Tootsi pulm. Äripäev. Oskar Luts
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tootsi pulm. Äripäev - Oskar Luts страница 6
Название: Tootsi pulm. Äripäev
Автор: Oskar Luts
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная классика
isbn: 9789949473168
isbn:
“Ta just siit minu juurest läks natuke enne teid.”
“Kes see’s oli?” küsib Teele.
“Ei keegi muu kui armas koolivend Kiir.”
Tootsi silmad lähevad suureks ja ümmarguseks, siis kostab vaikseks jäänud toas tuttav naer: mh-mh-mh, pup-pup-pup.
“Tohoo tont!” hüüab peigmees. “Jälle Kiir! Ei, ei, ei, ma ütlen ju: Kiir on mul igal pool ees, kuhu ma iganes jala tõstan. Ja pange tähele, kui ma ükskord põrgu lähen, siis on Kiir seal kah juba ees ja hakkab mulle puid katla alla laduma. Oi, oi! Või juba jälle Kiir ees! Mis sa selle kohta ütled, Teele?”
“Ei mõista midagi ütelda,” naerab küsitav.
“Mina ei mõista küll enam kahte lugeda. Ei, mis seal kahte! – ühte ka ei mõista enam lugeda. Et ta Lutsu juure pidi tulema – las’nd see olla pealegi, aga et ta siin juba ees on, see on… tont teab mis see on! Siis ta vedas enese täna hommikuse rongiga linna. Kas ma ei ütelnd: sõidame meie kah masinaga? – Ei, lähme hobusega! Seal on nüüd – juba Kiir siin ees nagu igavene kehkadivei.”
“Mis see siis teeb,” kaitseb end Teele, “eks sa või nüüd kah minna. See on veel parem: viimane jutt jääb Lutsule paremini meelde.”
Toots pigistab ühe silma kinni ja mõtleb pisut.
“Õigus! Viimane jutt jääb paremini meelde.”
“See on tõesti naljakas,” arvab Lesta, “kuidas Paunvere omad linnas käivad. Kui ei ole, siis ei ole mitu kuud ühtegi näha; kui tulevad – siis korraga, puntras nagu vähid.”
“Lubage nüüd, saksad, lahkelt küsida,” lõpetab Kippel oma groki, “missugusest Lutsust on siin õieti jutt? Kas see viimati ei ole seesama Luts, kes ühe näitemängu on kirjutanud: “Ärimehed”?”
“Seda ma ei tea,” kehitab Toots õlgu. ““Kevade” ta on kirjutanud – seda ma tean; aga kas ta peale selle veel on midagi kokku seadnud – seda ma ei tea.”
“Seesama jah,” turtsatab Lesta.
“Nojaa, seda ma arvasin,” sõnab ärimees mõrult. “Selle mehe juurde on minulgi asja. Teate, opmani-härra, see rüblik on minust kah kirjutanud.”
“Tõesti? Mh-mh-mh…”
“Jumala õige. “Ärimehed” – see on üks näitemäng – seal olen mina sehes. Nüüd teevad siin “Vanemuises” ja igal pool igavest kometit ja vigurit… Kippel ja Kippel!”
“Ei noh, siis lähme ühes!” hüüab Toots rõõmsalt.
“Ilmtingimata!”
V
Mõninga arupidamise järel avaldab ka Teele soovi koolivend Lutsu juurde minna.
“Ei noh, siis lähme ometi kõik!” arvab peigmees. “Ega siis sinagi, Lesta, meist maha ei jää?”
“Hea küll,” annab Lesta viimaks järele, “ma tulen ühes, aga üht ütlen ma teile: täna ei tahaks ma küll Lutsu nahas olla. Mõtelge ainult, me läheme talle kaela nagu mõni ka-ristussalk.”
“Jaa,” ütleb Kippel, “kes kuulda ei taha, peab tundma, nagu sakslased räägivad.”
Ärimees laob noad ja kahvlid kasti tagasi, võtab kasti kaenlasse, paneb endale mütsi poolviltu pähe ning on täiesti minekuvalmis. Talisele ilmale vaatamata ei kanna Kippel ühtki üleriiet, ainult pintsaku all näib tal olevat mingisugune mässakas, mille karvased varrukad pintsaku käistest välja vahivad. Selle eest kulub noorpaaril kaua aega, enne kui ta enese jälle heinakuhja sarnaseks on köhminud.
Teel käib Lesta apteegis, küsib enese “veel” paariks tunniks priiks ja siis liigub veider seltskond otseteed Lutsu korteri poole. Kõige ees läheb Kippel Engelsvärgi kauba-kastiga, aeg-ajalt lumekuule kontsade alt kaapides, siis Toots ja Teele uue ülikonna pärast riieldes ning viimasena arglik Lesta enese-ette naeratades.
Lutsu elukorter on tol ajal kaunis kõrvalises uulitsas, ühe hoovipealse maja kolmandal korral. Ukse taga peatavad võõrad pisut ja vaatavad üksteisele otsekui küsivalt otsa; siis võtab Kippel kaubakasti teise kaenla alla ning koputab kindlal käel.
“Sisse!” hüütakse toast.
Väikese toa ainsa akna juures seisab keegi palja peaga isik ja hoiab käes üht hallide kaantega raamatut, mida ta nähtavasti alles praegu luges või lehitses. Võõraid nähes püüab ta oma kotastatud jalgu laua alla peita, otsekui kartes, et võõrad tema suurte kottade järele ongi tulnud. Küdeva ahju suu ees istub keegi teine isand, kelles Paunvere elanikud koolivend Kiire ära tunnevad.
Kippel teretab ja võtab kohe sõna.
“Vabandage,” ütleb ta, “kas ma võiksin näitemängude kirjutaja Lutsuga kõnelda?”
“Jah,” vastatakse akna juurest, “see olen mina.”
“Väga rõõmustav! Minu nimi on Kippel, kelle te oma “Ärimeestes” muu seas Viilias Vooksiks olete ristinud.”
“Ah nii,” naeratab paljaspea kohmetult.
“Nii, nii jah. Ma arvan, et te mind lähemalt peate tundma, kui te minust juba kirjutada teadsite. Oodake, oodake, ma lisan sinna kohe veel midagi juurde, sest, olge julge, et ma siia mitte ainult selle tarvis ei tulnud, et ennast esitleda.”
“Igatahes,” pomiseb Luts abitut pilku Paunvere rahva poole heites. Kiir tõuseb ahju juurest püsti ja köhatab pühalikult.
“Kõigepealt,” jätkab pahane ärimees, “lubage lahkelt küsida, austatud härra, missuguse õigusega mõnitate teie ausaid inimesi oma näitemängus? Kas olen mina või isand Jalak, Paun või Oili teile kunagi kallale kippunud? Et meie kokku tulime ja silikaadivabrikut tahtsime asutada – see asjalugu ei tohiks teile midagi korda minna. Mulle vähemalt on ükskõik, mis teie omas toas teete, kas loete või laulate või kirjutate… kui te aga teisi inimesi ei puutu ega mõnita. Aga teil, austatud härra, on sellegagi asja, et mina Engelsvärgi käest omal ajal lihahakkimise-masinaid tellisin. Heakene küll, mul on siin praegugi üks kast Engelsvärgi kaupa kaenlas, kuid ma ei arva sugugi, et ma sellepärast mõni kurjategija olen, keda avaliku haugutamise alla peab võtma. Ma ootan huvitusega, mis teie kui “Ärimeeste” autor mulle nende küsimuste peale vastate.”
Kõneleja vaatab võidurõõmsal pilgul kaaslaste poole ja pilgutab Tootsile silma, otsekui kiitust oodates oma kõneannile.
“Vast lubate siiski, härra Kippel,” ütleb Luts tasa, “et ma, veel enne vastust, niihästi teile kui teie kaaslastele istet pakun. Olge nii lahked! Mul on kahjuks küll kõigest kaks tooli, aga mõni võib istuda voodile, mõni sumadanile.”
“Suur tänu, küll saab,” vastab Toots sõbraliku naeratusega. “Meie istusime terve pika tee Paunverest Tartuni. Tegime ju selle narri tembu ja sõitsime hobusega. Muu seas, jah, härra Luts, õigemini koolivend Luts, lubage, et ka mina end teile tutvustan – Joosep Toots… ehk õigemini: Kentuki Lõvi –”
“– СКАЧАТЬ