Tootsi pulm. Äripäev. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ise mitte – see on õigus; aga mulle näitas teid koolivend Lesta.”

      “Koolivend Lesta…” tuletab Luts nimetatavat meelde.

      “Jaa, jaa, koolivend Lesta,” kordab Toots. “See on seesama noormees, kes siin praegu minu kõrval seisab. Suur kirjanik ja –”

      “Lesta!” hüüab Luts. “On see tõesti võimalik, et see veike kihelkonnakooli Lesta vaheajal nii suureks on kasvanud? Ma arvasin, et ma kõiki oma endisi koolivendi tunnen, aga Lestat – ei, Lestat poleks ma iialgi ära tunnud. Või Lesta! Veikene, pisikene Lesta…”

      “Jaa,” noogutab Toots pead, “aga nüüd juba suur mees ja veel suurem kirjanik.”

      “Jäta!” müksab Lesta Tootsile külge, kusjuures ta ise tihedalt punastab ja nurga poole vaatab.

      “Ma tean, ma tean, et ta kirjanik on,” vastab Luts. “Mul on tema raamatki riiulil. Lugesin… Ja seda andeksandmatum on asjalugu, et pisikene, hea Lesta isegi ametivendluse pärast mind kunagi üles ei otsinud.”

      Seda öeldes raputab paljaspea kaua aega noore ametivenna kätt ning unustab heameele pärast isegi oma suured kotad.

      “Ja nüüd, koolivend Luts,” ütleb Toots rõhuga, tunnistage seda riidepundart ja ütelge, kes see on.”

      “See… see…” kogeleb paljaspea, “see on ju – taevas tule appi! – see on ju Adeele, Raja Teele, kooliõde. Ai-ai-ai, missugune huvitav kokkusaamine pika aja tagant! Kes võis arvata! Võtke ruttu kasukad seljast, istuge kõik siia ahju suu ette, siis kõneleme kaua, kaua koolipõlvest ja möödaläinud aegadest. Ma toon sumadani ja tõmman voodi siia lähemale, nii saate rutemini sooja ja tärkavad ka vanad mälestused ahju paistel paremini. Toots, Kiir, Teele, veike Lesta, Luts – peaaegu pool endist Paunvere kihelkonnakooli! Ah jaa – vabandage, härra Kippel – teie istute siia meie keskele ja jutustate ka midagi omast kooli- ja noorpõlvest. Eks ju? Ärge olge nii tõsine, härra Kippel, vaadake, kui palju rõõmsaid inimesi on teie ümber!”

      “Mina ei istu kuhugi, kuni te minu küsimiste peale pole vastanud,” ütleb ärimees mõrult.

      “Ah jaa, jaa…” lööb Luts endale käega vastu paljast pealage. “Õigus, te tulite ju… Sellepärast rõhus mind üks asi kõige aja… rõõmustki hoolimata. Nojaa – need õnnetud “Ärimehed”! Õigemini – muidugi mõista! – nende “Ärimeeste” õnnetu autor! Ma ei tea tõesti… Muuseas olen ma juba teie küsimisedki ära unustanud. Ei, tulge siiski meie sekka, härra Kippel, muidu seisate seal nagu kohtumõistja. Missugune õnn, et mul on siin paar head koolisõpra, kes mu eest ütlevad mõne hea sõna!”

      “Ma ei usu, et teie eest ütleks keegi häid sõnu, sest, nagu ma tean, tuli ka härra Toots siia ainult selle mõttega, et teile omalt poolt paari küsimist ette panna. Isand Tootsi olete ühes jutus, või mina ei tea kus, niisamuti laimanud nagu mindki.”

      “Kuidas?” kohkub Luts. “Ka teie, ka sina, Toots! Mis jääb minust sel kombel järele!”

      “Ma arvan, teist ei jää mitte midagi järele, austatud härra, kui te meile rahuldavat seletust ei anna.”

      “Jaa, jaa,” algab õnnetu paljaspea, “seda arvan ma ise ka. Ma olen praegu nagu surnukirstutegija, kelle surnud kord hauast tõusid. Kippel ja Toots on endid raamatu leheküljelt lahti kiskunud ja uidavad Tartus. Ja tikuvad mulle endale kallale. Armu! Te polnud siis sugugi nii kohutavad, kui olite alles – trükimust. Teele! Kiir! Ja minu pisikene, süütu Lesta… Minu ainsad truud hinged – päästke oma koolivend! Ei, oodake, ma püüan siiski vastata. Härra Kippel, alias2 Viilias Vooks! Ka sina, koolivend Toots, teise nimega Kentuki Lõvi – ma vastan. Kas te siis tõesti usute, et te needsamad isikud olete, keda ma –”

      Siin vaikib kõneleja järsku ja vaatab küsivalt Raja peretütre poole.

      “On nüüd asi härra Kippeliga kuidas on,” ütleb Teele jutu sekka, “tema lugu ma ei tunne, aga Tootsil pole siin küll midagi suuremat ütlemist. Tema peab oma portsjoniga rahul olema. Seni on kõik õieti kirjutatud; teine asi on, kuidas edasi läheb. Vabandage, koolivend Luts, et ma teie juttu segasin. Ma tahtsin oma arvamist juba varem avaldada, aga ei leidnud parajat silmapilku.”

      “Palun, palun!” vastab Luts lahkelt, nähtavasti rõõmustades, et ta oma seletuse võib natukesekski ajaks edasi lükata.

      “Jah, Toots peab oma portsjoniga rahul olema küll,” arvab Kiir, seljaga vastu ahjunurka toetudes, “seal on Teelel õigus. Ja ega see edasigi halvemini ei lähe. Kui koolivend ja kirjanik Luts selle kõik üles märgib, mis ma temale täna meele tuletasin, siis ei saa teine jagu sugugi halvem kui esimene.”

      “Ah nii!” ajab Ülesoo peremees silmad punni. “Sa siis tulid siia meele tuletama minu vanu pattusid. Ei, sa oled peris käest ära, kulla koolivend, ma ei tea, mis ma sinuga pean peale hakkama. Mis sa arvad, kui mina praegu hakkaks sinust kõnelema – ma ei tea, kuida see sulle meeldiks. Mul on ainult vaja kõnelda mõnda lugu möödaläinud suvest, näituseks sellest, kuidas sa Teelelt kavala kauba ja petise tööga viis rubla välja petsid…”

      “Häh, no mis seal kõnelda on,” seletab Kiir ruttu, “kas see’s vale on, et sa mulle viis rubla kaotasid ja pärast maha salgasid? Ma ei saa aru, kuida sa just sellest loost kõnelda julged, kus sa ise süüdi oled. See on ju vana tuttav asi, et Ülesoo omad endid rahaasjades puhtad ei hoia. Ei noh, lubage, laske ma’nd ütlen ka paar sõna, sest kui võib kõnelda koolivend Toots ja visata minule näkku kõiksugu häbematusi, miks ei või siis mina ennast kaitsta. Nooja-noh, vanast põlnd ju ühtki kohtupäeva, kus Ülesoo peremees võlgnikkudega kohtus ei olnud. Minu papa ütleb veel tänapäev tihti: Ülesoo Toots elas kohtumajas. Noh, ja seda ei ütle mitte üksi minu papa, vaid kogu Paunvere rahvas. Ei noh… Hihii… ja ega seegi aeg kaugel ei ole, kus me veel seda näha saame, kuida kontori trepi peal istub – ühel pool Raja taat ja teisel pool Ülesoo noor peremees.”

      “Ei, see on juba liig,” ütleb Toots pead raputades, kuna punased plekid tema näole tekivad. “Jumala eest, Kiir, kui me praegu poleks võõras kohas, siis teeks ma su tümaks niisuguse jutu eest.”

      “Seda võib sinust uskuda küll, kulla koolivend,” vastab punapea, “sest harilikult tahavad kõige suuremad kelmid endid teiste seas ikka kõige ausamatena näidata ega kannata kunagi, kui neile tõtt üteldakse; ja kõige rutem tarvitavad ikka need isikud toorest jõudu, kes on vaimliselt nõrgad… Nojaa, need, kelle pea on nõrk.”

      “Vaadake!” naeratab Toots kibedalt, ümberolijate poole vaadates, otsekui otsiks ta neilt abi. “Vaadake’nd ometi! Mis te maksate mulle niisuguse frukti eest? Ma laseks ta täna kaunis odavalt minna… nii… kuuekümne kopika eest umbes, franko, see koht, kus Emajõgi veel lahti on. Edasimüüjatele annaks kuuskümmend protsenti sellestki hinnast… teeb välja kakskümmend neli kopikat. Selle raha eest võiks juba midagi osta, nagu teate. Muud nõu mul temaga enam ei ole. Nagu näete ja vahest juba ennemaltki olete tähele pannud, on sel noormehel alati otsekui krooniline häda… krooniline kõhukatarr… et ta kõik kohad peab ära teotama, kuhu iganes läheb. Ma võiks veel paljugi ütelda, kuid ütlen ainult ühe asja: kuhu jäävad riide restid? Iga Paunvere elanik võib selle kohta –”

      “Ma ei tea,” ütleb Luts tükke kohendades, “kas maksab seda juttu täna edasi kõnelda. Teema on liig tõsine. Me ei kogunud ju mitte niisuguse jutu jaoks ahju ümber. Ma ei taha tungida teie jutu sisusse, ilma selletagi on sel kaks… nii ütelda… käega katsutavat halba omadust: kõnelejad ärritavad endid ja teistel on igav. Vaadake ometi, minu väike, hea Lesta СКАЧАТЬ