Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kolleegid meditsiiniosakonnast kõõritasid teda kaastundeseguse uudishimuga.

      Või teine seda ajajärku illustreeriv detail: ta tavatses täpselt söögikandiku ja joogikäru saabumise vahelist aega mõõta. Peaaegu alati allapoole arvestust sooritused, mis andis talle võimaluse rõõmuga kuulutada, et kõige täpsem lennuoperaator on Lufthansa: “Kaks minutit ja nelikümmend kolm sekundit.” Lufthansa oli tema lemmik, pealegi MagicWingsi emafirma.

      Hea enne.

      III

      MAGDALENA

      Mõõdukas turbulents Alpide ületamisel umbes 30 miili Torinost põhja-kirde suunas, ühesõnaga ei midagi ebatavalist. Lend Magicu alalisest tugipunktist Berliin-Schönefeldi lennuväljalt pidi väljuma plaanitust varem. 43 reisijat oli pardalt lahkunud ja 34 uut Krakówisse sõiduks peale tulnud – tüütu arvepidamine oli määratud Carlosi ülesandeks, millega ta ootuspäraselt hästi hakkama sai. Ta oli õnnelik, kõik oli paika loksunud: uhiuus vormiriietus, millest ta oli alati unistanud, spetsiaalne Karl Lagerfeldi disain; piloodikabiini küljele krellpunase ja erekollasega maalitud MagicWingsi firmamärk vast soetatud Boeing 737-800-l; sõidupalavikuga kaasnev nakkav optimism; sihvakad stjuardessid, kõik ükshaaval ja karmi käega välja valitud (kõige tahumatuma suuvärgiga teadjad ehk tavalised kretiinid vandusid koguni, et “käsitsi välja valitud”). Carlosit võlus see tead-küll-see-kummaline-jõnks-kõhus-midasa-Entrecamposi-tunnelis-kihutades-tunned.

      Tiivulist maagiat süvendas veelgi tihe pilvekilp, mis Zaragoza kohal nende ette kerkis. See kardin oli otsekui kategooriline piir mugava maise äraelamise ja tohutu tähtedevahelise igatsetud avaruse vahel, puhas teravate päikesekiirtega valgustatud laotus – mitte kõik pole veel aru saanud, et neitsilikku, absoluutset valgust võib näha ainult pealpool pilvi. Olgu õnnistatud kondensatsiooniime: pilved moodustasid tiheda sirmi, mis lubas Carlosil inimeseks olemise unustada.

      Kui jätta kõrvale kapten Schmidt ja tema asetäitja Klinsmann, kaks tõsist vana kooli pilooti, kelle Lufthansa õlalepatsutusega tagasihoidlikule pensionile oli saatnud, olid kõik neli lendurit omavahel head kamraadid. Nad said omavahel hästi läbi. Magicu lennukid olid üle keskmise mehhaniseeritud, töötajate hierarhia puudus; iga meeskond pidi funktsioneerima autonoomse, iseseisvalt tõhusa üksusena, kus iga liige teab oma spetsiifilisi ülesandeid, nii et tõrgete korral ei tekiks tegevuse dubleerimisest kahju.TOPP-i revolutsiooniline meetod seisnes neljas aksioomis, mida oli väljaõppenädalatel Berliinis hea noortesse peadesse juurutada:

      1.^a) Töökus ja püsivus;

      2.^a) Operatiivsus;

      3.^a) Piiritu reisijakesksus;

      4.^a) Panustamine meeskonnatöösse ja paindlikkus teiste asendamisel.

      Võiksime neile lisada veel viiendagi, kirjutamata postulaadi, mis õhutas pidevat konkurentsi vahetusmeeskondade vahel. Seda teadsid kõik, kuid selle ülemäärane rõhutamine poleks olnud hea toon. Kui sooviti tulevikus meelepärast edutamist, heldet jõulupreemiat, pardaajakirjas äramainimist ja muud toredat, siis pidid lennusaatjad ühiselt selle nimel pingutama. Meeskonnavaim? Kui soovite, siis jah.

      Neli tundi ja kakskümmend seitse minutit lendu, Berliinist õhkutõusmine selle sees, oli aeg, mis kulus laitmatu maandumiseni Krakówi Johannes Paulus II lennuväljal. Vallandus plaksutuste valing, liiga vali, eriti lennuki tagaosast, kus istusid Lissabonist tulnud reisijad. Carlos tundis häbi. Mõne hetke ei soovinud ta muud kui pugeda peitu, või siis olla sündinud teise perekonnanimega. See “herr Silva” ei petnud kedagi ära, paljud sakslastest reisijad lausa sõid teda silmadega. Kogu see stseen tekitas ebamugavust, vilistati – see tagumiste ridade seltskond ei kõlvanud tõepoolest kuhugi.

      Ainult see võib seletada Carlosi väikest lapsus linguae’t, mingit sügavamat tähendust sellel polnud – mis muud põhjust siin ikka sai olla, et ta “Tere tulemast Krakówisse!” asemel teatas “Tere tulemast Craiovasse!”? See oli tühine puhtinimlik eksitus, tal polnud siis veel kõiki jäävhambaidki suus, kui onu Zé ta Estádio da Luzile Benfica ja Craiova ülikooli vahelist matši viis vaatama, kui meenutada vaid ühte neist mustmiljonist UEFA võistlustest. Lisaks sellele arutati just neil päevil Magicu Berliini peakorteris uute sihtkohtade avamist Rumeenias. Peaaegu alati välja müüdud Berliin-Bukarest-Berliini lendude edu võiks õigustada ka Berliin-Constanţa, Berliin-Craiova ja Berliin-Braşovi liine (kas pole vapustav see tung külastada verise krahv Dracula lossi üha uuesti ja uuesti?). Karolingide maa muutus uue sõidusihina värvikamaks ka tänu ühele hiljutisele, pealegi apokrüüfsele intsidendile: nimelt oli üks eakas Evora abielupaar, kes oli juba mitukümmend aastat plaaninud sõita vaatama lund in loco ja tõelist teutooni talve külma kogema, langenud lennukis hoolimatu jahutussüsteemi ohvriks. Noortele piisas oma kehasoojusest, aga kahe vanakese abistamiseks pidi Schönefeldis paiknev Berliini tuletõrjeüksus kohale ruttama. Mõlemal diagnoositi teise astme hüpotermia, härra seisund oli kehvem kui proual, üksikasjad jätame siinkohal enda teada. Mis aga oli oluline ja sööbis Carlosi valikulisse mällu kogu eluks, oli imelik tunne kõhus, mis teda sel pimedal detsembriõhtul valdas. Rahuololu. Tunne, et ta on millegagi hakkama saanud. Midagi ära teinud. Oli võimatu ilma tagasi vaatamata lahkuda. Külmavärin jooksis üle ta selja, kui ta veel kord – juba teise terminali jõudnuna – hetkeks peatus ja jäi silmitsema hiiglaslikku puna-kollast olendit, mis magnetina tihedalt lennusilla vastu liibus ja seisis seal nagu noobel ebamaine isand.

      See hiigellind kuulus nüüd temale, ja Carlos kuulus hiigellinnule. Nad väärisid teineteist.

      Ärgu lugeja kahelgu, kas need Magicud ikka olid teisest puust, teisest võistlusklassist. Ei midagi ühist tolle väikese eemaletõukava puna-rohelise Alitalia reaktiivlennukiga või EasyJeti Airbus 319-ga (need oranžid masinad meenutasid pigem päästeveste, täielik õudus) või nende kahe Iiri Ryanairi Boeing 737-ga, mis olid Magicu lennukitega muidu identsed, aga mida inetas kole keldi harfi kujutis, meenutades Lidli, Saksa päritolu Lidli supermarketite logo.

      [“Andke siis keisrile, mis keisri kohus.”]

      Paremat poleks soovida osanudki: kõik sujus nagu muinasjutus.

      Naeratades, MagicRimowa raudkindlad kohvrid kõnniteel järele vuramas, lahkusid Franz Beckenbaueri juhikabiini neli töötajat Johannes Paulus II-lt ja kiirustasid lähima takso poole. Vaatamata juhistele sireenilaulust heaga eemale hoida, arvestades, et Poola on rahvusvaheliselt tuntud taksodes kasutatavate “kiirendajate”, ebaseaduslikult timmitud taksomeetrite poolest. Rääkimata pöörastest tariifidest või pealesurutud city tour’idest. Just sel põhjusel ongi igal poolakal oma isiklik taksojuht ja tänu rahva kõrgele sündimusele pole neil kunagi mingit raskust vajaduse korral leida mõni taksoga ranna lähedal tiirutav lehmalellepoeg, kes neile küüti pakuks.^[32^]

      Edasi.

      Carlosile ei läinud need tärnid ja numbrid, mida arveraamatusse märkisid kontoris konutavad raamatupidajad, kes päriselust midagi ei teadnud, üldse korda. Temal oli vaja jõuda Edenisse, Ulica Ciemna 15, mis oli MagicWingsi töötajate uus majutuskoht Krakówis (piloodid välja arvatud, peab rõhutama, sest nende ametiühing oli võidelnud võiduka lõpuni ja nõudnud töötajate hierarhia säilitamist ka odavlendude puhul, mistõttu ööbisidki piloodid enamasti Radissonis või Kempinskis, kadudes radarilt koos Dieter Toppiga, kes oli nagu ikka oma eralennukil kohale sõitnud, et mõni uus lennuliin sisse õnnistada ja pidada maha mõni uhke pressikonverents Magicu eepilisest staatusest ja saatusest). Kakskümmend minutit ja 86 zlotti hiljem (mis ümardati 90-ks) olid nad lõpuks Edeni ukse taga. See oli ajahambast pisut puretud ning kõrvalisele tänavale peidetud kena rohekas hoone. Kontrast detsembrikuu esimese lumega andis talle muinasjutulise varjundi.

      “Väga СКАЧАТЬ