Kevade. Oskar Luts
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kevade - Oskar Luts страница 3
Название: Kevade
Автор: Oskar Luts
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная драматургия
isbn: 9789949473137
isbn:
“Paneb jah. Mis sellest veel rääkida,” ütles Teele kindlalt, ja natukese aja pärast tuli ta uue küsimisega:
“Aga ütle, kelleks sa tahad saada?”
“Oh, ei tea…”
“Miks sa ei tea. Kui sa linna kooli lähed, siis pead sa ju teadma, kelleks sa tahad saada. Ütle, kelleks?”
“Ei tea…”
“Vaata, miks sa ei tea; sa ei taha aga ütelda. Ütle ometi, siis mina ütlen ka, kelleks mina tahan. Ütle!”
“Ei kellekski.”
“Vaata nüüd! Mis sa sellest siis salgad, ma saan ju niikuinii teada. Kui sa ei ütle, ma küsin sinu ema käest.”
See pisike tüdrukujõmps ajas peale nagu uni. Kuid see ei oleks veel ikkagi Arno kangekaelsust murda jõudnud, kui seda toredat lubamist poleks olnud: “Kui sa ütled, ma ütlen kah, kelleks mina tahan.” Nii aitas pealeajamine ühelt poolt ja uudishimu teiselt poolt, ja viimaks küsis Arno:
“Aga kui mina ütlen, kas sina kah ütled siis?”
“Miks ma ei ütle.”
“No ma ütlen siis – kooliõpetajaks tahan.”
Arno andis oma suure saladuse välja ja läks sellejuures ise kõrvuni punaseks. Ta vaatas vilksti Teele poole, kas see vast naerma ei hakka ja püüdis piinlikust seisukorrast sellega pääseda, et ta kohe küsis:
“Aga ütle nüüd, kelleks sina tahad?”
“Ah mina?” naeratas tüdruk kavalasti, kusjuures tema tihedad rotihambad nähtavale tulid, “mina jään talutüdrukuks!“
“Ai, valetad,” hüüdis Arno ja sai jalamaid aru, et tüdruk teda ninapidi veab. “Sina lähed kah linna kooli. Mina tean. Aga ütle, kelleks sa tahad saada. Sa lubasid.”
“Ei lähe mina kuhugi. Mina jään talutüdrukuks… Päris õigus.”
“Valetad!”
“Ei valeta. Mis ma’s valetan.”
Arno katsus küll ühtepidi ja teistpidi, aga tüdruk oli nagu raud ja ei andnud oma saladust välja. Ja Arno sai aru, et tüdrukud hirmus kavalad on teiste saladusi välja norima, kuna nad aga enestest midagi ei räägi. Aga Teele käest lootis ta tulevikus siiski veel välja nuruda, kelleks tema tahab saada.
Räägiti veel ühest-teisest ja tehti maha, et kes neist hommikuti ennem maantee juurde saab, see teist ootama peab, et siis ühes kooli minna. See leping rõõmustas Arnot väga ja ta arvas sellega seda tagasi võitnud olevat, mis ta oma saladuse avaldamisega kaotas. Ta oli terve päeva heas tujus ja õhtul magama heites oli tal ikka veel meeles, et tal hommikul vaja on maanteel Teelet oodata. Ja see ootamine näis temale õige lõbus olevat.
IV
Nädal läks mööda. Arno ja Teele tulid igal hommikul ühes kooli ja läksid niisamuti peale tundide lõppu koju. Üksinda ei käidud kooliteed kunagi. Seal aga sündis midagi.
Ühel hommikul, kui Toots Arnot ja Teelet jälle ühes nägi kooli tulevat, hakkas ta, nagu surnuk kangas, tuliuue sõnumiga ringi laskma. Ta rääkis, et eks see olla juba ammugi tuttav asi, et Saare Arno Raja Teele korra ära võtab; et mõlemad olevat ju rikkad, ja egas rikas muud ei otsi, kui ikka jälle rikast. Teele läks seda kuuldes kõrvuni punaseks, jooksis teiste tüdrukute juurde ja püüdis teist juttu teha. Arno sai pahaseks ja lubas kooliõpetajale kaevata, aga oma sügavas südame põhjas tundis ta ometi niisuguse jutu üle heameelt. Teele oli kõige tema kavaluse peale vaatamata tubli tüdruk, ja Arno ei võinud salata, et tal eneselgi kord koju minnes niisugune mõte peast läbi oli sähvatanud, Teele kord ära võtta. Aga taevake, kes tohtis siis teistele sellest märku anda! Üks neist vähestest, kes Tootsi uudise peale endistviisi külmaks jäi, oli Tõnisson. Kui Toots järjega tema juurde sai, vastas tema lihtsalt:
“Mis sa lällad.”
Palve ajal, mis hommikul enne tundide algust peeti, hoidsid “onud”, nagu kooliõpetaja neid pärast nimetama hakkas, endid hoolega teiste selja taha. Nende ninamees oli muidugi jälle Toots. Sellesama päeva hommikul, mil ta ülalnimetatud uudist laiali laotas, püüdis ta palve ajal teistele selgeks teha, et see sugugi ilus ei olevat, kui kristlased paludes mõlema põlve peale laskuvad. Palju ilusam olevat nii teha, nagu Ameerika asunikud tegevat: laskuda ainult pahema põlve peale, parem jalg ettepoole konksus. Siis võivat mõlema käega mõõgapidemest kinni hoida ja paluda, kas pagan võtku. Kui teised selle peale ütlesid, et ega siis kõigil kristlastel mõõku ei ole, vastas Toots:
“Mõõku võib ju osta.”
Kõik oleks hästi läinud ja kõik oleksid surmani uskuma jäänud, et õige palumisviis ainult niisugune on nagu Ameerika asunikel, kui aga köstri tige silm palujatest läbi Tootsi juurde ei oleks puurinud.
Laulu lõpp oli niisugune, et see, kes uue ja õige palumiskombe leiutas, nurka paluma pandi. Ja seda tegi köster veel väga pilkaval kombel. Ta ütles:
“Kuule, Toots, vahest kõik veel ei näinud, kuidas sina teisi paluma õpetasid, sa tule õige siia nurka ja näita kõigile. Mõõga asemel võid ahjuroobi võtta.”
Ja seal ta seisis, toredas asuniku palveseisakus, hoidis roobivarrest kinni ja palus.
“See on siis nüüd see Kentuki Lõvi, käis Arno peast läbi. Ja tahtmata kordas ta oma mõtet valjusti.
“Kentuki Lõvi…”
Terve klass hakkas laginal naerma ja Tootsile jäi see uus nimi külge nagu pigi. Nurgast ära tulles oli ta Arno peale küll natuke pahane, aga sai silmapilk jälle sõbraks, kui teine ütles, et tal kodus üks imelik võru olla. Küsimise peale, mis võru see nimelt oli, ei teadnud Arno õieti midagi vastata, sest et terve võrulugu oli ainult vale. Arnol oli Petersoni noaostmise lugu meeles, ta katsus nüüd omakorda võru läbi nahka päästa. Teine ei olnud ka väga uudishimulik, käskis võru kooli ühes tuua, ja asi oli joones.
Arno arvas, et asi sellega lõpeb ja et teine võruloo ära unustab, aga ta eksis. Kojuminekul ütles Toots temale järgmised hirmsad sõnad:
“Pea meeles, Tali, et sa võru ühes tood… Või muidu hakkan ma ise Teelega plaani tegema.”
Oleks vesi jões keema hakanud, Arno oleks vähem ehmunud kui nüüd nende sõnade peale. Ta jäi esiti paigale nagu sammas, silmad läksid pärani lahti ja käed langesid nõrgalt alla. Siis valgusid silmad vett täis. Nagu maruhoog jooksis ta ütlejale järele ja hüüdis kähiseva häälega:
“Ma toon võru, ma toon võru.”
“Nojah, aga vaata, et sa tood,” oli vastus.
Arno tahtis veel midagi ütelda, aga juba oli teine suurel kaugel. Ta seisis tüki aega ja vaatas mõttes äraminejale järele. Siis pööras ta ümber ja hakkas kurvalt kodu poole sammuma. Tal oli korraga nagu raske kivi südamele veerenud. Iga kord koju minnes oli tal kange söögiisu nagu hundil, aga täna ei tahtnud ta söögi peale mõteldagi. Õueväravas peatus ta ja mõtles.
Mis see Toots ütles? – Plaani tegema… СКАЧАТЬ