Dessant. Riikka Ala-Harja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võib. Giid on ettemakstud jutu- ja vastusemasin, mina vastan küsimustele ja turistid maksavad selle eest. Nad on dessandist filme näinud ja nüüd tahavad nad näha kohta, kus see päriselt juhtus. Kedagi ei huvita minu saksakeelne väitekirjamustand ja ma ei räägi sellest kunagi. Selle asemel räägin neile, kui palju inimesi sai surma ja kui palju haavata, ja kuidas sakslased panid püsti tankitõkkeid, ehitasid uusi punkreid ja mineerisid teid, panid jõed üle ujutama, püstitasid liitlaste lennukite ja langevarjurite võimalikesse maandumiskohtadesse puuposte, mida hakati kutsuma Rommeli spargliteks.

      Mina ei ole rahva üleskütja, kes räägib neile ainult kõige verisemaid kohti, mina olen kiretu ajaloolane. Ma ei ole kellegi poolt, ehkki olen prantslane, minu põlvkond ei pea enam olema.

      Turistid küsivad, kas Inglise sõdurid kartsid, kui nad Normandias maabusid.

      Vastan, et kartsid ikka, miks ma peaksin midagi muud ütlema. Küllap nad juba teadsid, et kõik võivad surma saada, viimane kui üks neist.

      Nad tunnevad ka huvi, mida mõtlesid Ameerika ja Kanada sõdurid, kui nad üle Atlandi Inglismaa kaudu Normandiasse reisisid. Ameerika noormehed tulid Euroopasse surema. Emad, isad ja tüdruksõbrad ootasid kodus, rõõmustasid, et poisid on nii vaprad ja lähevad kurjust hävitama.

      Kui liitlasväed sakslaste okupeeritud piirkondi pommitasid, ütlesid normandlased, et see oli, nagu prooviks karmi matši ajal jalgpalli sees istuda. Tsiviilelanikke jäi Caenis sadade kaupa majavaremete alla piinlema, enne kui nad mõne päeva pärast surid. Kui surnukehad hiljem välja kaevati, ei teatud, kes olid kohe surma saanud ja kes piinlema jäänud. Oli kannatust, ängistust, ohtu, surmaohtu ja surmagi.

      Mida mina sellest õigupoolest tean, ehkki olen dessandi kohta lugenud peaaegu kõike, mis prantsuse, saksa või inglise keeles on kirjutatud. Olen lahinguid endale ette kujutanud.

      Mida ma leukeemiast paari nädala eest teadsin?

      Õigupoolest ei midagi. Mina tean ainult Normandia dessanti ja sellestki ainult seda, mida olen lugenud. Meesturistid piidlevad kulmu alt: mida teab keskealine prantslanna sõjast. Sõjaveteranid on kõige keerulisemad, nemad teavad lahinguid, nendega ei tohi vigu teha. Aga kui ma hakkan rääkima ülemjuhatuse strateegiast, olen kindlas kohas, selles osas nad vastu rääkima ei kipu.

      Proovin jääda sõjategevuse ja lahingute käigu juurde. Ma ei küsi, kas tohib teist inimest tappa, kas üleüldse tohib tappa, ma ei sea küsimuse alla sõja kui sellise õigustatust.

      Mida ma ise teeksin, kui korraga sõtta satuksin?

      Teeskleksin kohe esimeses lahingus surnut. Tulistaksin ennast kätte ja mind saadetaks koju, põgeneksin rindelt otsekohe, kui võimalus avaneb – kas põgenemine ei olegi surmaohu korral kõige normaalsem reaktsioon?

      Ülikoolis rääkis professor, kuidas Teises maailmasõjas oli mitu korda rohkem desertööre kui ametlik statistika tunnistab. Professor väitis, et argpükse kokku ei loeta, ehkki hirm on sõja ainus kütus. Pärast lahingut võidi püssitorud üle kontrollida ja kui relvast polnud tulistatud, sai sõdur karistada, rääkis professor veel.

      Õppisin Teist maailmasõda kõigepealt Caeni ülikoolis ja seejärel kaks aastat Berliini Freie Universitätis. Seal hakkasin küll enam sõja nüansse aduma, aga samal ajal sain ka aru, et rindel ei ole võimalik selgesti mõelda.

      Minust pidi saama prantsuse ajaloolane, kes kirjeldab tavapärasele lahingupildile lisaks ka okupatsiooniaja argipäeva, kui seda võib argipäevaks nimetada, seda, kuidas Saksa sõdurid aitasid Normandia naisi põllutöödes, tegid naistega koos kalvadost ja siidrit, mitte ainult ei joonud seda, mitte ainult ei maganud naistega, vaid tegid taludes ka igasugu muid asju. Saksa sõdurites oli ka headust, mitte ainult viimane saadan. Seda olin ma kavatsenud uurida. Seda, et Saksa valitsus oli andnud käsu minna kaitsma oma peret, kaitsma oma järelkasvu, ja sõdurid kuulasid sõna, nagu sõdurid peavad, nad leidsid uued pered, keda kaitsta, neil oli koht ja ülesanne, nad aitasid naisi ja lapsi.

      Berliinis õppisin saksa keele ära nii hästi, kui suutsin. Mul olid suhted mõlemas riigis, hakkasin väitekirja kokku panema, professorid ja ajaloolased uskusid minusse ja kirjutasid soovitusi stipendiumitaotlustele, mõne stipendiumi sain ka. Mulle meeldis tähtis olla, meeldis arutleda. Kujutasin ette, et käin terve elu ümber ilma dessandiseminarides, ja siis kohtusin kohvikus Henriga.

      Olime nädala eest kunstinäituse avamisel kohtunud, üks tuttav kunstikriitik oli meid tutvustanud, Henri oli just Pariisist kohalikku lehte tööle tulnud. Me istume samasse lauda, me räägime, meil on hirmus palju rääkida ja ebatavaliselt tore, kell on kaks päeval, me paneme ülekuued selga ja läheme ära, enne seda küsib Henri minu telefoninumbrit. Mina Henri numbrit ei küsi, ei oska täpselt öelda, miks. Õhtul saadab Henri sõnumi ja kutsub mu järgmiseks päevaks lõunale, kui me juba samas kandis oleme. Nõustun kohe, pahandan endaga, miks ma nii kiiresti vastan, oleksin võinud raskesti kättesaadavat mängida, aga minust ei ole näitlejat. Istun hommikupoolikul ülikooli raamatukogus, loen sõjaaegseid ajalehti ja närvitsen. Kell kaksteist sööme lähedalasuvas brasserie’s parti, joome punast veini, põsed kuumavad, Henri väike kõht kumerdub armsasti ruudulise särgi all, tahaksin ta käest kinni võtta, aga ei julge. Viskame kuued üle käe ja läheme ära. Mõtlen terve õhtupooliku ja õhtu Henri peale, järgmise päevagi. Läheb kaks päeva, kätte jõuab reede õhtu, kell on kuus. Henri saadab sõnumi ja kutsub mind baari. Joome valget veini. Räägime. Joome kolm klaasi. Henri võtab mu käest kinni, see on kohutavalt hea. Joome neljanda klaasi ja Henri tõmbab mu enda juurde ja hakkab suudlema, see on parem kui ükskõik kellega kunagi varem. Läheme minu juurde, suudleme esikus, viskame riided magamistoa põrandale ja jagame armastust, kõik on selge, loomulik ja nauditav, käed leiavad koha, Henri riist on hea ja sobib mu kätte. Selle mehega tahan ma last saada, olen kolmkümmend kaks, kirjutan väitekirja ja tahan seda meest oma lapse isaks, ja pärast seda ei ole mul Henri osas mitte mingeid küsimusi. Seks hommikul ja õhtul ja öösel, pärast hommikusööki, pärast tööpäeva ja magama minnes, mõnikord isegi nende vahepeal, ja kui me keset ööd üles ärkame, tahame mõlemad. Me isegi ei ürita last saada, teeme anaalseksi, ehkki see ei ole just parim viis, kui tahta rasedaks jääda, me ei üritagi kindla peale last saada, me lihtsalt tahame seda, ja kuu aja pärast olen lapseootel. Kolime kähku kokku, meil on üüriraha vaja. Dessandigiidil on aasta läbi tööd, teen ekskursioone terve raseduse aja, mulle meeldib see, mulle meeldib rääkida, mulle meeldivad välismaalased.

      Oskan dessandist rääkida prantsuse, inglise, saksa ja hispaania keeles, boss tahab mind. Oskan vastata kõikidele küsimustele või teen näo, et oskan, tean relvi, kuupäevi ja diviiside liikumisi, palju pisiasju.

      Siis sünnib Emma. Olen õnnelik. Hakkan mõtlema, et ei lähe otsekohe ülikooli tagasi, et jään elama sellessesamasse külasse, kus olen sündinud, et teen nüüd turistidele ekskursioone, teen nii palju tööd, kui raha vaja on.

      Tore on lapsevankriga mööda randa jalutada, kella järgi elada, Henrit koju oodata. Terve imikuaja ei meelita miski mind arvuti äärde tagasi väitekirjakausta avama. Päevad on tegemist täis, ei viitsi Saksa sõdurite argiaskelduste peale mõelda. Liiga palju Saksa sõdureid on juba hinge heitnud ja ülejäänud valetaksid, kui ma küsima läheksin.

      Vahel käin turistidele rääkimas. Emma on siis lapsehoidja juures ja vabadel päevadel hoiab Emmat Henri.

      Õppisin aastaid ega jõudnud sinna, kuhu pürgisin, või enam ei tahtnud jõuda. Miks ma ei õppinud arstiks? Oleksin spetsialiseerunud laste vähile, teaksin Emma haigusest kõike, oskaksin omaenda lapse eest hoolitseda, oskaksin Emmale õige ravi leida, oskaksin hinnata, mul oleks kogemus, info, nägemus ja oskus oma tütar terveks teha.

      Uurimine ei vähenda sõdu, aga kui haigusi uuritakse, sureb vähem lapsi.

      Emma СКАЧАТЬ