Dessant. Riikka Ala-Harja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mererannakülasse mahub väga hästi kaks surnud tüdrukut. Emma maetakse Anna kõrvale, küla surnuaial seisab kaks väikest hauakivi, Alice käib kuuekuuselt surnud tütre haual, aga mina jään koju, mina ei suuda.

      See on surma küsimus, ehkki keegi seda kõva häälega välja ei ütle.

      Kui Alice kirikuõpetajalt küsis, miks Jumal väiksel tüdrukul surra lasi, nokutas preester ebakindlalt, oskamata seda viieaastastest teoloogiaõpingutest hoolimata seletada, viitas vaid Jumala tahtele, mingile varjatud tähendusele.

      Ma ei tea, kuidas Jumalaga räägitakse. Panen käed risti, silmad kinni, ära lase Emmale kurja haigust kallale, anna puhtad proovid. Muud ma paluda ei oska, ma ei oska isegi palveid peast, pühapäevakoolist on liiga kaua möödas. Ma ei tea, kuidas abipalumine lahendada. Abi meil vaja on, kas Jumal ei võiks aidata, kas ta ei võiks juba öelda, et Emmal ei ole midagi tõsist. Kas maksabki Jumalat uskuda, kui lõpuks tuleb ikka leppida jubetu kaotusega? Alice usub, ehkki Anna suri. Alice usub, ehkki papp ei osanud selgitada, miks Jumal lasi Annal surra, ja mina ei saa aru, kuidas Alice suudab enam üldse millessegi uskuda.

      Proovin magada, aga uni ei tule. Võtan peaarsti kirjutatud rahustit ja jään korraks magama. Ärkan, proovin uuesti magama jääda. Pesen teist korda hambaid, aga need tunduvad ikka mustad. Vaatan kella, pool tundi on mööda läinud. Joon klaasi vett ja lähen voodisse tagasi.

      Keeran külge. Hoian kätt jalgevahel, hoian kätt niisama, ei liiguta.

      Võib-olla on Henri Marina täna ööseks koju toonud, kui ta teab, et mina magan haiglas. Marina mahub meile hästi. Marina on väike ja vaikne. Marina ei karju ega aja kiusu. Marina võtab Henri sülle ja paitab Henri pruune juukseid. Nemad magavad teineteise kaisus sügavat und, mina olen siin üleval.

      Peaarst kutsub Henri ja minu proovide tulemusi kuulama. Emma peab palatisse jääma, ma ei tea, miks, ega julge küsida, äkki on Emma alles liiga noor.

      Istume Henriga kahekesi peaarsti vastas.

      Ta taskus piiksatab, ta palub vabandust ja helistab kuskile.

      Me ei vaata Henriga teineteist. Istume, ühepikkused ja hirmunud, istume kõrvuti, ootame vaikselt, et kõne otsa saaks, kõne, mille sõnadest me suuremalt jaolt aru ei saa.

      Siis vaatab peaarst meie poole.

      Leukeemia, ütleb ta rahulikult.

      Vaatan peaarsti, ta räägib minule, ta ütleb leukeemia.

      Emmal on äge leukeemia, ütleb peaarst. Verevähk.

      Emmal on vähk, Emma on kaheksa, Emmal on verevähk.

      See muudab kõike. See muudab absoluutselt kõike.

      Siin me oleme.

      Kuulan peaarsti, ei vaata Henrit. Olen tasa, lihtsalt kuulan.

      Luuüdi toodetud valgelibledest saavad pahaloomulised vähirakud. Meie töö on nüüd vähirakkude arengut takistada, ütleb peaarst.

      Akuutse leukeemia paranemisprotsent Emmavanustel patsientidel on üle kaheksakümne protsendi, jätkab peaarst.

      Kui palju üle? Sajandiku võrra või peaaegu saja protsendi kanti? Kui täpne võib selline ennustus üldse olla?

      Ma ei suuda midagi küsida.

      Peaarst selgitab, et karantiinipalatisse ei lasta kedagi peale Henri, minu ja õdede. Esimene haiglatrett kestab mitu nädalat. Pärast seda pääseb Emma ehk natukeseks koju, aga miski ei ole kindel. Vähemalt kaks aastat tuleb regulaarselt haiglas käia, selle ütleb arst kohe praegu ära. Ravi ajal tuleb infektsioone vältida, sellepärast ei pääse ta kooli enne kui minimaalselt kuue kuu pärast.

      Külalisi ei tohi koju kutsuda, reisida ei tohi, sest organismi vastupanuvõime kaob. Tuleb pesta käsi ja vältida tänavaid, busse, kauplusi, kooli, klassikaaslasi, tantsu- ja jalgpallisõpru, tuleb vältida tavapärast elu inimeste keskel. Terved sõbrad võivad mingil ajal tulla koju mängima.

      Tsütostaatikumid teevad patsiendi nõrgaks, juuksed langevad välja. Haiglakooliga alustatakse otsekohe, õpetaja käib karantiinipalatis õpetamas. Peaasi, et Emma klassikaaslastest maha ei jääks.

      Ehkki Emmal on väga tavaline leukeemia vorm, kestab ravi kaks ja pool aastat, selgitab peaarst. Alles viie aasta pärast võib patsiendi kindlalt terveks kuulutada, ehkki vähirakud võivad juba esimese poole aastaga kaduda. Tuleb oodata, peab laskma ajal mööda minna. Seitsmekümnendatel ei jätkatud ravi piisavalt kaua ja sel olid väga halvad tagajärjed, seletab peaarst rahulikult.

      Emma parema õla alumisse ossa tehakse auk, kust vedelikud ja ravimid sisse lastakse. Auk ja plastvoolik tagavad selle, et Emmat ei ole vaja ravi või vereproovide pärast torkida.

      Peaarst loodab, et haigusest räägime Emmale meie. Niimoodi jõuab uudis lapseni leebemal moel kui tema suu läbi.

      Tule taevas appi.

      Kas peaarst arvab, et ta tegi meile mingi kingituse.

      Kuidas kaheksa-aastase ees sõnu seada, kui ise oled kogu aeg kokkukukkumise äärel?

      Ütle lapsele: kallis lapsuke, sul on vähk, nüüd on selline lugu, surm on lähedal, niisama lähedal kui vanadel inimestel, selle vahega, et sina, minu tütar Emma, said just kaheksa aastat vanaks ja vanematelt sünnipäevakingituseks uue jalgratta ja mobiili.

      Võtan laualt taskuräti. Peaarst ootab, kuni ma ära nuuskan, vaatab siis kella ja tõuseb püsti.

      Me teeme oma parima, ütleb peaarst ja juhatab meid koridori.

      Lahinguid peetakse selleks, et neid võita, ütleb peaarst ukse peal.

      Mees, naine ja beebi ootavad oma korda. Nad astuvad rahulikult peaarsti kabinetti, uks sulgub.

      Seisame Henriga koos tühjas koridoris ega oska teineteisele midagi öelda. Nõjatun vastu seina, Henri ei võta minust kinni. Henri läheb ära, Henri jätab mind üksi, koridoris ei ole kedagi, ei ühtegi õde, küllap nad on patsientide juures või istuvad puhketoas. Vastasseina peal ripub oranž päikeseloojang, maamiin plahvatab ja sõdur koos sellega, killud tungivad kopsudesse, need tungivad maksa ja neerudesse, õhku lendab verd ja lihatükke. Sõda käib igal pool, see ei ole positsioonisõda, vaenlane võib tulla kust tahes, ta võib ilmuda millal tahes. Vaatan trükitud fotot, kus päike on muru kollaseks kõrvetanud, taeva oranžiks värvinud, tahan koju, panen nõudepesumasina täis, küürin jooksva vee all põhjakõrbenud potte, lähen duši alla, pesen hambad, pesen mustuse maha, haigus on ära läinud, küsin Emma käest, kas ta tahab hommikuks baguette’i, sarvesaia või krõbinaid, ja Emma ütleb, et baguette’i võiga.

      Sõjas on valgus enneolematult vägev, kirgas ja kõikevalgustav. Henri seisab minu ees, ta haiseb suitsu järele, me seisame siin, must põrand, must lagi, must sein, vaenlane ründab öösel ja enam ei ole Henrit, Emmat ega mind, me ei ole enam siin, must põrand, must lagi, vaenlane liigub edasi ja ilmub nina ette, avab tule.

      Kolmekuuse vaikimisega tekitasime Emmale vähi.

      Vaikimine, karjumine, vaikimine, ei ühtki normaalset sõna enam.

      Meie tekitasime Emmale vähi, mina ja Henri.

      Me oleme Emma hävitanud ja nüüd teevad valgelibled, mis ise tahavad.

      Kui СКАЧАТЬ