Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

      j) Sa oled valmis elama vähem kui tunni tee kaugusel ühest MagicWingsi paljudest sihtkohtadest;

      l) Sa oled valmis töötama ebaharilikel kellaaegadel millisel tahes aasta 365 päevast, ka nädalalõppudel ja pühadel (sealhulgas jõulud ja uusaasta);

      m) Sa oled valmis toime tulema erinevate inimestega igasugustes, ka keerulistes ja ekstreemsetes olukordades;

      n) Sa oled hea suhtleja ja kergesti seltsiv inimene.

      Siin polnud midagi kahelda. Kui Jumal on olemas, oli asjasse sekkunud tema ise. Töökogemus ravimiesitlejana oli olnud täielik ämber, kuigi farmaatsialabor – samuti Saksa ettevõte, kuulus ühele tuntud Leverkusenis asuvale rahvusvahelisele firmale – oli talle võimaldanud maailma parimad töötingimused, paketis lai Audi A3 ja mida kõike veel. Seitseteist kuud selles põrgus tablette müüa oli aga olnud täiesti piisav, et tal endal kaoks igasugune isu aspiriinigi võtta. Nähes mobiilil Berliinist tulevat kõnet, oli Carlosi rõõm suur, ekraanil polnud numbrit küll hästi näha, aga selle alguses olev “+49” oli maagiline kood. Pääse Magicusse.

      Isegi vaatamata poollagunenud hambale – hädaoht! –, olid personalifirmast alltöövõtu korras MagicWingsi värvatud kaks keskealist naisintervjueerijat ainulaadse inimolevuse sarmist võlutud. Carlos täitis eksamineerijate nõudmised absoluutselt veatult – kui lagunenud hammas kõrvale jätta – ja lisaks sellele, veel palju lisaks sellele: kuidas oli võimalik, et üks Portugali portugallane valdab nii vabalt keelt, mis polnud ometi tema oma keel? Kes oleks võinud arvata, et see polegi tema emakeel!

      [Imetlusväärne.]

      Nelja-aastane megaleping koos tema täieliku nime, elukoha, isikut tõendava dokumendi koopia ja lepingu numbriga pidi olema valmis vähem kui nädalaga, täpsemalt viie päeva pärast. Kehtivusajaga kuni 31. oktoober 2007. See tagas talle hea palga ja võimaluse vabadel päevadel tasuta reisida. Polnud kaugeltki lihtsalt kokkusattumus, et lepingule kirjutati alla sama päeva varahommikul, kui Carlos – ja seda tänu Jamaica litsile, “no mis paganama pärast just kuskilt Jamaicalt?!”, kes enda sõnul oli oma vabal ajal juuksur ja kellega tema teed siin maapealses elus enam tõenäoliselt kunagi ei ristu – nägi valgust.

      Carlos Bernardole ei piisanud, et ta oli võitnud pääsu taevasse: tema nägi valgust.

      II

      JAH, HÄRRA SUURSAADIK

      Pea valgemast valgem, ilma et see kuidagi oleks varjutanud tema vankumatut heatujulisust, mida ta toitis värskeima võõrkeelse kirjandusega ja kandes healõikelisi, Zürichi rätsepa disainitud ülikondi, mis olid alati midagi hanseatischer schick’i ja Münchener schick’i vahepealset,^[16^] oli suursaadik Francisco Cunha Telles saanud pisut üle kuuekümne aasta vanaks, kui pauk kärgatas. Ta oli pensionile läinud vaevalt neli aastat tagasi pärast oma pikka karjääri Palácio das Necessidadesis.^[17^] Portugali Vabariik avaldas talle tunnustust, võib isegi öelda tänu, määrates tema viimaseks teenistuskohaks Brasiilia, olgugi et diplomaatiline roteerumine oli siin kodumaal juba liigagi palju vahtu üles keerutanud:

      “Nagu ikka,” nentis diplomaat, “on asju, mis kunagi ei muutu. Kas polnud see mitte Einstein, kes ütles, et suured vaimud kohtavad alati keskpäraste raevukat vastupanu?”

      Need, kelle meelest selliste puutumatute riigiametnike elu koosneb ainult soolastest ja magusatest suupistetest ja džinnist-toonikust, eksivad. Franciscol oli tulnud liigagi palju kriisisituatsioone lahendada: atentaadist diplomaatilise missiooni ajal Ankaras kuni kahe Portugali naistudengi seotuseni Baader Meinhofi terroristidega tema Bonniteenistuse päevil. Lisaks neile saavutustele hinnati Francisco karjääris kõrgelt ka seda, et ta oli olukorrale vastava diskreetsusega vaigistanud Austraalia ajakirjaniku, kes oli kavatsenud Sydney Morning Heraldis avaldada plahvatusohtliku informatsiooni, mis oli otseses vastuolus Portugali riiklike huvidega Ida-Timoris. Aruka ja intellektuaalselt ausa inimese tõsidusega kinnitas ta oma sõpradele, et teda ei üllata elus enam miski. Muutujad võivad kaootiliselt vahelduda, aga piisab, kui mõista mehaanikat: huvitav ei ole mitte niivõrd ratas, vaid tema telg. Ja teatud mõttes, tõsi, oli Franciscost saanud tark inimene.

      See mahe juulikuu pärastlõuna tõestas aga, et ta eksis. Ta oli äsja naasnud oma järjekordselt jalutuskäigult rannapromenaadi pidi Cascaisini,^[18^] pritsivad ookeanilained saatjaks, ning oli nagu tavaliselt Duquesa plaažil kõikjalejõudva Fernando Videira Gomesiga veidi aega mõtteid ja muljeid vahetanud. Tema ja professor muretsesid tuumaküsimuste pärast üha rohkem, Oliveira viimane film (veel aeglasema tempoga) oli mõlema arvates sama liigutav nagu ta varasemadki, ometi ei söandanud Francisco professor Videira Gomesiga vesteldes kunagi jutuks võtta oma õhtuste mereäärsete jalutuskäikude tegelikku põhjust, oma salajast fetišit noorte nabade vastu, kui võimalik piercing’uga, mille puudumist sai korvata ainult kõige kahemõttelisema lõikega bikiinid, kehavormide esiletulek sõltus otseselt püksikeste paksusest ja värvist.

      “Francisco, uudised ei ole head,” alustas Heidimarie, tema naine Heidi, koketne šveitslanna, kellega suursaadik oli abiellunud küllaltki hilja, 24 aastat tagasi. Ta oli seadnud piirid naise kõikvõimalikele kapriisidele, mille seas peame mainima kohe ka tema häirivat Imelda Marcosi sündroomi. Heidi kollektsioneeris nimelt kingi, liiga palju ja kõik kallimad kui 2500 eurot, tal oli neid juba vähemalt nelisada paari ja lähipäevil oli tal plaanis veel ühed manolod tellida. Naine väitis, et nad on kingameister Manolo Blahnikuga juba Genfi-aegadest peale head sõbrad: “Tal on maailma parim maitse, tema kinkis mulle jalad.” Olgugi et nende vanus ei klappinud, vandus Heidimarie kõigile oma sõbrannadele, et nad on koos õigusteadust õppinud, neil päevil, kui see Tšehhi päritolu hispaanlane veel diplomaadikarjääri kaalus. Nende suhted aga jahenesid, Heidi tundis, et on käest lasknud elu parima võimaluse, tema külastuskäigud mehe juurde Madridis Calle Serranol jäid harvaks. Siis ilmus Francisco ja…

      Aga tagasi São Pedro do Estorilile. Juba kahe kuu pärast tähistame nende hõbepulmi. Tavaliselt külm ja kalkuleeriv naisterahvas, nina püsti ja sageli teiste asjades, ilmutas Heidimarie Cunha Telles tol õhtul tavatut närvilisust. Hullem veel, oli näha, et ta ei taha otsekohene olla. “See on halb märk,” mõtles Francisco Cunha Telles, kel oli seljataga palju aastaid keerulisi läbirääkimisi.

      “Mis lahti, Heidi?” uuris suursaadik pehmel siidisel toonil, mida ta kasutas strateegilise abinõuna dramaatilise pinge kahandamiseks kõige süngemates olukordades. “Kas Šveitsist on uudiseid? Teie emalt? Katsuge rahuneda, meil ei ole kiiret…”

      “Francisco, ma arvan, et teil tuleb oma tütre Mónicaga tõsine probleem,” jätkas naine ja ta purskuma kibelevad nuuksed pääsesid valla ning aina suuremad ja suuremad pisarad moonutasid ta helesiniseid silmi.

      “Jumala pärast, Heidimarie, mis Mónicaga on? Ma just rääkisin temaga, mulle tundus, et tal läheb suurepäraselt. Ma andsin Avelinole korralduse, et ta Mónica peale võtaks…”

      “Ta on rase, Francisco! Mónica on rase, Mónica on lapsega…” korrutas Heidi abikaasat katkestades ja tütart ees ootavale üksikema seisusele vihjates.

      Vaikus oli karjuv. Ja muutus veelgi karjuvamaks, kui Francisco jala üle põlve maha tõstis, märkas, et ta kingades on palju liiva, ja lasi ustaval Frankfurter Allgemeinel põrandale kukkuda. Alles siis keeras ta muusika vaiksemaks, mängis Miles Davise plaat, seda detaili tuletab ta hiljem meelde: “Kuulasin parasjagu head džässi, kui… ”. Ta tõusis püsti nagu Ladina-Ameerika oligarh, komistas äärepealt Raoul Genet’ “Droit Maritime pour le Temps de Guerre”^[СКАЧАТЬ