Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mille ta oli onu Zélt 1985. aasta jõuludeks saanud. Võib arvata, et tegu oli Mandri-Portugali ühe noorema spotter’iga.^[29^]

      Kirg lennunduse vastu oli Carlosi üle võimust võtnud, ta põgenes Armindo pilgu alt, kes päevad läbi maja taga eelmainitud Mercedes 220-D ümber tiirutas, inspekteerides, ega ruumikat berliinlast ei ohusta mõni risk, mis eelmise õhtu kontrolli ajal kahe silma vahele võis jääda. [Nagu nägime, oli õnnetäheke nad juba maha jätnud.]

      Lastetoas, ja see jäigi tema toaks, riputas Carlos seinale kaks postrit, millest suurem oli ähmane foto Lusitâniast ja selle kõrval väike kaart Gago Coutinho ja Sacadura Cabrali teekonna detailidega. Onu Zé eeskujul oli ta õppinud kahe vapra portugallase kangelastegu austama ja teadis juba varases eas peast kuupäeva, mil need kaks pilooti Rio de Janeiros maandusid: see oli laupäeval, 17. juunil 1922. aastal. Lisaks sellele armastas ta rõhutada, et admiral oli leiutanud sekstandi ja et ka tema nimi oli Carlos, “Carlos nagu mina”, justkui annaks see iseäralik asjaolu talle juba avant la lettre lennundusmaailma pääsuks õiguse. Ta teadis kogu nende epopöad algusest lõpuni ja lõpust alguseni: lennu pikkus oli kokku “kaheksa tuhat kolmsada kaheksakümmend kolm kilomeetrit”, vahemaandumisi tehti “Las Palmases, Gandos, São Vicentes, Santiagos, Penedos de São Pedros ja São Paulos, Fernando de Noronhas, Recifes, Baías ja Porto Seguros”, ta teadis isegi ka seikluse täpset ajalist kestust – “seitsekümmend kaks tundi ja kakskümmend kuus minutit”. Sacadura Cabrali ehk Lusitânia viimase piloodi elu juures avaldas talle muljet ka tõsiasi, et Põhjamerel 1924. aastal toimunud õnnetusest alates oli tema surnukeha leidmata, ta mõtles sellele kadumisele palju, Cabrali-suguse inimese puhul tundus see võimatu. Niisiis pole ülearune mainida, et need kaks olid Carlosi suurimad, kui mitte ainukesed iidolid portugallaste seas.

      Kahvatul teisel kohal tema kangelaste panteonis ja palju-palju lennumiile esimesest allpool oli Rootsi päritolu põhjaameeriklane Charles A. Lindbergh. Teda meenutas tagasihoidlikum poster kirjutuslauast vasakul. Pildil oli Lindberghil nägu naerul, minetamata siiski piloodile kohast stoilisust, ta poseeris kaamera ees Spirit of St. Louis’i kõrval ja pildiallkirja järgi oli foto tehtud mõni minut pärast seda, kui lennuk maandus Pariisis, “no pagan, lennata Vabadussambast Eiffelini ilma peatumata, ja ihuüksi seal pilvede kohal…”.

      Väga raske, Cabê, kolmkümmend kolm ja pool tundi on palju, aga need olid viljakad, palju viljakamad kui ühe tavalise pilooditöö päeva tunnid.

      Kokkuvõttes, ja alati kahe portugallasega võrreldes: et Lindberghi üksildane lend toimus 21. mail 1927, üle viie aasta pärast seda, kui gravitatsioonijõudude vastu olid astunud Cabral ja Coutinho, ja ka sellepärast, et tegemist oli ameeriklasega, oli võrdlus ilmselgelt viimase kahjuks. Ärgu siiski arvatagu, et Carlos Lindberghi tegu ei hinnanud. Ei midagi seesugust: ta oli esimene tunnistama, et tänu sellele Minnesota lendurile oli saadud õigustus suurel kõrgusel kasutatavatele lennutehnikatele, ta oli vähendanud sõidu kütusekulu ning demonstreerinud kaksikrataste tõhusust. Isegi kui lapseliku vaimustuseta, oli Carlosi imetlus siiras. Ja alati, kui olukord ja kaasvestleja selleks sobisid, viitas ta täiendava argumendina asjaolule, et tema nimi on Carlos:

      “Ja kas Charles pole mitte Carlos inglise keeles?”

      Tema suurimaks ihaldusobjektiks olid aga alati olnud lennukimudelid. Tal oli neid igal pool, kõik riiulid olid neid täis – nii need, mis olid kirjutuslaua kohal kummutist vasakul kui ka sellest paremal, mudeleid jagus veel väikesele tualettlaualegi, mille Maria do Céu oli juurde ostnud ja mida ta kaunistas oma tikkimistööde ja ajakirjakestega ning mis nägi hirmus kena välja. Mudellennukite üle käis korralik raamatupidamine – sõna otseses mõttes. Carlos oli koostanud väikese registri, kuhu ta mudelid sisse kandis, neid oli ligi kolmsada, mille mikroskoopilisi tükikesi ta piibeliku kannatuse ja ülima innuga kokku kleepis, ja neid ühendas see, et nad peaaegu kõik olid Luftwaffe, Saksa õhujõudude lennukid. Carlos kollektsioneeris kõiki Luftwaffe mudeleid, varaseim neist pärines aastast 1910, mil Luftwaffe nimi oli alles Keiserlik Saksa Õhuvägi ehk õigemini Luftstreitkräfte, kui täpne olla.

      Ükskord, kui Carlosi murdeiga oli juba alanud ja esimene masturbatsioon ära proovitud, oli üks vanem sõber juhtinud ta tähelepanu asjaolule, et kõik tema lennukid on “Hitleri omad”, mille peale Carlos teravalt nähvas: “Mulle on see kama!”, ja veel: “Kas sa ei tea, et kogutakse ka kauboisid, ja nemad tapsid indiaanlasi palju rohkem.” [Mnjaa. Õigustusi leiame me alati, mis?]

      München. Esimest korda elus astus Carlos Bernardo lennuki pardale – lennule number LH-934 – selleks, et sõita koolireisile Münchenisse. See oli Lissaboni Saksa Gümnaasiumi vana traditsioon: kui koos oli läbitud üheksa esimest õppeaastat, tuli tundma õppida emakest kodumaad. Minna jooma alglätetele. Carlosi jaoks ei olnud sellel kõigel mingit tähendust, ta polnud Saksamaal kunagi käinud ja ta ei tundnud selle võimsa riigiga kõige vähematki lähedust ega hingesugulust. Teda sundis selles koolis käima ainult isa põikpäine surve, sest Armindo soovis vägisi oma võsukesse Goethe, Schilleri ja Nietzsche vaimu istutada – teda “suunata”, nagu ta ise ütles. Tema tundis selles seltskonnas ennast alati inetu pardipojana, kõik need heledaverelised lapsed tema ümber, kes olid palju heledamad kui kahvatud Portela lapsed ja kes šokolaaditahvli ratsionaalselt kalkuleerides portsudeks jagasid ja pesid hambaid vähemalt kolm korda päevas ning võtsid enne elutoa vaibale astumist kingad jalast.

      Igapäevane stress pingest kahe nii erineva ja kohati lausa vastandliku kultuuri vahel häiris teda ja ta hinded langesid kolinal. Poisi rahutus ja IQ hakkasid täiskasvanutes muret tekitama: midagi pidi olema viltu, aga mis nimelt, ei saanud keegi aru. Nii mõnigi kord kutsuti Armindo ja Maria do Céu kiirkorras kooli direktori Arnold Merkeli jutule, sellele askeetlikule mehele oli Carlos vahele jäänud oma esimese kanepisuitsuga, mis tõele au andes oli päris hästi keeratud. Vaid Bundesrepubliki eelarve suurepärane seis kinkis Carlosile leebe kohtlemise. Juhatus arutas poisi väljavaateid kooli edasi jääda üsna tõsisetoonilisel koosolekul, kuid suuremeelse žestina rõhutati lõpuks “õpilase kehvapoolset päritolu” ja “Saksa Föderaalvabariigi altruistlikku suhtumist kõikidesse puudust kannatavatesse inimolenditesse”.

      Murdepunktiks kujunes vistrike lõplik kadumine, need asendusid noormehe nina all ja lõual esimeste karvadega, tugevatega kusjuures, lubage mainida. Tundus, et muutus oli toimunud 1997. aasta suvevaheajal. Noormees rõkatas oma Ipiranga-hüüatuse^[30^] ja käitus edaspidi nagu ümbruskonna tegijaim staar. Tüdrukud komistasid talle “kogemata” otsa, nad ootasid teda tänavanurgal ja sokutasid talle kotti roosasid kirjakesi. Pedagoogid teavad, et esimesed valusad kiusamis- ja ahistamiskogemused saadakse õrnas puberteedieas, ja Carlos elas neid läbi valusamalt kui tavaline Portugali pubekas. Ta muutus veelgi ülbemaks. Mónica Cunha Telles, tema nüüdne naine, tavatses teda narritada Brasílias elades õpitud väljendiga: “Carlos Bernardo, te vist arvate, et te olete sama ihaldusväärne nagu viimane koogitükk?”

      Kodus kehtestatud lendamiskeelul oli loomulikult oma tagajärg. Samal päeval, kui Carlos sai kaheksateist täis, ostis ta kogu oma 23 kuuga kogutud taskuraha eest kõige odavama lennukipileti, mis tal leida õnnestus: Lissabon-Madrid-Lissabon, tund ja viiskümmend adrenaliini; Armindo poleks tema haletsusväärset aeronautilist seiklust ealeski toetanud.

      Esimestest odavlennufirmadest sai Carlosi hukatus. Laupäeviti lendas ta praeguseks hingusele läinud Go Flyga^[31^] Londonisse ja naasis sealt pühapäeva öösel, mõnikord ka samal päeval, et mitte otselennuga tulla, sest ta tahtis seal üleval olla. Esimesel laboris töötamise aastal ei jätnud ta ühtegi nädalalõppu vahele. Ta palus alati luba kokpitis käia ja seda talle ka võimaldati, kuni sellele pani punkti 2001. aasta 11. september. Check-in’is oli Carlos alati esimene. Aknaäärsed kohad olid lollikestele ja matsidele, tema eelistas head vaadet vahekäigu ääres. Nii sai ta vabamalt salongis ringi liikuda ja rahuldada oma ammust, lapseeast pärit СКАЧАТЬ