Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mäed erinevad tunduvalt Seeba Kuninganna mägedest, mis on lamedad ja ümmargused.

      Infaduus pani tähele, et me noid mägesid silmitseme, ja pidas vajalikuks seletusi anda.

      “Tee lõpeb seal,” sõnas ta, osutades käega mägede poole, mida kukuaanad nimetasid Kolmeks Nõiaks.

      “Miks ta seal lõpeb?” küsisin.

      “Kes võiks seda öelda,” vastas ta õlgu kehitades. “Mäed on täis koopaid ja nende vahel on sügav kuristik. Sinna läksid muistsel ajal targad mehed, et sealt tuua seda, mida nad meie maalt otsima tulid, kuigi me ei tea, mis see oli, ja sinna, Surma koopasse maetakse nüüd meie kuningad.”

      “Mida nad siit küll otsisid?” küsisin õhinal.

      “Ma ei tea seda. Mu isandad, kes lendasid meie juurde tähtedelt, peaksid aga teadma,” vastas ta, heites mulle kiire pilgu. Ilmselt teadis ta rohkem, kui arvas heaks öelda.

      “Jah,” kinnitasin mina, “sul on õigus. Tähtedel saame me paljudest asjadest teada. Ma olen näiteks kuulnud, et vana aja targad mehed tulid neisse mägedesse otsima säravaid kive, ilusaid mänguasjakesi ja kollast rauda.”

      “Mu isand on tark,” vastas ta külmalt. “Mina olen vaid lapsuke ega oska oma isandaga niisugustest asjadest rääkida. Mu isand peab kõnelema vana Gaguuliga kuningakojas, sest tema on niisama tark kui mu isand.” Ja ta eemaldus.

      Niipea kui ta oli läinud, pöördusin oma kaaslaste poole ja osutasin neile mägedele. “Seal ongi Saalomoni teemandikaevandused,” ütlesin neile.

      Umbopa seisis meie kõrval, olles nähtavasti vajunud sügavasse mõtiskellu, mis oli tema juures tavaline. Kuid ta kuulis mu sõnu.

      “Jah, Makumazahn,” sõnas ta suulu keeles, “teemandid on kindlasti seal ja te saate need endale, sest teie, valged mehed, armastate ju nii väga neid iluasjakesi ja raha.”

      “Kuidas sina seda tead, Umbopa?” küsisin teravalt, sest mulle ei meeldinud tema salapäratsemised.

      Ta hakkas naerma. “Nägin seda unes, valged mehed.” Seepeale pöördus ta kannal ümber ja läks minema.

      “Millele meie must sõber küll sihib?” imestas Sir Henry. “On selge, et ta teab rohkem, kui suvatseb öelda. Muuseas, Quatermain, ega ta ole kuulnud midagi.. minu vennast?”

      “Mitte kõige vähematki. Ta on küsinud igaühelt, kellega sõbraliku jutu peale on saanud, kuid kõik nad kinnitavad, et siin maal pole kunagi varem nähtud ühtki valget meest.”

      “Kas te usute, et ta üldse siia jõudis?” küsis Good. “Meiegi jõudsime siia ainult ime läbi. Kas on mõeldav, et tema oskas siia tulla ilma kaardita?”

      “Ma ei tea,” vastas Sir Henry süngelt, “aga mul on siiski tunne, et ma ta leian.”

      Päike vajus pikkamööda silmapiiri taha ja siis langes maa peale äkki pimedus, otsekui oleks see midagi ainelist ja kombatavat. Päeva ja öö vahel polnud siin mingit hingetõmbamishetke, polnud mahedat üleminekut. Sellel laiuskraadil videvikku ei tunta. Päeva muutumine ööks on niisama kiire ja täielik kui elu vaheldumine surmaga. Päike loojus ja maailm mähkus varjudesse. Aga mitte kauaks, sest peagi lõi taevaserv läänes kumendama, ilmusid esimesed hõbedased valguskiired ja peagi kallas hiilgav täiskuu tasandiku valgusega üle, paisates kaugele oma sirendavaid nooli ja täites maastiku maheda helendusega.

      Seisime ja nautisime kaunist vaatepilti. Tähed kahvatasid selle karge majesteetlikkuse ees ja me tundsime, kuidas ilu, mida ma kirjeldada ei suuda, meie südamed kiiremini tuksuma pani. Minu elu on olnud karm, aga mul on siiski olnud rõõmuhetki, mille pärast ma oma elu elamisväärseks pean, ja üks neist on see, mil nägin Kukuaanamaad kuupaistel.

      Lõpuks katkestas meie mõtiskelu meie viisakas sõber Infaduus.

      “Kui mu isandad on puhanud, siis reisime edasi Loosse, kus mu isandatele on täna ööseks üks onn valmis seatud. Kuu paistab heledasti ja meil ei ole vaja karta, et teel komistaksime.”

      Nõustusime ja tunni aja pärast olime linna lähistel. Linn ise, mille plaani joonistasid selgesti välja tuhanded laagrituled, näis olevat lausa ääretu.

      Good, kes alati kahtlase väärtusega nalja armastab heita, pani talle nimeks Piiramatu Loo34.

      Varsti jõudsime vallikraavi juurde, millest viis üle tõstesild, ja seal peatas meid relvade kõlin ning valvuri käre ja käskiv hääl. Infaduus andis parooli, millest ma aru ei saanud, sellele vastati tervitusega ja me läksime edasi mööda selle tohutu rohtlinna peatänavat. Pärast ligi pooletunnist käiku piki lõputuid onnideridu peatus Infaduus lõpuks väikese rühma hüttide ees, mis ümbritsesid lubjakivikillustikuga sillutatud väikest õue, ja teatas, et need ongi määratud meie “armetuks” eluasemeks. Astusime sisse ja leidsime, et igale meist oli määratud eraldi onn. Onnid ise olid peajagu paremad kõigist seni nähtuist ja igaühes leidus väga mugav magamisase pargitud nahkadest, mis olid laotatud lõhnavast rohust madratsile. Ka oli meile juba toitu valmistatud ja niipea, kui olime end pesnud veega, mida leidsime selleks otstarbeks suurtest savinõudest, tõid kena välimusega noored naised küpsetatud liha ja puuliudadel peenelt serveeritud maisitõlvikuid ning ulatasid need meile sügavate kummardustega.

      Sõime ja jõime, ning kui kõik voodid olid meie nõudel ühte onni kokku toodud – ettevaatusabinõu, mis armastusväärsed noored daamid muigama pani –, vajusime pikast reisist surmani väsinult raskesse unne.

      Ärgates leidsime, et päike oli ammugi kõrgel taevas ja meie naisteenijad, keda mingi valehäbi tagasi ei hoidnud, seisid juba onnis, kuna neile oli käsk antud aidata meil endid “valmis seada”.

      “Kena küll – valmis seada!” ümatas Good. “Kui inimesel pole midagi muud kui ainult flanellsärk ja paar saapaid, ei võta see just kaua aega. Tahaksin, et te mu püksid nende käest tagasi küsiksite, Quatermain.”

      Tegingi seda, aga mulle teatati, et need pühad reliikviad on juba viidud kuninga juurde, kes meid samal ennelõunal vastu võtab.

      Kui olime noori daame nende tõsiseks imestuseks ja pettumuseks palunud ukse taha astuda, asusime tegema nii põhjalikku tualetti, kui olukord võimaldas. Good läks isegi nii kaugele, et ajas oma näo paremalt poolelt uuesti habet. Vasakut poolt, kus nüüd lokkas juba üsna lopsakas karvastik, ta meie pealekäimisel ei puudutanud. Mis meisse puutub, siis piirdusime tubli pesemise ja kammimisega. Sir Henry heledad lokid langesid juba peaaegu õlgadeni ja ta sarnanes muistse taani viikingiga rohkem kui kunagi varem. Minu hallikas juuksepadrik oli tollipikkune poole tolli asemel, mida ma seni üldiselt kõige suuremaks lubatud pikkuseks olin pidanud.

      Selleks ajaks, kui olime hommikueine lõpetanud ja piibud tühjaks suitsetanud, tõi meile mitte keegi väiksem isand kui Infaduus ise teate, et kuningas Tvala on valmis meid vastu võtma, kui arvame heaks tulla.

      Vastasime talle, et soovime oodata, kuni päike veel pisut kõrgemale tõuseb, sest oleme ikka veel reisist väsinud ja nii edasi. Tsiviliseerimata rahvastega läbi käies on alati kasulik mitte eriti rutata. Nad kalduvad viisakust kartlikkuse ja orjalikkusega ära vahetama. Niisiis, kuigi me soovisime niisama kärsitult Tvalat näha kui tema meidki, istusime uuesti maha ja viivitasime veel ühe tunni, kasutades aega selleks, et valmis seada kinke, mida võisime oma kasinast tagavarast lubada – nimelt Winchester, mida oli tarvitanud vaene Ventvögel, ja mõned helmekeed. Püssi koos laskemoonaga otsustasime kinkida Tema Kuninglikule Kõrgusele, kaelakeed aga olid määratud tema naistele СКАЧАТЬ