PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mütoloogilist arusaama universumist kui kingitusest. Sündis ju suure pauguga miski (õieti kõik) mittemillestki.1 See tunne muutub veelgi tugevamaks, kui uurime lähemalt füüsikakonstante (valguse kiirust, elektroni massi, nelja fundamentaalse jõu suhtelisi tugevusi), mis on seletamatul kombel täpselt sellise suurusega, et teevad võimalikuks universumi eksisteerimise kogu tema aine ja eluga. Tundub, nagu kogu universum oleks meie jaoks konstrueeritud, ainult selleks, et meie saaksime eksisteerida.

      Alguses, nii arhetüüpses maailma alguses, inimese kui liigi sündides, kui ka inimese elu alguses, oli kingitus. Seetõttu on tänulikkus meie loomusele omane, see on nii ürgne ja loomulik, et seda on raske isegi määratleda. Võib-olla tähendab see tunnet, et oleme saanud kingituse ja soovime vastutasuks midagi ka ise anda. Seetõttu võiksime arvata, et meie ammused eellased, kellel oli side sellise algse tänulikkusega, kujundasid selle põhjal ka oma sotsiaalsed ja majanduslikud suhted. Tõepoolest, nii nad tegidki. Raha ajaloost rääkimist alustatakse enamasti kui primitiivsest bartertehingust, kuid küttide-korilaste seas esineb barterit suhteliselt harva. Kõige tähtsam majandustehingu vorm oli kinkimine.

      Kuigi tänulikkus ja suuremeelsus on kõige algsemad nähtused, eksisteerivad nad käsikäes inimloomuse vähem ihaldusväärsete omadustega. Kuigi ma usun inimese fundamentaalsesse jumalikkusse, tunnistan ma ka seda, et oleme juba mõnda aega sellest jumalikkusest eemaldunud ja loonud maailma, kus rikkuse ja võimu omandavad halastamatud sotsiopaadid. Ma ei püüa teha nägu, nagu selliseid inimesi ei eksisteeriks või et selliseid kalduvusi poleks igaühes. Pigem püüab see raamat äratada meis uinunud kinkimise vaimu ning rajada institutsioonid, mis seda vaimu kehastavad ja innustavad. Tänapäeva majandussüsteem tunnustab isekust ja ahnust. Milline aga näeks välja majandussüsteem, mis iidsete kultuuride eeskujul tunnustaks hoopis suuremeelsust?

      Püüame kõigepealt kinkimise olemust veidi paremini mõista. Tegin varem juttu majanduslikust vahetusest, kuid tavaliselt ei kirjelda see kingikogukonda päris täpselt. Parem sõna oleks ringlus. Me teeme tihti vastastikku kingitusi, kuid kingituste vahetamine on juba samm bartertehingu suunas. Iidsetes kogukondades juhtisid kinkimist keerukad tavad. Ka tänapäeval on need säilinud kultuurides, mis pole oma sidet minevikuga veel täiesti kaotanud. Tavaliselt on kinkimise võrgustik läbi põimunud sugulusvõrgustikuga. Tavad kirjutavad ette, kes kellele kingitusi teeb. Teatud tüüpi sugulusastme puhul oodatakse, et teeksid ise kingitusi; mõnelt teiselt sugulaselt võid sina kingitusi oodata; mõnel juhul on aga kinkimine vastastikune.

      Kingitused võivad olla vastastikused, aga sama sageli võivad nad käia ringiratast. Mina kingin sulle, sina kingid kellelegi teisele ja kunagi jõuab see ring minu juurde tagasi. Hea näide on Kiriwina saarte kula-süsteem, kus väärtuslikud kaelakeed ringlevad saarelt saarele ühes suunas ja käevõrud teises suunas. Seda tava kirjeldas esimesena antropoloog Bronisław Malinowski. Kula tähendab ringi ning see on ulatusliku kingituste ja tehingute süsteemi tugisammas. Marcel Mauss kirjeldab seda nii:

      “Kingivahetussüsteem on tihedalt seotud kõigi Kiriwina hõimu elu majanduslike, sotsiaalsete ja moraalsete aspektidega. Kogukond on sellest läbi imbunud, nagu Malinowski tabavalt märkis. Kinkimine ja vastuvõtmine toimub pidevalt. Kingitused ringlevad pideva voona igas suunas.”2

      Kula-süsteemi tipus paikneb hõimuvanemate rituaalne kaelakeede ja käevõrude vahetamise tseremoonia, kuid seda ümbritsev kinkimisvõrgustik ulatub kõikvõimalike tarbeesemeteni; sinna kuuluvad nii toit, paadid kui ka tööjõud. Maussi sõnul esineb otsest barterit harva. “Tavaliselt on nii, et kingitust ei jäeta endale, kui see pole just hädavajalik.”3 Seega ringlevad kingitused pidevalt ning jäävad pidama vaid sinna, kus neid parajasti tõepoolest vajatakse. Lewis Hyde kirjeldas kinkimist nii:

      “Kingitus liigub tühjuse suunas. Ringi liikudes pöördub ta selle poole, kes on kõige kauem puudust kannatanud. Kui ta aga leiab kellegi, kelle häda on suurem, muudab ta uuesti suunda. Meie suuremeelsus võib meid ennast kõigest ilma jätta, kuid meie puudus suunab omakorda ringi liikumise meie poole. Sotsiaalne keskkond ei salli tühjust.”4

      Kuigi me teeme tänapäeval selget vahet kingitusel ja äritehingul, ei ole neid varem sugugi sama selgelt eristatud. Mõnes kultuuris, näiteks toaripidel ja namaudel, on ostmise, müümise ja laenamise tähistamiseks olnud kasutusel sama sõna.5 Mesopotaamias tähendas “šám” nii ostmist kui ka müümist.6 Ka paljudes tänapäeva keeltes on tähenduse ebamäärasus säilinud. Näiteks muu hulgas hiina, saksa, taani, norra, hollandi, eesti, bulgaaria, serbia ja jaapani keeles kasutatakse laenule andmise ja laenuks võtmise kohta sama sõna. See võib olla jäänuk vanast ajast, kui neid kaht ei eristatud.7 Ka inglise keeles võivad harimata inimesed sõnad borrow ja lend omavahel segi ajada. Kuidas on see võimalik? Kuidas saab sama sõna tähistada kaht vastandlikku tehingut?

      Selle mõistatuse lahendust võime otsida kingituse dünaamikast. Kui üksikud võib-olla pigem teoreetilised erandid, mida Derrida nimetas tasuta kingitusteks, kõrvale jätta, kaasneb kingitusega mingi märk selle üleandmisest või moraalne või sotsiaalne kohustus (või mõlemad). Kui tänapäeva rahaline tehing on lõpetatud tehing, millega ei kaasne edasisi kohustusi, siis kinketehing jääb avatuks ja loob osaliste vahele jätkuva sideme. Võime vaadata seda ka nii, et kingitus moodustab osa kinkijast endast ja seetõttu anname kinkides ära midagi iseendast. See mõtteviis on risti vastupidine tänapäeva arusaamale kauplemisest, mille puhul müüdavad kaubad on lihtsalt varad, millel ei ole müüja isikuga mingit seost. Me kõik suudame neil vahet teha. Kindlasti on sul mõni hindamatu ese, mille keegi on kinkinud. See võib olla igati eristamatu tootest, mida saab poest osta, kuid sinu jaoks on see eriline ja ainulaadne selle inimese tõttu, kes selle sulle andis. Nii tundsid ka meie ammused esivanemad, et kingitusega koos antakse edasi mingi maagiline vaim.

      Alguses olid rahana kasutusel mitmesugused iluasjad, nagu teokarbid, helmed või kaelakeed. Nende vahetamist tarbimisväärtusega esemete vastu võib lihtsustatult pidada vastutasuks, mis veidigi antut kompenseerib. See ei muuda kinkimist äriks, pigem väljendab kohustust ja tänu. Sellest vaatevinklist on ostmise ja müümise või laenule andmise ja laenuks võtmise samasust lihtne mõista. Need polegi nii vastandlikud tehingud. Kõik kingitused jõuavad mingil muul kujul ringiga tagasi. Müüja ja ostja on võrdsed.

      Tänapäeva äritehingud on ebasümmeetrilised – ostja annab raha ja saab kauba, müüja saab raha ja annab kauba. Kuid võiksime sama hästi öelda, et “ostja” müüb raha kauba eest ja “müüja” ostab kauba eest raha. Keeleteaduslikud ja antropoloogilised tõendid annavad tunnistust sellest, et selline asümmeetria on uus nähtus, palju hilisem kui raha. Mis siis rahaga juhtus, et see niisuguse asümmeetria tekitas? Raha erineb kõigist teistest kaupadest, ja peagi näeme, et just niisugune oluline erinevus muudab selle ebapühaks.

      Kingitusi peame seevastu intuitiivselt pühaks, seetõttu on tänapäevalgi kingituste üleandmine tseremoniaalne sündmus. Kingitus kehastab kõiki varemkirjeldatud pühaduse omadusi. Esiteks, ainulaadsust – erinevalt standardsetest raha eest ostetud kaupadest, mis pole oma loojaga seotud, on kingitus osa selle andjast. Teiseks, terviklikkust, vastastikust seotust – kingituse abil laieneb iseduse ring tervele kogukonnale. Kui tänapäeva rahas väljendub põhimõte “kui mul on rohkem, siis sul on vähem”, siis kingimajanduses on teisiti – kui mul on rohkem, on ka sul rohkem, sest need, kellel on rohkem, annavad neile, kes puudust tunnevad. Kingitused kinnistavad müstilist osalust milleski, mis on suurem kui sa ise, samas aga lahutamatu sinust enesest. Ratsionaalse omakasu aksioom kaotab kehtivuse, sest isedus hõlmab palju rohkemat kui sina ise.

      Traditsioonilises majandusajaloos peetakse raha tekkimise lähtepunktiks bartertehinguid. СКАЧАТЬ