmedele.

      «Küllap tuleb kohe,» sõnas ta äraolevalt.

      «Kuhu te täna lähete?» pärisin ma Wanderhuselt. «Järve äärde?»

      Wanderhuse kallutas veidi pead, ajas alahuule õieli ning silmitses mind uniselt üle ninaotsa, muutudes korrapealt ilvese bakenbarde kandva elatanud kaameli sarnaseks.

      «Üksi on sul siin igav,» lausus ta kaastundlikult. «Aga tuleb ära kannatada, või kuidas sina arvad?»

      «Arvan, et tuleb.»

      Wanderhuse käänas pea veelgi enam viltu ning heitis üleoleva kaamelipilgu jäämäe suunas.

      «Jah,» ütles ta kaasa tundes. «Kõik on siin väga Maa moodi, aga see siin ei ole Maa. See ongi maasarnaste planeetide häda – kogu aeg tunned end petetuna. Nagu oleks sind paljaks varastatud. Kuigi isegi sellega on võimalik ära harjuda, mis sa, Maika, arvad?»

      Maika ei vastanud. Täna oli ta kuidagi eriti morn. Või siis vastupidi – tigedust täis. Temaga üldiselt oligi nii, see meeldis talle.

      Kerge plopsatusega lõhkes selja taga luugi membraan ning Komov maandus liivale. Käigu pealt kiiruga parkat kinni nööpides astus ta lähemale ja päris:

      «Valmis?»

      «Valmis,» vastas Wanderhuse. «Kuhu me täna läheme, Gennadi? Jälle järve äärde?»

      «Nii,» lausus Komov kõrialuse kinnisega jännates. «Nagu ma aru sain, Maia, on teil täna plaanis kuuekümne neljas ruut. Minu punktid on järve läänekaldal, seitsmes ja kaheteistkümnes kõrgendik. Päevaplaani täpsustame tee peal. Popov, teil palun ma radiogrammid teele saata, jätsin need ruhvi. Sidet peame hõljuki kaudu. Tagasijõudmise aeg kell kaheksateist null-null kohaliku aja järgi. Võimalikest viivitustest anname teada.»

      «Selge,» sõnasin vähimagi entusiasmita: ei meeldinud mulle see võimalike viivituste meenutamine.

      Maika kõndis vaikides hõljuki poole. Komov sai lõpuks kinnisest jagu, tõmbas peoga üle rinna ja astus samuti hõljuki juurde. Wanderhuse pigistas mu õlga.

      «Vahi vähem neid maastikke,» soovitas ta. «Kui võimalik, istu kodus ja loe. Säästa närve.»

      Kiirustamata ronis ta hõljukisse, sättis end juhiistmele ja viipas mulle. Maika lubas endale lõpuks ühe naeratuse ning viipas samuti. Komov noogutas pilku pööramata, siis nihkus latern ette ja varjas nad mu pilgu eest. Hõljuk võttis hääletult kõrgust ning libises hoogsalt edasi, muutus kiiresti väikeseks ja tumedaks ning kadus, nagu poleks seda olnudki. Ma olin üksi.

      Seisin mõnda aega, käed sügavale parka taskutesse surutud, ning jälgisin, kuidas mu poisid tööd teevad. Nad olid öösel korralikult vaeva näinud, end ära kurnanud, lahjaks jäänud, ning neelasid nüüd, energiakogujad maksimumi keeratud, ahnelt seda kahvatuvõitu puljongit, millega siinne kõhetu violetne valgusallikas neid toitis. Ja miski muu neid ei huvitanud. Ja midagi muud nad ei vajanud, isegi mind mitte – vähemalt seni, kuni nende programm pole end ammendanud. Tõsi küll, kohmakavõitu paksuke Tom süütas iga kord, kui ma ta visiiride vaatevälja jäin, rubiinpunase laubasignaali, mida hea tahtmise korral võis võtta kui tervitust, äraolevalt viisakat kummardust, kuid ma ju teadsin, et see tähendab kõigest: «Minul ja ülejäänutel on kõik korras. Täidame ülesannet. Ega uusi korraldusi ei ole?» Mul ei olnud uusi korraldusi. Mul oli küllaga üksindust ja palju, väga palju surmavaikust.

      See polnud akustilise labori vatine vaikus, millest kõrvad kinni lähevad. See polnud ka maise maaõhtu imeline vaikus, mis värskendab ja aju hellalt ära puhastab, mis rahustab ja sind parimaga, mida maailmal pakkuda, üheks muudab. See oli eriline vaikus – läbitungiv, läbipaistev nagu vaakum, närvesööv. Hiiglasliku, täiesti tühja maailma vaikus.

      Vaatasin hirmunult ringi. Niiviisi ei tohiks enese kohta öelda, peaks vist lihtsalt ütlema: «Vaatasin ringi.» Aga ma tõesti ei vaadanud lihtsalt ringi, vaid just hirmunult. Küberid töötasid hääletult. Violetne päike pimestas hääletult. Kuidagi oli tarvis sellele lõpp teha.

      Võtta ennast lõpuks kokku ja käia näiteks jäämäe juures ära. Jäämäeni oli oma viis kilomeetrit, instruktsioon aga keelab valves olijal eemalduda laevast kaugemale kui sada meetrit. Küllap oleks teistsugustes oludes olnud neetult ahvatlev riskida ja instruktsiooni rikkuda. Aga mitte siin. Siin võiksin ma minna viie kilomeetri või ka saja kahekümne viie kilomeetri kaugusele ja mitte midagi ei juhtuks ei minu ega mu laevaga, nagu ka nende kümnete laevadega, mis minust lõuna pool kõigis planeedi kliimavööndites seisavad. Ei karga neist igerikest võserikest välja verejanulisi koletisi, et mind nahka pista – pole siin mingeid koletisi. Ei tuhise ookeanilt raevukas orkaan, et haarata laev ja paisata see neile süngetele kaljudele – siin pole registreeritud ei orkaane ega maavärinaid. Ei tule siin ka erakorralist väljakutset baasist, et kuulutada bioloogise ohu häiret – ei ole siin mingit bioloogilist ohtu, ei ühtegi hulkraksetele organismidele ohtlikku viirust või bakterit. Midagi siin pole, sellel planeedil, peale ookeani, kaljude ja kääbuspuude. Ja pole üldsegi huvitav siin instruktsioone rikkuda.

      Ja neid täita pole siin samuti huvitav. Tuhkagi ma mõnel korralikul, bioloogiliselt aktiivsel planeedil seisaks kolmandal päeval pärast laskumist, käed taskus. Ma tõmbleks praegu nagu kurjast vaimust vaevatu. Luureroboti häälestamine, käivitamine, igapäevane seadistuse kontroll. Laeva ja ka ehitusplatsi ümber Absoluutse Bioloogilise Ohutuse Tsooni organiseerimine. Eelpoolmainitud ABOTi kaitsmine pinnasealuste rünnakute eest. Iga kahe tunni järel väliste ja sisemiste pardafiltrite ning isiklike filtrite kontroll ja vahetamine. Kõikide jäätmete, sealhulgas kasutatud filtrite matmiseks kaeve rajamine. Küberite juhtsüsteemide steriliseerimine, degaseerimine ja desaktiveerimine iga nelja tunni järel. Väljaspool ABOTit olevate medrobotite info kontrollimine. Ja siis veel kõikvõimalikud pisiasjad: meteosondid, seismiline luure, speleoohutus, orkaanid, varingud, rusuvoolud, karstikoopad, metsapõlengud, vulkaanipursked…

      Kujutasin ette, kuidas ma paksu Tomi närvisõlmi loputan, ise skafandris, higine, magamata, tige ja kergelt juba nüristunud, luurerobot aga kõlgub mu pea kohal ning teatab idioodi järjekindlusega juba kahekümnendat korda, et selle kõveriku all seal on talle tundmatut liiki jube tähniline konn, kõrvaklappidest aga kostab hirmerutatud medrobotite ärevat signaalividinat, mida põhjustab avastus, et mingi kohalik viirus annab Baltermanzi proovile ebastandardse reaktsiooni ja järelikult on teoreetiliselt võimeline bioblokaadi СКАЧАТЬ