Kevade. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja ootas Teelet, et teel temaga läheneva hädaohu üle läbi rääkida. Ta tahtis Teelet Tootsi, selle hirmsa Kentuki Lõvi eest hoiatada.

      “No kas koju minema ei hakka veel?” küsis keegi selja taga.

      Arno pööras enese kähku küsija poole. See oli Tõnisson. Just niisama, nagu esimesel korralgi, kui Arno teda nägi, seisis Tõnisson nüüdki seal, leib ja lihatükk käes ja hammustas. Arno vaatas talle kahtlaselt otsa ja vastas:

      “Lähen kah. Ootan veel…”

      “Keda sa ootad?”

      Arno ei teadnud, mis vastata. Viimaks, mõteldes, et saagu mis saab, ütles ta:

      “Raja Teelet.”

      Ta oli peaaegu kindel, et Tõnisson nüüd kohe naerma hakkab. Seda oleks ju igaüks teine teinud. Aga ta eksis. Tõnisson ei hakanud naerma. Ta ümises aga korra “ahah”, ja seadis ennast minekule. Arno imestas. See Tõnisson oli teistsugune poiss kui kõik teised. Esiteks oli juba see, et ta alati sõi ja kunagi vallatust ei teinud, ja teiseks, näe, naerma ei hakanud ta nüüd kah. Ja seal ta läks juba oma pikkade, aeglaste, justament täismehe sammudega kodu poole. Arnos ärkas imelik tundmus. Tema kurbus oli liiga suur, et ta seda üksinda kanda oleks võinud; vaja oli kellegi käest nõu küsida, siis ehk jääks see hirmus pakitsemine südames vähemaks. Ta vaatas veel korra Tõnissoni poole ja hõikas siis:

      “Tõnisson!”

      Tõnisson vaatas tagasi ja jäi seisma. Arno läks ruttu tema juurde, punastas ja algas paluva häälega:

      “Kuule, Tõnisson, ega sa ei räägi kellelegi, kui ma sulle midagi ütlen?”

      “Ei räägi,” vastas see söömist lõpetades ja oma rasvast lõuga pühkides.

      “Kuule, see Toots ähvardas mind, et…”

      “Mis ta ähvardas?”

      “Et kui ma võru ei too, et tema siis…”

      Arno jäi kogelema. Ta ei leidnud kuidagi edasirääkimiseks sõnu. Vesi tungis vägisi silmi. Siis sai ta enese üle ometi võidu ja jätkas väriseva häälega:

      “Ma lubasin Tootsile ühe võru tuua…”

      “Mis võru?”

      “Ma ei tea isegi, mis võru. Ma valetasin talle, et mul kodus niisugune imelik võru on.”

      “Noh, mis siis? Mis sellest’s on?”

      “Jaa, aga kui ma võru ei too, siis… siis hakkab tema ise Teelega plaani pidama.”

      Tõnisson ei vastanud kohe. Tõnisson oli mees, kes rasketes asjades enne järele mõtles, kui ta midagi ütles. Natukese aja pärast lausus ta:

      “Ah Toots või?”

      “Nojah, Toots jah.”

      “Ah, Tootsi plära nüüd! Sa ära kuula Tootsi.”

      “Aga kui ta siiski hakkab?”

      “Mis tal hakata on?”

      “Noh, aga Teelega plaani pidama…”

      “Ei hakka.”

      “Arvad?”

      “Jah.”

      “Nojah, ma arvan ise kah, et ei hakka, aga ma tahtsin niisama küsida. Sa oled hea poiss. Aga ütle, mis see tähendab – plaani tegema?”

      “Ah plaani tegema? Kas sa’s seda ei tea! Plaani tegema on – naiseks võtma.”

      Arnost käis nagu noapiste läbi. Ta oli küll selle saladusliku sõna hirmsat tähendust kartnud, aga nüüd, kus ta seda kuulda sai, oli see siiski hirmsam, kui ta arvata oli suutnud. Ta küsis:

      “Mis sa arvad, Tõnisson, kas Teele läheb Tootsile?”

      “Ei lähe.”

      “Mispärast sa arvad, et ei lähe?”

      “Kos ta siis läheb, kui neil koht igavesti võlgades on. Minu isa ütles eilagi, et need Ülesoo Tootsid ikka niikaua mängivad, kui nende koht haamri alla läheb.”

      “Mis see tähendab – haamri alla?”

      “Mis ta muud tähendab, kui mehed pannakse vangi… senikaua, kui nad oma võlad ära maksavad.”

      “Aga kui nad ei maksa, kas siis jäävad vangi?”

      “Nojah, jäävad. Kes neid siis enne lahti laseb.”

      “Aga kuidas see on, kui isal võlgu on ja ära maksta ei jõua, kas siis poeg ka vangi pannakse?”

      “Ei seda ma just ei tea… Aga kes poegagi välja jätab.”

      Arnost käis rõõmuvärin läbi. Lootus ärkas temas uue jõuga. Juba nägi ta oma vaimusilmas, kuidas Tootsid vangi viidi ja vangi jäetigi; ja edasi – kuidas tema, Arno, siis Teele omale naiseks võtab. Kui Tõnisson ja Arno lahkusid, siis oli nende sõprus kindel nagu odrakäkk. Arno pakkus suures rõõmutuhinas Tõnissonile isegi oma vana krihvlikasti, aga see ütles oma täismehe häälega:

      “Lase olla peale. Mul on juba.”

      Arnol, kui ta kodu poole lippas, oleks nagu kaks paari jalgu all olnud; nii ruttu läks teekond. Kui ta kabeliaiast mööda sai, arvas ta teekäänaku taga väikest tüdrukut nägevat, kes kiiresti mööda teed edasi sammus. Arno võttis viimase jõu kokku ja jooksis talle järele. Sammude müdina peale vaatas Teele tagasi ja jäi seisma. Jooksja aga hüüdis juba suurelt kaugelt:

      “Ülesoo Toots on igavesti võlgades. Varsti läheb nende koht haamri alla ja kõik pannakse vangi.”

      V

      Kui Arno õhtul magama heitis, oli tema viimane mõte… võru. Uneski nägi ta võru. Hommikul üles ärgates – jällegi võru. Arno plaan oli niisugune. Et Tootsid kõige oma kupatusega varsti kinni läksid, oli ju kindel. Aga enne kui see sündis, võis ju veel tükike aega mööda minna. Ja just selle aja jooksul, kui nad veel lahti olid, oli tarvis katsuda nendega hästi läbi saada. Vaja oli noorele Tootsile lubatud võru muretseda. Ja vaata imet! Poisike tõuseb hommikul vara-vara üles, kolab mööda porist õue ümber ja otsib vana toobrivitsa taga, mida ta paari päeva eest aida kõrval vedelemas näinud. Ta on palja jalu, ta astub terava pudelipõhja otsa, mis sealsamas aida kõrval hoolega paljaid jalgu ootab, kes talle peale astuks. Aga poiss ei küsi sellest: võru on vaja. Naljakas on vaadata, kuidas ta selsamal hommikul kooli läheb. Muidu ootab ta Teelet ikka seal, kus roobastee maantee peale välja läheb, aga täna lippab ta ammugi enne minema. Ta ei julge Teele nähes võru kanda. Ta saab kõige enne koolitoa juurde ja ootab põksuva südamega Tootsi ilmumist. Alles siis kui see viimaks tuleb, hingab ta juba kergemalt.

      Toots tuli, nagu ta tuli: palituhõlmad eest lahti, müts kuklas, taskud kõiksugu prahti ja indiaanlaste sõjariistu täis. Arno ruttas talle võruga vastu. Kui suur oli aga tema kohkumine, kui Toots, peale seda, kui ta asjatundja pilgu võrule oli visanud, ütles:

      “Õige СКАЧАТЬ