Dessant. Riikka Ala-Harja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Marcile, oma bossile, ja ütlen, et saan ekskursioone teha vaid korra või maksimaalselt kaks korda nädalas. Marc tuletab meelde, et juulis algab kõige tihedam hooaeg. Siis annaks kaks korda rohkem ekskursioone teha ja sakslased on teinud palju broneeringuid ja mina olen firma ainus saksa keelt kõnelev giid.

      Luban. Lubadused võib alati tagasi võtta, ma pean haiglas olema.

      Teistele ei helista, isegi Alice’ile mitte.

      Ei helista, sest ei taha kuulda: küll kõik saab korda, kõik läheb hästi, ürita vastu pidada, küll asjad hakkavad tasapisi paranema, jõudu ja jaksu, mõtleme teie peale.

      Ilmselt rääkis terve Henri toimetus juba haigusest. Iga inimese esimene mõte on, et õnneks on minu laps terve.

      Nii mõtlesin minagi, kui Alice esimesel kohtumisel rääkis, kuidas Anna kuuekuusena suri.

      See teeb mind rahutuks.

      Mõtlen tihti Alice’i ja Lioneli seinal rippuva pildi peale. Väike tüdruk istub söögitoolis ja naeratab. Alice leidis Anna lõdvana lapsevoodist. Enne seda oli Anna olnud terve, kõik lastearsti tavapärased testid läbi teinud.

      Alice ja Lionel helistasid kiirabisse ja hoidsid kordamööda elutut Annat. Kiirabi jõudis kohale ja tegi kindlaks, et Anna oli surnud, vanemad olid sellest juba niigi selgesti aru saanud.

      Õnneks oli Alice’il ja Lionelil Léa. Arstid ja terapeudid soovitasid ühe lapse juurde teha, aga Alice ütles, et ta ei taha enam, ei julge.

      Alice’i jaoks sureb Anna iga aasta jaanuaris. Just siis, kui sügisel hakkab järele andma, hakkab Alice jälle mõtlema, kuidas Léa kasvab ja areneb ilma väikese õeta, kes seinale riputatud fotol kunagi suuremaks ei kasva.

      Alice ei taha Léat silmist lasta. Ta kardab isegi jalgpallimeeskonna sõite ja pakub end alati vabatahtlikult tüdrukute saatjaks.

      Anna surmast on nüüd neli aastat. Siis Alice ja mina veel ei tundnud teineteist.

      Iga kord kui ma Alice’iga kohtun, mõtlen Anna peale, surnud laps on ema külge liimitud.

      Ka kuuekuune elu on hea ja täielik, ütles preester Alice’ile.

      Mina ei oleks sellist jama kuulanud. See ei saa olla hea elu, kõik kuue kuu jooksul elatud päevad kasvatavad vanemate valu. Alice mõtleb, miks Anna ei võinud juba kõhus surra, oleks lihtsam olnud, ei oleks pidanud nägema Anna naeratust või seda, kuidas laps sulle otsa vaatab. Muidugi oleks kõige parem olnud, kui see rakk ei oleks üldse viljastunud ja neile oleks sündinud teine, tervete geenidega inimene.

      Kui me esimest korda kohtusime, ütles Alice kohe, nagu käiks see temaga kokku, et ta tütar oli neli aastat tagasi surnud.

      Küsisin, millesse.

      Alice selgitas arstiteaduslike terminitega, et arstiteaduslikult sel seletust polnud. Surm ilma ettevalmistuseta, ilma nähtava põhjuse või teadaoleva haiguseta. Anna õppis roomama ja siis Anna suri. Alice ja Lionel vihkasid kõike, igatsuse valu oli meeletu. Nad otsekui tõmbusid kokku. Lioneli silmist ei paistnud enam midagi, ei sära ega rõõmu raasu, silmades elas vaid muserdav lein.

      Alice ütles, et ta kadestab ahviema, kes kannab oma surnud poega paar päeva kaasas, kuni ta selle kuskile maha poetab ja unustab. Ahviema ei tunneta surma, ei lapse ega enda oma.

      Vannitoa avatud aknast tuleb niisket ööõhku. Pesen hambad, panen akna kinni ja lähen Henri toast mööda ülemisele korrusele. Emma magab esimest ööd haiglas ilma minuta. Emmale sobib see hästi, tõenäoliselt magan mina kehvemini kui Emma.

      Henri võib-olla ei maga veel, vaid loeb spordilehest reketite võrdlust või tšätib Marinaga.

      Me oleme juba kolm kuud eri tubades maganud. Henri magab külalistetoas, mina ülemise korruse magamistoas.

      Tegelikult algas kõik poolteist aastat tagasi. Seks sai äkki lihtsalt otsa. Henri väitis, et ta on väsinud. Hakkasin sagedamini algatama, aga Henri ei võtnud vedu. Tegin ettepaneku, et teeme seda nüüd, kohe, lukus ukse taga, kui Emma parasjaguWiid mängib, või vähemasti siis, kui Emma on magama jäänud.

      Henri ei tahtnud, tal ei olnud tuju, pea oli töömõtteid täis.

      Vahetasin taktikat, ostsin uue pesu, kallasin Henrile veini juurde ja puudutasin teda salakesi. Tahtsin mitu korda nädalas, olin sellega harjunud, mõnikord teeb kvantiteet kvaliteedile ära, aga Henri keeldus järjekindlalt.

      Ma olen täiesti läbi, selgitas Henri. Väsinud tennisest, väsinud tööst, ma käisin ju täna Pariisis, Pariis on nii väsitav.

      Mõnikord ütles Henri, et võiks ju ka, aga kõigepealt peaks romantilisem olema.

      Henri ütles, et õhustik peaks õrnem olema.

      Palusin tal täpsustada.

      Mida?

      Täpsustada õrnemat ja romantilisemat õhustikku.

      Sa peaksid õrnem olema, Julie.

      Mismoodi?

      Sõbralikum näiteks.

      Siis saaks seksi?

      Jah.

      Kui kaua peaks sõbralikum olema?

      Henri oli vait.

      Kaks nädalat?

      Seksi jaoks on rahu vaja, ärritus Henri.

      Keeras siis selja ja vaikis nagu ikka.

      Mida Henri rahu tähendab, kui see võib tähendada mida tahes.

      Kas rahu tähendab seda, et päevad on korrapärased ja tegemist täis.

      Ja siis tuleb päev, kus ma kõigest sellest paremini aru saan.

      Henri on tööreisil, ta ei öelnud, kus, ma pole ehk küsinudki, ja ma hakkan koristama. Kõike katab tolmukiht, ka Henri töölauda elutoas. Alustan tolmupühkimisega sealt. Henri laua peal on hunnik pangaväljavõtteid, ma ei ole neid kunagi vaadanud, aga nüüd hakkan lugema. Emma mängib Super Mariot, Emma kilkab, ta mängib enda arvates paremini kui tavaliselt.

      Hôtel Première Classe, 35 eurot.

      Maanteeäärne ketihotell, Henri töökoha kõrval, nimest hoolimata ei ole see esimene klass, pigem linna kõige igavam ja odavam hotell.

      Hakkan väljavõtteid läbi lappama.

      Öösiti on Henri maganud minu kõrval, meie suures kaheinimesevoodis oma poole peal. Emma magas kõrvaltoas ja tatsas mõnikord meie juurde, ja me lasime ta voodisse, ta ju mahtus meie vahele, seal oli palju ruumi.

      Väljavõtete järgi käib Henri kord nädalas hotellis, puhkuse ajal mitte, sest puhkuse ajal ei ole lõunapausi, puhkuse ajal ei saa lõunapausiseksi harrastada.

      Kes teab, millal Henri alustas. Väljavõtteid on pooleteise aasta jagu ja iga nädal on ta odavas ketihotellis käinud.

      Lasen väljavõtted lauale. Panen Wii kinni. Emma protesteerib. Käsutan Emma autosse. Jõuame Alice’i juurde. Léa ja Emma jooksevad käsikäes ülemisele korrusele, mina istun alumise СКАЧАТЬ