Tootsi pulm. Äripäev. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Võib-olla ehk lubate, härra Kippel, et ma teile vastan kirjalikult. Ma olen nimelt ütlemata vilets kõneleja.”

      “See võib õigus olla, mul pole kunagi au olnud teiega pikemat juttu ajada. Mulle ei jää muud üle, kui pean teie enese sõnu uskuma. Jaa… ilmtingimata. Aga niipalju võin ma teie ütlusele küll juure lisada, et te pole mitte üksi ütlemata vilets kõneleja, vaid olete ka ütlemata vilets kirjanik, kuni te ausaid inimesi rahule ei jäta. Ja veel midagi – lubage lahkelt, praegu on kõnelemise kord minu käes. – Noojah, ma näen, teie püüate täna vastuse eest igal kombel kõrvale puigelda, laveerite nii… sinna ja tänna… Aga mina pean tähendama: see ei aita. Jaa, ma tean, te olete luts… Ma olen ise vana kalamees ja tean ka seda, et see kala on väga libe. Kuid pange tähele: mina, Viilias Vooks, hoian selle kala lõpuseid niikaua peos, kuni ta mulle õige vastuse annab.”

      “Oh, jumal!” hädaldab paljaspea. “Kala ei kõnele ju üleüldse. Ah, nüüd tuleb mulle meelde, härra Kippel, te ütlesite ennist, et te jälle olete saanud värsket kaupa Engelsvärgi käest. Kas teil viimati ei ole neid… need, mis nad ongi… noh… Nagu võeti meelest…”

      “Siinsamas kastis on mul praegu neli tosinat nuge ja kahvlid,” ütleb ärimees tähelepanelikult.

      “Noh, vaat,” lööb Luts endale kämblaga otsaette, “just nuge ja kahvlid oligi mulle tarvis! Minu majapidamises on ainult üksainus sulenuga – ja seda on vähe. Oh, ma ärvisin endale ammugi osta nuge ja kahvlid – nüüd olen siis kord ometi nii kaugel. Tehke ruttu lahti see kast, härra Kippel, ma ei jõua ära oodata, kuni ma nugade ja kahvlite omanikuks saan.”

      Ärimees paneb endale kähku sigarijunni suhu ja hakkab kaupa välja pakkima. Luts ajab kaela õieli, otsekui näeks ta esimest korda oma elus nuge ja kahvleid.

      “Ah, mis ilusad! Ah, kui toredad! Ei, ma olen teile väga tänulik, isand Kippel, et te mind ei unustanud.”

      “Ei noh, ilmtingimata,” ütleb Kippel. “See on ju Engelsvärgi kaup! Ega see siis pole siit kusagilt Tuulast või Sorsakoskist.”

      Kaup tehakse kindlaks, paljaspea kõlistab lauasahtlis hõbe- ja vaskraha, otsib vestija püksitaskutest lisa ning saabki viimaks kokku nõutud summa. Seejuures paneb Toots tähele, et Luts umbes kümne protsendi võrra peab rohkem maksma kui tema ise ennist maksis. Ärimees paneb raha tasku, laob ülejäänud kauba kasti tagasi, süütab kustunud sigarijunni põlema, kergitab pükse ja teeb minekut.

      “Tehtud!” ütleb ta kasti kaenla alla võttes, “te võite vastata kirjalikult, isand Luts. Ma pean äriasjus praegu kuhugi tõttama, sellepärast pole mul aega oodata, kuni te seda teete suusõnal. Nägemiseni! Opmani-härrat ja tema auväärt pruuti loodan ma õhtul veel näha, sest kindlasti ei sõida nad täna veel ära. Nii siis lubage endid lahkelt tervitada, mu daamid ja mu härrad!”

      Ärimees kaob viisaka kummardusega, kuna Luts teise silma kinni pigistab, oma määratu kota kanna peal korra tiiru laseb ning lausa kiitlema hakkab.

      “Nii,” kelgib ta, “nii peab alati tegema! Ikka peab mõistma vastase nõrka külge leida, siis on vastane võidetud. Nüüd läks härra Kippel minema nagu hea sõber kunagi ja tegi mu koguni nugade ja kahvlite omanikuks. Elagu teravad noad ja terav vaim!”

      “Jaa, terav vaim küll,” ajab Kiir pea viltu, “aga kahjuks pole see mitte teie terav vaim, mis teid seekord päästis; koolivend Luts tegi praegu sedasama, mis koolivend Peterson kihelkonnakoolis tegi, kui Toots teda taga ajas.

      Imelik küll, et te seda lugu enam ei mäleta, mis te esimeses “Kevades” ise olete kirja pannud.”

      Teele, Lesta ja Toots hakkavad suure häälega naerma, Luts teeb väga kohmetu näo ja püüab jälle varjata oma kotastatud jalgu. Mõninga aja pärast ununeb ometi seegi piinlik vahejuhtumine; ühel kui teisel tärkavad meelde vanad, armsad mälestused, tekib lõbus jutt ja nali. Võõrad lahkuvad ahju juurest ja lähevad minema alles siis, kui on juba pime niihästi väljas kui kirjaniku väikeses toas. Kustuvate süte tuhmil valgusel jätavad kooliõde ja koolivennad Lutsu jumalaga, kusjuures Toots lõppude lõpuks tähendab:

      “Nojah, kallis koolivend Luts, jääb siis nii, nagu mina ja mu auväärt pruut ütlesime. Te tulete esimesel pühal ühes Lesta ja isand Kippeliga. Ei tule te aga mitte, siis teadke, et teil on üks vihavaenlane juures, nagu on minul keegi isand Heinrihh Georg Aadniel Kaabriel Kolumbus Krisostomus von Kiir aus Supsenhof. Pühadeni on veel mõni päev aega, seni tuletan ma veel meelde mõne loo meie koolipõlvest, nii et teil teise “Kevade” kirjutamise juures materjalipuudust ei tuleks. Iseäranis tahaks ma teile kõnelda, kuidas me kord koolivenna Kiire nooremat venda ristisime. Hmh-hmh-hmh, pup-pup-pup!”

***

      Uulitsal saavad Paunvere omad veel ühe vana tuttavaga, endise Paunvere apteekriselliga kokku, kes muidugi ka pulma kutsutakse. Rohuteadlane on vaheajal jäänud vanaks ja kõhnaks ning väriseb külma pärast; oma õhukese suvepalitu on ta selga tõmmanud otsekui külma petteks, sest varju lõikava tuule eest võib sellelt luitunud hilbult vaevalt loota. Tootsil on otse piinlik temaga kõnelda oma paksus kasukas ja tuisukotis; ta teeb jutule ruttu lõpu, küsib vanakese aadressi ja ütleb siis Lesta peale tähendades: “Noojah, teie ametivend Lesta tuleb teile siis järele.”

      VI

      Ja algab imelik ajajärk Tootsi elus:

      “Võõrad jõulud, võõrad jõulud!” ütleb ta Liblele, kes ühel õhtul on komberdanud Ülesoole, et valitseja-isandaga mõne sõna juttu puhuda.

      “Kudas nad võõrad on?” ajab kellamees püsti oma karvase kärsa. “Jõulud ikke jõulud.”

      “Ei ole,” raputab Ülesoo peremees pead. “Võõrad jõulud. Hoopis võõrad jõulud.”

      “Näh nüüd! Säh sulle kala! Mina ei tea, kudas võivad jõulud võõrad olla? Jõulud ikke jõulud, nagu muiste ja mullugi.”

      “Kas sa’s aru ei saa, Lible,” paneb Toots käe kellamehe õlale, “et need jõulud hoopis teised on kui kõik eelmised, mineva-aastased ja nii edasi, see tähendab – tagasi? Ühe sõnaga: tänavusi jõulusid ei olegi, ei tulegi; tuleb ainult pulm. Ja see pulm matab jõulud kinni. Tohoo tont, kas sa ikke veel aru ei saa? – Pulma tuju matab jõulu tuju kinni… noh, eks ole nii?”

      “Seda’nd küll,” uriseb Lible järele andes. “Teile on muidugi pulm tähtsam kui jõulud.”

      “Ei, mis seal tähtsam, aga…” heidab peremees käega, “aga ütleme näituseks, nagu Vanapagan ütleb, noojah, ütleme näituseks, et sa ülehomme meile tuled siga veristama. – Kes ütleb siis, et me selle sea tapame jõuluks? – Keegi ei ütle. Siga tapetakse pulmadeks – see on nii kindel, kas kirjuta või protokolliraamatusse.”

      “Seda’nd küll.”

      “Nooja-noh, mis sa’s vaidled?”

      “Ei noh, mis seal’nd vaielda, ega ma siia vaidlema ei tulnud, mulle tuli niisama meelde, kui mina oma Mari võtsin. Kurask – pühad jäid ikke pühadeks! Mari oli nagu kõrvaline asi, oli umbes sedasama, mis uued saapad pühadeks. Mina’nd võtsin küll lihavõtte ajal naise, aga see on üks ta kõik – kallid pühad on mõlemad. Ah siis ülehomme hakkame orikale kõri kallale?”

      “Hmhühüh, kõri kallale jah. Aga see on kõik veikene asi, see on nagu vana venelase käes “netu”, nagu öeldakse. Mõni teine küsimus on palju raskem. Säh, Lible, pane omale üks mõistlik pabeross СКАЧАТЬ