Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poole, «ehk seletaksite, mis asi teil on? Pea meeles, Rodja, nende kontorist tullakse juba teist korda; kuid enne ei käinud see, vaid keegi teine, kellele me seletasime asja ära. Kes see oli, kes enne teid siin käis?»

      «Peab arvama, et see oli tunaeile. See oli Aleksei Semjonovitš; on teine ka meie kontoris ametis.»

      «Aga tema on küll vist teist arukam, mis te ise arvate?»

      «Jah, nemad on tõepoolest nagu soliidsemad.»

      «Kiiduväärt; noh, jätkake.»

      «Nimelt Afanassi Ivanovitš Vahrušini kaudu, kellest olete, arvan, juba korduvalt kuulnud, teie mamma palvel, meie kontori kaudu on teile rahakaart,» lausus kontoriametnik otseteed Raskolnikovi poole pöördudes. «Sel puhul, kui olete juba arusaamisel, lubage teile kolmkümmend viis rubla kätte anda, sest et Semjon Semjonovitš on Afanassi Ivanovitši käest teie ema palvel niisugusel kombel selle kohta sõna saanud. On teile see teada?»

      «Jah… mäletan… Vahrušin…» lausus Raskolnikov mõttes.

      «Kuulete: kaupmees Vahrušinit teab!» hüüdis Razumihhin. «Kuidas siis mitte arusaamisel? Aga muuseas märkan ma nüüd, et ka teie olete arukas inimene! Noh! Tarka kõnet on mõnus kuulata.»

      «Nemad ise see ongi,Vahrušin,Afanassi Ivanovitš, ja teie mamma palvel, kes nende kaudu niisugusel kombel kord saatis, ei öelnud nad ka seekord ära ning Semjon Semjonovitšile teatati neil päevil noist paigust, et teile kolmkümmend viis rubla üle antaks, parema ootel.»

      «Noh, see «parema ootel!» kõlas teil kõige ilusamini; mitte halb polnud ka see «teie mamma». Noh, kuidas siis teie arvates on, on ta täiel mõistusel või ei, ah?»

      «Mis minu arvamust nüüd. Ainult mis puutub allkirjasse, siis selle peaksin saama.»

      «Kriipseldab alla! On teil raamat või?»

      «Raamat on siin.»

      «Andke siia. Noh, Rodja, aja end üles. Ma toetan sind; viska allkiri alla, Raskolnikov, võta sulg, sest raha, vennas, on meile praegu magusam kui kärjemesi.»

      «Pole vaja,» ütles Raskolnikov sulge kõrvale lükates.

      «Mida ei ole vaja?»

      «Ei kirjuta alla.»

      «Tohoo, kurat, kuidas siis ilma allkirjata?»

      «Pole vaja… raha…»

      «Mis, raha pole vaja! Noh, vennas, seda sa luiskad, mina olen tunnismees! Rahustuge, olge head, seda teeb ta niisama… jällegi sonib. Siiski, temaga sünnib see ka ilmsi… Teie olete arukas inimene ja meie juhime teda, see on, lihtsalt juhime tema kätt ja nõnda kirjutab ta alla. Hakake peale…»

      «Aga ma võiksin ka teine kord tulla.»

      «Ei, ei; milleks see tülitamine. Te olete arukas inimene… Noh, Rodja, ära pea külalist kinni… näed, ta ootab,» ja Razumihhin tegi tõsiseid ettevalmistusi Raskolnikovi käe juhtimiseks.

      «Lase olla, ma ise…» lausus see ja võttis sule ja kirjutas raamatusse alla. Kontoriametnik ladus raha välja ja läks.

      «Braavo! Aga kas nüüd süüa tahad, vennas?»

      «Tahan,» vastas Raskolnikov.

      «Suppi on teil?»

      «Eilne,» vastas Nastasja, kes kogu aja oli siinsamas seisnud.

      «Kartulitega ja riisiga?»

      «Kartuli ja riisiga.»

      «Tean peast. Too supp siia ja anna ka teed.»

      «Toon.»

      Raskolnikov vahtis sügava imestusega ja töntsi, mõttetu hirmuga. Ta otsustas vaikida ja oodata, mis edasi tuleb. «Näib, nagu ei jampsiks ma,» mõtles ta, «näib, nagu oleks see ilmsi…»

      Paari minuti pärast jõudis Nastasja supiga tagasi ja teatas, et kohe toob ka tee. Supi juurde ilmus kaks lusikat, kaks taldrikut ja kogu serviis: soolatoos, pipratoos, sinep liha juurde ja kõik muu, mida juba ammugi toidu juurde polnud toodud. Laudlina oli puhas.

      «Poleks halb, Nastasjake, kui Praskovja Pavlovna laseks paar pudelit õlut tulla. Me kastaksime keelt.»

      «Noh, oled aga sina väle!» pomises Nastasja ja läks käsku täitma.

      Raskolnikov vahtis ikka metsikult ja tungivalt. Vahepeal istus Razumihhin tema juurde sohvale, võttis kohmakalt nagu karu tal vasema käega peast kinni, olgugi et Raskolnikov isegi oleks võinud enda üles ajada; parema käega tõstis ta supilusika haige suu juurde, enne mitu korda puhudes, et supp ei kõrvetaks. Kuid supp oli ainult soe.Ahnelt neelas Raskolnikov ühe lusikatäie alla, siis teise ja kolmanda.Kui aga Razumihhin mõned lusikatäied oli andnud, peatus ta ja seletas, et mis rohkemasse puutub, siis peab selle üle Zossimoviga nõu pidama.

      Tuli Nastasja ja tõi kaks pudelit õlut.

      «Kas teed tahad?»

      «Tahan.»

      «Too ruttu teed, Nastasja, sest teed, arvan ma, võib juua ka ilma fakulteedita. Ka õlu on siin!» Razumihhin istus toolile, tõmbas supi ja liha lähemale ning hakkas niisuguse isuga sööma, nagu poleks ta kolmel päeval söönud.

      «Mina, vennas Rodja, söön nüüd iga päev siin teie pool lõunat,» pomises ta, nagu seda lubas liha täistopitud suu, «ja see on Pašenka, sinu perenaisuke, kes nõnda kamandab. Ta austab mind kõigest hingest. Mina, mõistagi, ei käi peale, noh, aga ei protesteeri ka. Soo, Nastasja on teega siin. On see alles väle! Nastenka, õlut tahad?»

      «Käi temaga kus seda ja teist!»

      «Aga teed?»

      «Teed olgu pealegi.»

      «Kalla! Pea, ma kallan sulle ise; istu laua äärde.»

      Silmapilk toimetas Razumihhin kõik, mis vaja: valas teed, pärast seda veel teise tassi, jättis siis oma hommikusöögi ja istus uuesti sohvale. Endiselt võttis vasema käega haige ümbert kinni, tõstis ta pisut üles ja hakkas talle lusikaga teed andma, kuna ta jällegi vahetpidamata ja iseäranis hoolega lusika peale puhus, nagu peituks just selles puhumise protsessis peamine päästepunkt tervenemiseks. Raskolnikov vaikis ega pannud vastu, ehk ta küll endas niipalju jõudu tundis, et oleks võinud ise üles tõusta ja ilma võõra abita sohvale istuda, ning mitte ainult teelusikat või tassi hoida, vaid ka võib-olla isegi käia. Kuid mingisuguse imeliku, peaaegu loomaliku kavaluse tõttu tuli tal äkki mõte esialgu oma jõudu varjata, kui vaja, isegi end mitte üsna arusaajana näidata, mängida, et võimalik oleks kuulda ja teada saada, mis siin sünnib. Siiski, oma vastikustundest ei saanud ta võitu: kui ta lusikat kümme oli teed rüübanud, vabastas ta äkki pea, tõukas lusika tujukalt eemale ja langes jällegi padjale. Tema all olid nüüd tõepoolest päris padjad – udusulgedest ja puhaste püüridega, ka seda pani ta tähele ja võttis arvesse.

      «Oleks vaja, et Pašenka annaks täna vaarmarjamoosi, temale joogi tegemiseks,» ütles Razumihhin endisele paigale istudes ja jällegi supi ning õlle kallale asudes.

      «Aga kust ta sulle neid vaarikaid võtab?» küsis Nastasja, hoides viiel harakil sõrmeotsal teetassi ja rüübates teed «läbi СКАЧАТЬ