Kevade. Oskar Luts
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kevade - Oskar Luts страница 6

Название: Kevade

Автор: Oskar Luts

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная драматургия

Серия:

isbn: 9789949473137

isbn:

СКАЧАТЬ nahatäie anname.”

      “Kes niisugusest metsalisest jagu saab,” kahtles Teele.

      “Küllap saab. Kui Tõnisson mulle appi tuleb, siis saame tast üle küll.”

      “Nojaa, siis küll. Aga kui Toots kaebama läheb ja koolmeister küsib, mispärast te teda peksite, mis sa siis ütled?”

      “Siis…”

      Jah, seal ta oli…

      Hakkasid sa asjal ükskõik kummast otsast kinni, ikka tuli üks ja seesama välja. Arno nägi ära, et Tootsi peale ei hakka tuli ega vesi. Kui nad tükikese aega vaikides edasi olid läinud, algas Arno uuesti:

      “Kas sul oli täna hommiku igav üksi tulla?”

      “Oli jah. Mispärast sa mind ei oodanud?”

      “Ma… ma arvasin, et sa vast minuga enam ühes ei taha käia?”

      “Miks ei taha.”

      “Kas sa tahad, et ma homme hommiku ootan?”

      “Tahan küll.”

      “Aga kui Toots minu asemel käiks, kas sa temaga tahaks ühes käia?”

      “Ei. Selle indiaanlasega ei läheks ma ühte sammugi ühes.”

      Sellest oli küll. Arno oleks rõõmu pärast peaaegu hõisanud, aga jõudis ikka veel pidada. Ta saatis Teele otse Raja väravani ja pööras sealt alles mööda põllupeenart kodu poole. Raja perenaine, kes parajasti õue peal oli ja seda rüütliteenistust nägi, ütles kodurahvale:

      “Küll see Saare Arno on hea laps, ta saadab meie Teele kohe kodu väravasse.”

      VI

      Paunvere kiriku kellamees oli imelik mees. Temal oli ilmast ilmani midagi müüa; kui tal just midagi müüa ei olnud, siis oli tal midagi loosida; ja kui loosida ka ei olnud, siis oli ta kõrtsis, jõi ja kakles. Üks silm oli tal juba kakluse juures peast välja löödud, teine pidas veel vastu, aga mõned ütlesid: “Kauaks Liblele sedagi saab, küllap lendab seegi pealuust varsti välja. Liblele anna sada silma, siis ka ei ole tal aasta pärast enam ühtegi.”

      Lible ise ütles niisuguste noogutuste peale lihtsalt:

      “Olge aga vait, põle mina teie silmi omale palkamas käinud. Hoidke aga oma sihverplaat terve.”

      Järgmisel pühapäeval pärast seda, kui Arno Teele kodu väravasse saatis, oli just anda-võtta sellesama Lible juures suurepärane loosimine. Loositavate asjade hulgas oli ka üks püstol.

      Nagu suured kaubitsejad kõiki niisuguseid teateid, mis müügisse ja ostusse puutuvad, ainult puhta jumala tuule kaudu teada saavad, nii ka Toots. Ka tema ilmus loosimisele. Ta võttis kõigest kaks loosi, maksis nendegi hinna pähklitega kinni, aga võitis püstoli. Pärast Lible juures toimepandud loosimist räägiti, et Toots päris suure mehe viisi olla teinud; võtnud enese hästi vinti, pannud sigari näkku, tantsinud ja karjunud “juhhei!”. Aga see kõik on vähem tähtis. Lähme koolimaja juurde. Esmapäeva hommikul käis sõnum, et Toots püstoli võitnud, suust suhu ja lagunes laiali nagu kulutuli. Kui Toots ise koolimajja jõudis, pandi tema auks suurepärane meeleavaldus toime. Toots sai päevakangelaseks. Kuhu ta iial läks, oli tal suur parv teisi järel, kes kõik imelikku sõjariista näha tahtsid. Toots ise sai oma tähtsusest väga hästi aru, pidas ennast ka selle järgi ülal ja kordas alatasa:

      “Jah, poisid! Varsti te mind enam ei näe. Küllap ma nüüd veel siia istuma jään. Mis mul viga minna ja punanahkasid maha plõksutada.”

      Jah, muidugi, kuidas see võis teisiti olla, tõstis see aina teiste lugupidamist tema vastu. Et oma kangelasmeelele krooni pähe panna, lubas Toots peale tundide lõppu oma “müristajast” esimese paugu teha. Kes tahtis, võis vaatama jääda, kes ei, võis rahuga koju minna. Tema ei sundinud kedagi jääma. Ta läks ettevaatuses isegi niikaugele, et ta araverelisi hoiatas: tema “müristaja” pauk olevat nõndasama kõva kui suurtüki pauk ja kostvat kahekümne versta taha. Kellel nõrgad kõrvad, neil pidavat nad lukku jääma, kel veel nõrgemad, neil hakkavat nad mäda jooksma. Ja nõnda oodati siis pikisilmi tundide lõppu. Kui see siis viimaks kätte jõudis, ei mõtelnud keegi kojuminekule; mitte ühte araverelist ei leidunud. Toots istus keset õue pingi peale, võttis “müristaja” põuetaskust välja ja pani enese kõrvale. Ise käratas:

      “Aga vaadake, et te, saadanad, ei puutu!” Siis otsis ta rohusarve üles (see oli tükk ajalehepaberit natukese püssirohuga), ja pani selle sinna kõrvale.

      Teised vaatasid kõik seda toimetust hinge kinni pidades pealt. Mõni harv julges köhatada. Toots toimetas edasi. Ta tõmbas suure taskunoa, mida ta ise tomahavkiks nimetas, lahti ja pani omale risti suhu. Kui teised küsisid, mispärast ta seda teeb, seletas tema:

      “Piimamokad, kas te ka midagi teate! Selle aja sees, kui mina püssi laen, võib mulle selja tagant tuhat punanahka kallale tormata. Tomahavk peab ikke valmis olema.”

      Tõnisson pidi parajasti sööma hakkama, pani juba leivatüki suu juurde, aga küsis enne:

      “Kumb sa siis oled, kas valge või punanahk? Üks kord oled sa see, teine kord – teine.”

      Toots ei vastanud midagi, viskas aga põlgava pilgu küsija poole. Tema asemel vastas argpüks Visak: “Tema on ju Kentuki Lõvi.” Seepeale naerdi, aga liiale ei mindud: koht ja silmapilk ei olnud selleks kohased. Toots käratas Visakule: “Mis sa jahvatad, va punnsilm! Mine otsi parem oma isa üles.”

      Visak hakkas nutma, teised naerma.

      Siis jõudis see hirmus silmapilk kätte, kus Toots, viimase sõrmeküüneni surmapõlgust täis, püstoli kätte võttis ja toru otsast rohtu sisse raputama hakkas. Nõrgemad taganesid; kes rahulikult Tootsi juurde seisma jäid, nende julguse üle avaldati imestust.

      Kui rohi sisse sai, löödi paberist prunt ette. Siis tulid haavlid ja jälle paber. Jäi veel tong peale panna ja lahti kõmmutada. Kõik seisid nagu naelutatult paigal ja vahtisid üksisilmi Tootsi. Ükski tema liigutus ei läinud kaotsi. Kui kõige piinlikum silmapilk kätte jõudis, sündis midagi.

      Tõnisson astus teiste seast välja, pani palituhõlmad kinni ja seadis sammud kodu poole. Ise ütles ta Tootsile:

      “Mis sa sitaga jandad, lõhud silmad ära.”

      “Mine ära, kui sa kardad,” vastas see.

      “Mis mina tast kardan, kui sa ise ei karda, aga küllap sa köstri käest hänna peale saad, kui sa siin lahti lased.”

      “Häh, kus narr, kas ma köstrit kardan.”

      “Küll sa kardad.”

      “No las ta tuleb, vaata, ma pööran otsa tema poole, küll sa siis näed, kudas ta seatraavi laseb.”

      “Mis sa kiidad. Mine soo peale ja lase seal lahti.”

      “Sa mine ise soo peale.”

      Tõnisson ei lausunud sõnagi, tõmbas enese natuke küüru, nagu ta käies harilikult tegi, ja läks minema.

      “Nüüd,” ütles Toots püsti tõustes.

      “Oi!” СКАЧАТЬ