Depeche Mode: kultusbändi lugu. Simon Spence

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ esimene esindaja parlamendis oli konservatiiv söör Bernard Braine. Hiljem maaomanike protestidele tagasi mõeldes ütles ta Peter Lucasele: „Hullemat algust on Basildonile raske ette kujutada. Laindonis ja Pitsea’s elas juba 25 000 inimest. See oli raskustega harjunud, karm ja iseseisev rahvas, kes oli põgenenud Londoni müra ja tossu eest maale. Leiboristide valitsus sattus maa natsionaliseerimise mõttest liiga hoogu ja otsustas, et talupidamised peavad kaduma ja maa tuleb turuhinnast väiksema hinnaga sundmüügi korras kokku osta.” Söör Bernardi sõnul võttis uus konservatiivide valitsus vastu otsuse, et talupidajatele tuleb õiglast kompensatsiooni maksta. Braine arvas, et just see otsus „suunaski Basildoni tagasi rööbastele”.

      Uuslinnade programmi töötas välja leiboristide partei. 1951. aasta Britannia festivalil tutvustati linnade tulevikuvisiooni, need pidid olema tulvil moodsat arhitektuuri ja vaid jalakäijatele mõeldud alasid, aga selle idee lämmatasid konservatiivid, kes pidasid programmi leiboristide isalikuks idealismiks. Üks märk sellest, et uuslinnade programmil puudus selge siht ja vastaspartei toetus, oli see, et Basildoni kodudest ehitati garaaž ainult 14 protsendile, kuigi valitsus tegi kõvasti lobitööd, et üha rohkemad kodanikud endale auto soetaksid.

      Esimesed uue linna elanikud saabusid oma uutesse kodudesse 1951. aasta 15. juunil. Selleks ajaks oli valmis ehitatud kuus elamut. Härra ja proua Walker koos kahe lapsega, üks 6-aastane ja teine 15-kuune, olid viis aastat korterijärjekorras olnud ja sel ajal Ida-Londoni agulis laohoonet meenutavas ajutises varjupaigas elanud. Nüüd kolisid nad looduse keskel asuvasse uhiuude majja, kus oli korralik köök, vannituba ja aed.

      Arenduskorporatsiooni ehitusbrigaadid tegutsesid väledalt. 1953. aasta lõpuks oli valminud juba 1000 uut maja. Nende elanikeks olid peamiselt tööstuslinnaku töölised või ehitajad, enamik neist saabus Ida- ja Lääne-Hamist ja kõik kurtsid, et võrreldes Londoni üüridega on uute korterite kommunaalkulud liiga kõrged. Uuslinna oli ehitatud üheksa uut tehasehoonet, kus tegutsesid näiteks kõplaid valmistav Rotary Hoes, polstreid tootev Freedman Upholstery Company, põrandafirma Nufloor Limited ja telekommunikatsiooniga tegelev Marconi Wireless Telegraph Company. 1956. aastaks pakkus 19 tehast ja 34 väiksemat ettevõtet tööd rohkem kui 4000 inimesele. Äsja valminud tööstuspiirkonda nimetati Marconi linnakuks ja järgmine linnak juba kerkis.

      Elamurajoonide detailplaneering oli hoolega läbi mõeldud. Need ehitati naabruskonna ideoloogia põhimõttel, mis tähendas seda, et liiklus ja jalakäijad on teineteisest rangelt eraldatud. Selle eesmärk oli tagada lastele turvaline mängukeskkond ja koolitee. Majade vahele rajati kõnniteede võrgustik. Sõiduteed lõppesid tavaliselt elumajade taga, kust pääses mööda jalgradu maja ette, haljasaladele ja teiste sarnaste elamukomplekside juurde. Igasse naabruskonda pidid tulema kauplused, kool, kõrts, kirik ja kogukonnakeskus või kultuurimaja seltsielu edendamiseks. Samasugust linnamudelit kasutati esmakordselt 1920-ndatel aastatel New Jerseys Radburnis.

      Peagi oli kakssada perekonda uuslinna ümber majutatud, peamiselt ehitustööliste pered, aga uute elurajoonide ümber paiknevad maapiirkonnad olid praktiliselt puutumata. Uued asunikud avastasid üsna varsti, et nende luksuslike kodude läheduses ei pakuta piisavalt sotsiaal- ja kommunaalteenuseid, ka kaupluseid oli liiga vähe.

      Esimesena valmis Fryernsi elamurajoon, kus elas hiljem ka Dave Gahan. Naabruskonda ümbritsesid mudaväljad ja lähim kauplus asus kolme kilomeetri kaugusel Pitsea’s. Koolide ehitamisega oldi samuti pidevalt graafikust maas. Olemasolevad algkoolid olid ülerahvastatud ja lapsi tuli Basildonist bussidega kaugematesse koolidesse sõidutada. Fryerns sai oma koolimaja alles kolm aastat pärast elumajade valmimist.

      Samal ajal kui Basildonis valitses karjuv vajadus kõikvõimalike sotsiaalteenuste järele, kärpis konservatiivide valitsus pealinna eelarvet ja väljaminekuid. Arenduskorporatsioon keskendus hoonete ehitusele ja elukeskkonna sotsiaalne areng oli teisejärguline. Elumajade ehitamist linna eelarvekärped ei mõjutanud ja neid muudkui kerkis.

      Uusasunike tüüpiline peremudel oli järgmine: noor perekond, kus mees töötas tehases ja naine kasvatas kodus vastsündinut, lootes peagi veel lapsi saada. Basildoni hakati peagi nimetama titekärude linnaks. Paljud noored emad kaebasid, et nad tunnevad end üksildasena ja igatsevad lähedaste järele. Kui Basildoni kurbus riiklike ajalehtede esikaaned vallutas, kutsuti appi psühhiaatrid. Elu maal erines oluliselt Ida-Londoni kihaval peatänaval elamisest, kus meelelahutus ja poed on käeulatuses ning sõbrad ja sugulased lähedal. Noored naised tundsid end keset hiiglaslikke betoonist elurajoone ühiskonnast äralõigatuina ja igatsesid tagasi endist elu.

      Alguses maksti töölistele vähe palka, aga eluasemekulud olid väga kõrged. Kodud olid kasinalt sisustatud. Mööbel, vaibad ja muu vajalik osteti sageli järelmaksu või pangakrediidiga. Võlgade tasumiseks ja sissetuleku kasvatamiseks tegid mehed tööl ületunde. Naised tundsid end veelgi rohkem mahajäetuna ja perekonnad lagunesid. Paljud kolisid tagasi Londonisse. Basildoni märksõnadeks said abielulahutus, alkoholism ja depressioon.

      Samal ajal kerkis väljadele ja põldudele uusi elumaju nagu seeni pärast vihma. Ühe aastaga (1955–1966) ehitati üle 1000 uue kodu. Fryerns oli endiselt suurim elurajoon, aga ääretu Barsable ei jäänud sellest enam palju maha. Uusasunike arv pidi peagi saavutama 15 000 piiri. Enamik elanikest saabus Ida- ja Lääne-Hamist, kuid tuldi ka Dagenhamist, Ilfordist, Hackneyst, Romfordist, Hornchurchist, Tottenhamist, Hendonist, Walthamstowst, Willesdenist ja Leytonist.

      Kust tahes inimesed ka ei saabunud, nad kõik leidsid, et sotsiaalteenuste areng oli talumatult aeglane. Kõigepealt ilmus linnaossa postkast, siis telefoniputka, seejärel kõrts (Crane) ja algkool. Fryernsisse tekkisid ka tööriistapood, apteek, uudistetoimetus, toidukauplus ja kalapood. Ühiskondlike hoonete puudumine andis Basildoni esimestele elanikele tõuke ise midagi ette võtta ja paradoksaalsel kombel see tugevdas kogukonnavaimu. Vabatahtlikud ehitasid elumajade keskele esimesed puidust seltsimajad ja käivitasid huviringe.

      Pitsea ja Laindoni peamine maa- ja kinnisvaraomanik oli nüüdseks arenduskorporatsioon, ehkki neid piirkondi ei olnud arendustegevus peaaegu üldse puudutanud. Maaomanikele makstav kompensatsioon oli talutava suuruse saavutanud ja paljud elanikud soostusid oma maalapid maha müüma. Sellele vaatamata tuli ette ka juhtumeid, kui mõni põikpäine majaomanik jahipüssiga katusele ronis, riigilipu korstna otsa kinnitas ja igasugusest koostööst keeldus. Aset leidsid ka mõned traagilised juhtumid, mil bürokraatiateerull mõnest pensionieas vanapaarist lihtsalt üle sõitis ja nad jõuga kodust välja tõstis. Kompensatsiooni suurus sõltus sellest, mis värviga oli maalapp detailplaneeringul tähistatud. Tehaste ja elumajade jaoks mõeldud kruntide eest maksti korralikult, aga maa eest, kuhu kavatseti ehitada vaba aja veetmiseks mõeldud või ühiskondlikke hooneid, maksti oluliselt väiksemat kompensatsiooni. Kinnisvaraärikatel ei jäänud hea teenimisvõimalus märkamata ja nad asusid agaralt maad ostma ja müüma, et sellega vaheltkasu teenida.

      Esimene külapiirkond, kus arendustegevus lahti läks, oli Laindoni Lee Chapel. Viissada kodu lõhuti maha, et teha ruumi viiele hiiglaslikule elamurajoonile. Mujal lükkus linnakeskuse ehitamine erinevate tagasilöökide tõttu edasi. 1957. aasta juunis saabusid mudasele ehitustandrile Gloucesteri hertsog ja hertsoginna, et avada südalinnas Southernhay peatänav. Valmis oli saanud 41 kauplusega kvartal ja plaanis oli ehitada veel kaks samasugust. Hertsog nimetas keskuses asuva pargi Gloucesteri pargiks, millele viitas väike kahe puu vahele kinnitatud tahvel. Kuningliku paari visiit lõppes tööstuslinnaku Number üks külastusega. Seal põikasid nad sisse Marconi tehasesse, kus said teada, et Basildonis on nüüd 6000 uut kodu, mille elanikest 70 protsenti töötavad tööstuslinnaku 58 tehases.

      Esimene kesklinnaäri avati Basildonis 1958. aastal ehk tervelt seitse aastat pärast esimese uusasuka saabumist. See oli rätsepatöökoda ja valmisriietekauplus. Mõne aja pärast avati selle kõrval ka jalatsipood. Seejärel avati turg ja aasta hiljem tegutses südalinnas juba 28 kauplust.

      Arenduskorporatsiooni administratiivhoone Keay’s House (nimetatud linnaplaneerija söör Lanceloti järgi) ehitati linna keskväljakule kahe kurikuulsa СКАЧАТЬ