Depeche Mode: kultusbändi lugu. Simon Spence

Чтение книги онлайн.

      Selleks et Depeche Mode’i olemusest aru saada, tuleb kõigepealt mõista Basildoni, Petri tassi, milles bänd kasvas ja kujunes. Basildon oli niinimetatud tulevikulinn, mis pärast Teist ilmasõda kerkis mudast ja mitte millestki. Tehislik elukeskkond loodi selleks, et pakkuda kodusid umbes 80 000 Ida-Londoni elanikule. Julge sotsiaalse eksperimendi laiemaid tagajärgi ei osatud siis veel ette näha.

      Depeche Mode’i liikmed kuulusid esimesse põlvkonda, kes selles eksperimentaallinnas üles kasvas. Iseenesestmõistetavalt oli brutaalne ja pealetükkivalt uuenduslik muusika, mida Vince Clarke, Martin Gore, Andrew Fletcher ja Dave Gahan mängima hakkasid, tihedalt seotud nende Basildonis veedetud lapsepõlvega ja ükski bändiliige ei ole seda ka eitanud.

      Basildonist pidi saama kõikide oma haljasalade, luksuslike majade ja kõikvõimalike töökohtadega töölisklassi unelmate elukeskkond. Moodsates tehastes pidid õnnelikud töölised tootma plasti, elektroonikat, autosid ja teisi tulevikuasju ning elama rõõmsamat, tervemat ja helgemat elu. Nagu Depeche Mode’i muusikaski, oli Basildonis kõik uuenduslik, modernistlik ja pidevas arengus, seal ei olnud midagi räpast ega inetut.

      Uus tulevik oli sündinud ja need neli noormeest olid justkui teiselt planeedilt pärit elukeskkonna esimesed laborirotid. Pole sugugi üllatav, et kui nad esmakordselt väljaspool Basildoni esinesid, nimetati Londoni muusikameedias bändiliikmeid marslasteks, või et esimest korda said nad kuulsust maitsta just seoses futuristide liikumisega.

      Et Basildoni linna täielikult mõista, peaksime rääkima Peter Lucasega, kelle sulest on ilmunud kolm raamatut, mis pakuvad uuslinnade loomise ja arengu kohta subjektiivset nägemust ja põhjalikku ajaloolist materjali. Kahjuks aga teatasid tema endised tööandjad Basildoni linnavolikogus ja kohaliku ajalehe Evening Echo toimetuses, et tõenäoliselt on Peter siit ilmast lahkunud. Ta oli koos naisega mõnda aega Portugalis elanud ja pensionieas Inglismaale Dovercourti naasnud, aga see toimus rohkem kui kümme aastat tagasi ja sellest ajast saadik ei olnud temast keegi midagi kuulnud.

      1986. aastal ilmunud raamatus „Birth Of A City” on autori foto ja kui selle põhjal järeldusi teha, peaks Peter nüüd olema umbes 80-aastane, kui ta muidugi veel elavate kirjas on. Ma ei andnud alla, kaevasin edasi ja leidsin Dovercourtis elava Peter Lucase aadressi. Maja oli ostetud 2001. aastal, kuid 2010. aasta mais uuesti maha müüdud. Telefoninumbrit ma ei leidnud ja mul ei jäänud midagi muud üle, kui maja praegustele elanikele kiri saata ja ootama jääda.

      Isegi Peteri kolme Basildoni-teemalist raamatut („Basildon: Behind The Headlines”, (1985), „Birth Of A City”, (1986) ja „Basildon” (1991)) on raske leida. Kirjastajad on juba ammu kirjanikuga kontakti kaotanud. Neid teoseid lugedes meenus mulle Dave Gahani kunagine ütlus, et „Depeche Mode on uutmoodi linnast pärit uutmoodi bänd”. Sarnase teema tõstatas ka bändiliikmete hea sõber Robert Marlow, kes kirjeldas Depeche’i kõla kui Basildoni heli, mis pärineb uuslinna müüridelt.

      Uue linna esimese nurgakivi pani paika Essexi krahvkonna esindaja söör Francis Whitmore 1950. aasta 10. novembril toimunud piduliku tseremoonia käigus. Tegemist oli Kagu-Essexi suurmeiereide kompleksiga, millele anti silmapaistev nimetus tööstuslinnak Number üks. Tseremoonia toimumispäev langes kokku esimese Basildoni arenguplaani ilmumisega, mille looja oli saladusehõnguline Basildoni arenduskorporatsioon. Plaani kohaselt pidi „21. sajandi esimese linna” elanike arv olema 83 700 inimest.

      Uute linnade seaduseelnõud esitles vastvalitud leiboristlik valitsus esmakordselt 1946. aastal. Seadus oli osa Clement Attlee partei ambitsioonikast nägemusest sõjajärgse Inglismaa paremast tulevikust, mis muu hulgas hõlmas heaoluriigi ja riikliku tervishoiusüsteemi loomist. Kaks aastat hiljem, 1948. aasta 25. mail kiitis regionaalminister Lewis Silken heaks plaani rajada Basildoni piirkonda 50 000 elanikuga üheteistkümnes uuslinn.

      Riigi juhtiv linnade planeerija professor Patrick Abercrombie lähtus aedlinnade ja modernismi ideedest ja tegi ettepaneku vähendada Londoni elanike arvu, kolides üle poole miljoni inimese ümber uuslinnadesse, mis pidid asetsema sõõrina pealinna ümber. Uute aedlinnade ja pealinna vahele pidi jääma roheline ala.

      Uued linnad pidid toimima iseseisvate regionaalüksustena. Tööd pidid pakkuma kohalikud tehased ja ettevõtted – ärid, millel on ruumi ja võimalusi kasvada ning areneda ja mille töötajad ei pea päevast päeva kodu ja töökoha vahet sõeluma. Idee oli loogiline ja veenev, andes mõista, et Suurbritannia on helgele tulevikule suunatud ja mitmekülgsele majandustegevusele avatud riik, ülerahvastatud suurlinnadele oli olemas alternatiiv. See oli moodsa aja algus.

      Uute linnade seaduseelnõud tutvustades ütles Silken: „Võimalik, et uutes linnades tekivad uut tüüpi kodanikud – terved, endast lugupidavad väärikad inimesed, kellel on ilu- ja kultuuritunnetust ja kodanikuuhkust. Tahan, et uuslinnad oleksid värvikirevad ja säravad – need peavad olema kaunid. Võimalik, et loome täiesti uut tüüpi arhitektuuri. Uute linnade elanikes tuleb arendada ilumeelt. Uued linnad võivad kujuneda nii disaini- kui ka eluviisieksperimendiks.”

      Aastatel 1946–1950 oli plaanis ehitada Londoni ümber kaheksa satelliitlinna: Stevenage, Hemel Hempstead, Hatfield, Welwyni aedlinn Hertfordshire’i, Crawley Sussexisse, Harlow ja Basildon Essexisse ning Bracknell Berkshire’i. Mujale Inglismaale planeeriti lisaks neile rajada lähiaastatel veel kuus aedlinna. Raportis oli kirjas, et iga linna ehituseks kulub umbes 10 miljonit naela ja nende arendamisele kulub keskmiselt 20 aastat. Prognoos oli parimal juhul optimistlik ennustus. 1970. aastal tunnistas Silken: „Meil puudusid praktilised teadmised selle kohta, milliseid organisatoorseid ja rahalisi ressursse uute linnade rajamine nõuab. Samuti ei osanud me ette näha, millised sotsiaalsed probleemid sellises elukeskkonnas tekkida võivad.”

      Iga uuslinna ehitamist juhtis spetsiaalselt ametisse määratud arenduskorporatsioon, kellele anti ettenähtud piirkonnas põllumajanduslikult väärtusliku maa soetamiseks ostueesõigus ja eraldati vajalikud summad ehitustegevuseks. See kõik tähendas laiaulatuslikku maa natsionaliseerimist ja ainulaadset ning ennenägematult suurt avalike hoonete ehitusprogrammi.

      Uusi linnu reklaamiti kui hüpet tulevikku, võimalust pääseda saastatud, ebatervetest ja ebafunktsionaalsetest ning tehaste suitsu sisse mattunud slummidest. See pidi olema uue ajastu algus, milles kõik on puhas, kus inimeste töökohad asuvad jalutuskäigu kaugusel kodudest ja kus elukeskkonda rikastavad haljasalad ning mitmekülgsed vaba aja veetmise võimalused. Avalikkusele maaliti pilt Victoria ajastu agulite kohale kerkivatest moodsatest, moraali tõstvatest, säravatest, valgusküllastest, laitmatult puhastest, valgetest ja ruumikatest elamispindadest, koolidest ja haiglatest.

      „Pelgalt käsitööoskusest mineviku vigade ja tegematajätmiste vältimiseks ei piisa,” teatas uute linnade volikogu eesistuja ja üks BBC asutajaid lord John Reith. „Minu nägemuse järgi on meie kohus keskenduda pigem tsivilisatsiooniküsimustele, kasutada ära võimalust luua, kujundada ja ellu viia tulevate põlvkondade jaoks midagi suurepärast, et nad saaksid elada õnnelikku, täisväärtuslikku ja harmoonilist elu.”

      Esimeses kavandatavas uuslinnas Stevenage’is kuulutasid Silken ja Reith oma teooriaid kurtidele kõrvadele. Mõte nende kukile elama asuvast 70 000 uustulnukast, kellest valdava enamiku moodustasid endised slummielanikud, oli sealsele 7000 põlisasukale äärmiselt vastukarva. Kohalik ajakirjanik E. M. Forster teatas, et uus linn on „nagu meteoriit, mis ähvardab iidset ja kaunist Hertfordshire’i hävitada”. Vastuseisu ja juriidilisi vaidlusi põhjustas ka uute linnade rajamine Crawleysse, Hemel Hempsteadi ja Harlow’sse.

      Silken sai meedias hüüdnime Silkengrad, viide sovetlikule autoritaarsusele. Teiste seisukoht oli veidi laiem. Näiteks lugupeetud Frederick Osborn ütles, et „paljude linnaelanike hääl peaks kaugemale kostma kui väheste maainimese oma”.

      Osborn oli olnud Ebenezer Howardi parem käsi ja Aedlinnade liikumise üks asutajaid. Uute linnade seadus põhineski СКАЧАТЬ