PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastu, see ei tohiks olla ka prioriteetne teiste vajalike tegevusmeetodite seas. Pelk arvutis liikuvate bittide ümberreastamine ei tee olematuks kogu planeeti haaranud reaalset materiaalset ja sotsiaalset laastamist. Samas ei saa ka üheski teises valdkonnas olukorda paremaks muuta ilma raha ümber kujundamata, sest see on kõigi meie sotsiaalsete institutsioonide ning tavadega niivõrd tihedalt läbi põimunud. Majanduslikud muudatused moodustavad osa hiiglaslikust kõikehõlmavast murrangust, mille mõju ulatub kõikidesse eluvaldkondadesse.

      Inimkonnale hakkab kriisi tõeline ulatus alles kohale jõudma. Minu pakutav majanduse transformatsioon võib tunduda imena, kuid ainult ime suudabki maailma terveks teha. Kõigis valdkondades, nii rahanduses, ökoloogias, poliitikas, tehnoloogias kui ka meditsiinis vajame lahendusi, mis ületaksid need piirid, mida praegu võimalikuks peame. Õnneks suurenevad praeguse maailmakorra langedes meie teadmised selle kohta, mis on võimalik, ning ühes sellega kasvab ka meie julgus ja tegutsemistahe. Praegune raha-, energia-, haridus-, tervise-, vee-, pinnase-, kliima-. poliitika- ja keskkonnakriis tähistab tegelikult uue sündi, tõugates meid vanast maailmast uude. Sellised kriisid puudutavad paratamatult ka meie isiklikku elu, meie senine maailm kukub kokku ning sünnime uuesti uues maailmas, uue identiteediga.

      Setõttu tunnetavadki paljud inimesed planeeti haaranud kriisis vaimset mõõdet. Me tunnetame, et olukord ei muutu enam tagasi “normaalseks”, et tekibki uus norm, uut tüüpi ühiskond, uus suhe maaga, uus inimeseks olemise kogemus.

      Pühendan kogu oma töö sellele ilusamale maailmale, mida meie südamed võimalikuks peavad. Nimetan südameid seetõttu, et meie mõistus kipub mõnikord ütlema, et see pole võimalik. Meie mõistus kahtleb selles, et maailm võiks kunagi oluliselt erineda sellest, mida oma kogemuse põhjal tunneme. Võib-olla haaras sind eelnenud püha majanduse kirjeldust lugedes künism, põlgus või meeleheide. Võib-olla tekkis sul tahtmine minu sõnad lootusetult idealistlikena kõrvale heita. Tõepoolest, tundsin ka ise kiusatust seda kirjeldust pisut vähem värvikalt esitada, muutes selle ehk usutavamaks, vastutustundlikumaks, võttes paremini arvesse meie madalaid ootusi võimaliku elu ja maailma suhtes. Kuid selline lahjendus poleks tõde. Kavatsen kasutada mõistuse vahendeid ja kõnelda sellest, mida mu süda ütleb. Oma südames tean, et me suudame sellise ilusa majanduse ja ühiskonna luua ning et vähemaga leppimine pole meie vääriline. Kas oleme nii murtud, et püüdleme tõesti millegi vähema kui püha maailma poole?

      Esimene osa

      Eraldatuse majandus

      Tänapäeva koos puhkevatel kriisidel on ühine põhjus, mida võiksime nimetada eraldatuseks. See esineb mitmel kujul – lõhe inimese ja looduse vahel, kogukondade killustatus, reaalsuse jagamine materiaalseks ja vaimseks. Eraldatus on igas vallas tsivilisatsiooniga põimunud. Olukord ei ole jätkusuutlik, vaid tekitab üha suuremaid kriise, mis tõukavad meid uude, taasühinemise ajastusse.

      Eraldumine ei ole looduslik nähtus, vaid inimlik projektsioon, ideoloogia, lugu. Inimest määratlev lugu koosneb kõigis kultuurides kahest tihedalt seotud osast – iseenese loost ja maailma loost. Isedus on eraldiseisev psühholoogiline mull; kehasse kapseldatud hing; bioloogiline fenotüüp, mida geenid kannustavad end omakasupüüdlikult taastootma; majanduslikku omakasu taotlev ratsionaalne tegija; luust ja lihast objektiivse universumi vaatleja; lihasse vangistatud teadvusekübe. Teine lugu räägib inimese tõusust, sellest, kuidas kunagi rumala ja jõuetuna oma teekonda alustanud inimkond suudab nüüd loodust enda kasuks tööle panna ja universumi saladusi paljastada ning liigub vääramatult saatusest määratud looduse täieliku valitsemise suunas. See on lugu loodusliku ja inimmaailma lahknemisest, sellest, kuidas viimane pidevalt laieneb ja muudab looduse üha rohkem üksnes ressursiks, kaubaks, omandiks, lõppkokkuvõttes aga rahaks.

      Raha on sotsiaalsete kokkulepete, tähenduste ja sümbolite süsteem, mis aja jooksul areneb. See on lugu, mis eksisteerib sotsiaalses reaalsuses üheskoos seaduste, riikide, asutuste, kalendri, kellaaja, religiooni ja teadusega. Lood kannavad endas tohutut loovat jõudu. Nende abil kooskõlastame oma tegevust, suuname oma tähelepanu ja kavatsusi, määratleme rolle ning otsustame selle üle, mis on oluline või isegi mis on tegelik. Lood annavad elule mõtte ja eesmärgi ning kannustavad seeläbi tegudele. Tsivilisatsiooni määratleva eraldatuse loo peategelane on raha.

      Selle raamatu esimeses osas räägime majandussüsteemist, mis tugineb eraldatuse loole. Anonüümsus, isikupäratus, jõukuse ebaühtlane jagunemine, lõputu kasv, looduse röövkasutus, sotsiaalne segadus ja lahendamatud kriisid on majandussüsteemis nii sügavalt juurdunud, et seda ei saa muuta miski muu kui inimese loo täielik ümberkirjutamine. Ma loodan, et kui esitan eraldatuse majanduse peamised tunnusjooned, hakkame oma silme ees nägema ka taasühinenud majandust, mis ühendaks uuesti meie killustunud kogukonnad, suhted, kultuurid, ökosüsteemid ja terve planeedi.

      Esimene peatükk

      Kingituste maailm

      Isegi pärast nii pika aja möödumist

      ei ütle Päike Maale kunagi:

      “Sa oled mulle võlgu.”

      Ja näe,

      mida selline armastus teeb:

      muudab valgeks terve taevalaotuse.

– Ḩāfeȥ

      Alguses oli kingitus.

      Sünnime abitute imikutena. Me oleme olendid, kellel pole midagi anda, ometi meid toidetakse, kaitstakse, riietatakse, hoitakse ja lohutatakse, ilma et oleksime selle kuidagi ära teeninud, ilma midagi vastu andmata. Igal täiskasvanul on selline kogemus olemas. See selgitab meie sügavale ulatuva hingelise intuitsiooni päritolu. Elu on meile kingitud; seetõttu iseloomustab meie loomupärast seisundit tänulikkus. Sellel tõel põhineb meie eksistents.

      Isegi kui inimene oma lapsepõlve kohutavaks peab, on ta juhul, kui praegu neid ridu loeb, saanud siiski piisavalt hoolitsust, et täiskasvanuks saada. Esimeste eluaastate jooksul saadud hoolitsus ei ole millegagi ära teenitud. See on kingitus. Kujutle, et kõnnid praegu uksest välja ja satud võõrasse maailma, kus tunned end täiesti abituna, suutmata süüa või riietuda, oma jäsemeid kasutada, isegi teadmata, kus sinu keha lõpeb ja ülejäänud maailm algab. Siis ilmuvad aga hiigelsuured olevused, kes sind hoiavad, toidavad ja armastavad. Kas sa poleks tänulik?

      Mõnel selguse hetkel, võib-olla ise surma puudutust tundes või lähedase surma läbi elades, saab meile selgeks, et elu ongi kingitus. Tunneme kõikehõlmavat tänulikkust selle eest, et oleme elus. Kõnnime vaimustudes keset rikkusi, mille elu meile täiesti teenimatult ja tasuta on kinkinud; naudime õhusõõmu, värve ja helisid, janu kustutamist, armsa inimese nägemist. Selline hämmastuse ja tänulikkuse tunne annab selgelt märku pühaduse kohalolekust.

      Samasugust aupaklikkust ja tänulikkust tunneme siis, kui tajume looduse suurejoonelisust, ökosüsteemi imelist keerukust ja korrastatust, organismi, rakku. Nende uskumatu täiuslikkus ületab meie tajumis-, loomis- ja mõistmisvõime. Meid ümbritseb maailm, kus saame oma elatise, ilma et meil oleks endal olnud tarvis seda luua. Me ei pea teadma, kuidas seeme idaneb ja kasvab, sest meie ei pea seda juhtima. Raku, organismi või ökosüsteemi toimimine on meie jaoks ikka veel osaliselt müsteerium. Selleks, et looduse vilju nautida, ei pea me midagi konstrueerima ega pea isegi toimuvast aru saama. Kas suudad ette kujutada meie ammuste eellaste imestust ja tänulikkust, kui nad nägid kõike seda rikkust, mida maailm neile teenimatult tasuta pakkus?

      Pole siis ime, et vanaaja religioossed mõtlejad väitsid, et jumal on maailma loonud, et jumal on maailma meile kinkinud. Esimene väide tekitab alandlikkust, teine aga tänulikkust. Kahjuks moonutasid hilisemad teoloogid selle väite sisu ning see sai uue tähenduse – jumal kinkis meile maailma selleks, et saaksime seda ekspluateerida, valitseda, selle üle domineerida. See tõlgendus on esialgse tõdemuse vaimuga vastuolus. Alandlikkus tähendab, СКАЧАТЬ