Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

      Sekretär võttis paberi ja hakkas teiste asjadega tegelema.

      Raskolnikov andis sule ära, kuid selle asemel, et üles tõusta ja minna, pani ta mõlemad küünarnukid lauale ja võttis kahe käega peast kinni. Talle oleks nagu naela pealaest sisse taotud.Veider mõte tuli talle pähe: siinsamas tõusta, Nikodim Fomitši juurde astuda ja temale kõik eilne jutustada, kõik kuni viimse peensuseni, pärast ühes temaga oma korterisse minna ja temale nurgas, tapeediaugus asju näidata. Aje oli niivõrd tugev, et ta selle teostamiseks juba toolilt tõusis. «Ehk peaks silmapilgugi järele mõtlema?» liikus tal peas. «Ei, parem mõtlemiseta, saaks raskusest lahti!» Kuid äkki peatus ta kinninaelutatuna: Nikodim Fomitš rääkis midagi Ilja Petrovitšile tuliselt ja tema kõrvu puutusid sõnad:

      «Ei või olla, mõlemad vabastatakse. Esiteks – kõik räägib selle vastu; mõelge: milleks läksid nad kojameest kutsuma, kui see oleks nende tegu? Ennast üles andma või? Või kavaluse tõttu? Ei, see oleks juba liiga kaval! Ja lõpuks, üliõpilast Pestrjakovi nägid mõlemad kojamehed ja naine väraval just sel silmapilgul, kui ta sisse läks; ta oli ühes kolme sõbraga ja ta lahkus neist just värava juures ja küsis kojameeste käest korteri üle järele, veel sõprade sealolekul. Noh, kas hakkaks niisugune korterit küsima, kui ta selle eesmärgiga läheks. Ja Koch, see istus enne seda, kui ta üles vanaeide juurde läks, pool tundi all hõbesepa juures ja läks punkt kolmveerand kaheksa üles. Nüüd kujutlege…»

      «Aga, lubage, kuidas nad siis iseendale nõnda vastu rääkisid: tõendavad, et koputasid, ja et uks oli kinni, kuna aga kolme minuti pärast, kui nad kojamehega läksid, selgus, et uks seisab lahti?»

      «Selles see terve konks ongi: mõrtsukas oli tingimata sees ja pani ukse riivi; ja tingimata oleks ta sealsamas tabatud, kui mitte Koch ise poleks lollist peast läinud kojamehe järele. Tema aga, tähendab, mõrtsukas, jõudis vahepeal mööda treppi alla tulla ja kuidagi neist mööda lipsata. Koch lööb kahe käega risti ette ja räägib: «Kui mina sinna oleksin jäänud, siis oleks ta välja karanud ja minu kirvega tapnud.» Tahab lasta tänupalvet pidada, – hehehee!..»

      «Ja mõrtsukat ei näinud keegi?»

      «Kus teda siis näha? Maja kui Noa laev,» tähendas sekretär, kes oma kohal istudes juttu pealt kuulas.

      «Asi on selge, asi on selge!» kordas Nikodim Fomitš palavalt.

      «Ei, asi pole sugugi selge,» kinnitas Ilja Petrovitš.

      Raskolnikov võttis oma kübara ja läks ukse poole, kuid ukseni ta ei jõudnud…

      Meelemärkusele tulles nägi ta, et istub toolil, et keegi toetab teda paremalt poolt, et vasemal seisab keegi teine kollase klaasiga, mis täidetud kollase veega, ja et Nikodim Fomitš seisab ainiti vahtides tema ees; ta tõusis toolilt.

      «Mis see on, olete haige või?» küsis Nikodim Fomitš kaunis teravalt.

      «Juba alla kirjutades suutsid vaevalt sulge vedada!» tähendas sekretär oma paigale istudes ja jällegi paberitega tegelema hakates.

      «Kas ammugi olete juba haige?» küsis Ilja Petrovitš omalt paigalt, ka pabereid sorides. Muidugi vaatles ka tema haiget, kui see minestuses viibis, aga läks kohe ära, kui see meelemärkusele tuli.

      «Eilsest saadik…» pomises Raskolnikov vastuseks.

      «Aga kas eile väljas käisite?»

      «Käisin.»

      «Haigena?»

      «Haigena.»

      «Mis kella ajal?»

      «Kella kaheksa paiku õhtul.»

      «Kus te käisite, lubage küsida?»

      «Mööda tänavat.»

      «Lühidalt ja selgelt.»

      Raskolnikov vastas teravalt, katkendlikult, üleni kahvatuna nagu lina ja ilma et oleks oma musti palavikus silmi Ilja Petrovitši pilgu ees maha löönud.

      «Teine seisab vaevalt jalul, sina aga…» pidi Nikodim Fomitš tähendama.

      «Pole viga!» lausus Ilja Petrovitš kuidagi iseäralikult. Nikodim Fomitš tahtis veel midagi juurde lisada, kuid pilku sekretärile heites, kes üksisilmi temale otsa vahtis, jäi ta vait. Kõik vaikisid äkki. Imelik oli.

      «Noh, hea küll,» lõpetas Ilja Petrovitš. «Meie teid enam kinni ei pea.»

      Raskolnikov tuli välja. Ta jõudis veel kuulda, kuidas pärast tema väljatulekut äkki kõnelus elavaks muutus, milles kõige selgemini oli kuulda Nikodim Fomitši küsiv hääl… Alles tänaval tuli ta täiesti meelemärkusele.

      «Läbiotsimine, läbiotsimine, kohe tulevad läbi otsima!» kordas ta endamisi ja tõttas koju. «Röövlid! Aimavad!» Hiljutine hirm valdas teda uuesti, pealaest kuni jalatallani.

      II

      «Aga mis siis, kui läbiotsimine on juba olnud? Mis siis, kui leian nad enda juurest eest?»

      Ta jõudis oma tuppa. Ei, keegi polnud siin käinud. Isegi Nastasja polnud oma näppe külge pistnud. Kuid, issand! Kuidas võis ta ennist need asjad sinna auku jätta?

      Ta tormas nurka, pistis käe tapeedi taha ja hakkas asju välja võtma ning nendega taskuid täitma. Kõiki kokku oli kaheksa: kaks väikest karpi kõrvarõngaste või millegi muu selletaolisega – päris hästi ta ei vaadanud; peale selle veel neli seemisnahast tuppe. Üks kett oli lihtsalt ajalehepaberisse mässitud. Veel midagi oli ajalehepaberi sees, vististi mingisugune aumärk…

      Ta pani asjad mitmesse taskusse, osa palitutaskuisse, ülejäänud aga paremasse püksitaskusse, püüdes nõnda seada, et võimalikult vähe silmatorkav oleks. Ka rahakoti võttis ta ühes teiste asjadega välja. Seejärel väljus ta toast ja jättis seekord isegi ukse pärani lahti.

      Ta läks ruttu ja kindlalt ja kuigi tundis, et kogu keha oleks nagu läbi pekstud, ometi oli aru selge. Ta kartis tagaajamist, kartis, et poole, isegi veerand tunni pärast antakse käsk hakata teda silmas pidama; tähendab, maksku mis maksab, peab enne jäljed peitma. Pidi seni asja korraldama, kui veel vähegi jõudu oli ja pisutki veel arusaamist tagavaraks… Aga kuhu minna?

      See oli juba ammugi otsustatud: «Kõik kanalisse visata, küll vesi jäljed peidab, ja asi tahe.» Nõnda otsustas ta, nagu ta mäletas, veel öösi, jampsides, neil silmapilkudel, mil ta mitu korda katsus end maast lahti kiskuda ja minna: «Ruttu, ruttu, kõik ära visata!» Kuid äraviskamine oli väga raske.

      Juba hulkus ta pool tundi, aga võib-olla ka rohkemgi, Katariina kanali kaldal ja mitu korda silmitses ta vastujuhtuvaid kanalisse viivaid astmeid. Kuid ei võinud juttugi olla oma mõtte teostamisest; astmete juures seisid kas parved ja nende peal pesid naised pesu või olid sinna lootsikud tõmmatud, nii et igal pool aina kihas inimestest; pealegi võidi kaldalt näha, tähele panna: kahtlane, et inimene meelega alla astub, seisatab ja midagi vette pillub.Aga mis siis saab, kui tuped põhja ei vaju, vaid jäävad vee peale ujuma? Ja muidugi on see nõnda. Igaüks näeb. Juba ilma selletagi kõik, kes vastu tulevad, vahivad, silmitsevad, nagu oleks neil ainult temaga tegemist. «Miks peaks see nõnda olema või näib see ainult minule nõnda?» mõtles ta.

      Viimaks tuli tal pähe, et kas poleks parem kuhugi Neeva äärde minna? Seal on inimesi vähem ja on ka muidu vähem silmatorkav, СКАЧАТЬ