Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja sõim muutusid üha suuremaks. Ja oma suurimaks imestuseks kuulis ta äkki oma perenaise häält. Ta ulgus, vingus ja hädaldas ning ajas millegipärast härdalt paludes niisuguse kärsituse ja rutuga sõnu suust välja, et võimatu oli neist aru saada, – muidugi vist selleks, et teda enam ei pekstaks, sest teda peksti trepil armuta. Peksja hääl muutus viha ja hullustuse tõttu nii hirmsaks, et ainult veel kähises, kuid ka peksja rääkis midagi ja samuti ruttu, arusaamatult, tõtates ja hingeldades. Äkki lõi Raskolnikov lehena värisema ja tundis selle hääle; see oli Ilja Petrovitši hääl. Ilja Petrovitš on siin ja peksab perenaist! Ta peksab teda jalgadega, taob tema pead vastu treppi, – see on selge, see on tunda kõlast, hädakisa ja löökide järgi otsustades! Mis see siis on, on maailm teisipidi pöördunud või? Oli kuulda, kuidas kõikidel kordadel, kogu trepil, rahvast tuli hulgana välja, kostsid hääled, hüüded, tuldi üles, koputati, löödi uksi kinni, joosti kokku. «Aga mispärast, mispärast… ja kuidas on see võimalik?» kordas ta tõsiselt mõteldes, et tema on vist aru kaotanud. Kuid ei, ta kuuleb liiga selgesti!.. On see aga nõnda, siis tullakse varsti ka tema juurde, «sest… vististi on see kõik sellesama pärast… eilse pärast… Issand!» Ta pidi uksele haagi ette panema, kuid käsi ei liikunud… pealegi oli see kasutu! Hirm ümbritses ta hinge jääna, piinas ta vaeseomaks, naelutas paigale…Viimaks jäi müra, mis oli kestnud minutit kümme, pikkamisi vaiksemaks. Perenaine oigas ja ohkis, Ilja Petrovitš ähvardas ja sõimas ikka veel… Kuid viimaks vaikis nähtavasti ka tema; enam pole teda kuuldagi. «Kas tõesti läks ära! Issand!» Jah, ka perenaine läheb ära, ikka veel oiates ja nuttes… näe isegi ukse lõi enda järel kinni… Rahvahulk läheb juba mööda treppi korteritesse laiali, – ohitakse, vaieldakse, hüütakse vastastikku midagi, kõrgendades häält karjumiseni ja vähendades sosistamiseni. «Kuid, mu jumal, on see kõik võimalik! Ja milleks, milleks tuli ta siia!»

      Oimetult langes Raskolnikov sohvale, kuid enam ei saanud ta nahka silmale; nõnda kannatades lamas ta umbes pool tundi; lamas ja tundis piiritu hirmu väljakannatamatut aistingut, mida ta veel kunagi polnud kogenud. Äkki valgustati tema tuba heledasti: Nastasja astus, küünal käes, sisse ja tõi taldrikutäie suppi. Tähelepanelikult teda vaadates ja nähes, et ta ei maga, pani ta küünla lauale ja ladus sinna ka muud asjad: leiva, soola, taldriku ja lusika.

      «Sa pole ju eilsest saadik söönud. Terve päeva kolasid ümber, aga ennast piinab palavik.»

      «Nastasja… miks peksti perenaist?»

      Teenija vaatas ainiti talle otsa.

      «Kes peksis perenaist?»

      «Praegu… pool tundi tagasi, Ilja Petrovitš, jaoskonnaülema abi, trepil… Miks ta nõnda peksis ja… mis ta siin käis?..»

      Nastasja silmitses teda vaikides kortsus kulmul ja seisis nõnda tükk aega. Raskolnikovil hakkas sellest silmitsemisest väga halb, peaaegu hirm.

      «Nastasja, miks sa vaikid?» lausus ta viimaks nõrgal häälel aralt.

      «See on veri,» vastas teenija viimaks tasa ja nagu endamisi.

      «Veri!.. Missugune veri?» pomises Raskolnikov kahvatudes ja seina poole nihkudes. Nastasja vaatas teda endiselt vaikides.

      «Keegi ei peksnud perenaist,» rääkis teenija jällegi karmilt ja kindlal toonil. Raskolnikov vaatas vaevalt hingates temale otsa.

      «Ma ise kuulsin… ma ei maganud… ma istusin,» rääkis ta veel aremalt. «Ma kuulasin tükk aega… Ülema abi oli siin… Kõik jooksid trepile kokku, kõigist korteritest…»

      «Keegi ei käinud siin. Veri karjub sinus. See on siis, kui tal pole pääseteed ja hakkab maksas tarretama, siis tulevadki viirastused… Kas süüa tahad või ei?»

      Raskolnikov ei vastanud. Nastasja seisis ikka veel tema juures, vahtis teda üksisilmi ega teinud minekut.

      «Anna juua… Nastasjake.»

      Teenija läks alla ja tuli natukese aja pärast veega valges savikruusis tagasi; kuid mis pärast juhtus, seda Raskolnikov enam ei mäleta. Mäletas ainult, kuidas ta korra külma vett rüüpas ja kruusist ka rinnale valas. Pärast seda kaotas ta meelemärkuse.

      III

      Siiski, ta polnud kogu oma haiguse aeg mitte päris meelemärkuseta: see oli palavikuline seisukord, ühes jampsimise ja poolteadvusega. Nii mõndagi tuli talle pärast meelde. Kord näis talle, et tema ümber koguneb palju rahvast ja teda tahetakse võtta ning kuhugi välja viia ning tema pärast vaieldakse ja riieldakse väga. Kord on ta äkki üksipäini toas, kõik on ära läinud; teda kardetakse ja ainult vahel harva avatakse pisut uks, et läbi prao teda vaadata; teda ähvardatakse, räägitakse isekeskis milleski kokku, naerdakse ja osatatakse. Nastasjat mäletas ta sagedasti enese juures olnud olevat; veel eraldas ta teistest kedagi nagu üsna tuttavat, aga keda just, seda ei aimanud ta kuidagi ja tal tõusis igatsus selle järele, isegi nuttis tema pärast. Mõnikord näis talle, et ta lamab juba kuu aega; teinekord – et ikka kestab veel sama päev. Kuid selle unustas ta täiesti; üht aga ei unustanud ta silmapilgukski, nimelt: et tal on midagi meelest läinud, mida ei või unustada, – vaevles, piinles, tuletas meelde, oigas, langes hullustusse või hirmsa,väljakannatamatu hirmu küüsi. Siis kargas ta üles, tahtis põgeneda, kuid ikka peatas teda keegi jõuga ja jällegi vajus ta teadvusetusse. Viimaks sai ta aru täiesti tagasi.

      See juhtus hommikul kell kümme. Oli selge ilm ja päike liikus nagu alati pika heleda vöödina tema toa paremal seinal ja valgustas ukse kõrval olevat nurka. Tema aseme juures seisis Nastasja ja veel üks inimene, kes teda suure huviga silmitses ja kes oli temale täiesti tundmatu. See oli habemega noormees, kuub seljas, välimuse poolest mingisugune kontoriametnik. Praokil uksel piilus perenaine. Raskolnikov ajas enda üles.

      «Kes see on, Nastasja?» küsis ta noormeest näidates.

      «Etskae, üles ärkas teine!» ütles teenija.

      «Ärkasid üles,» kuuldus kontoriametniku suust. Kui ukse vahelt piiluv perenaine aru sai, et Raskolnikov on meelemärkusele tulnud, sulges ta ukse ja kadus. Ta oli alati häbelik ja kõnelused ning seletused olid talle vaevaks; aastat nelikümmend vana, paks ning rasvane, mustade silmade ja kulmudega, paksuse ja laiskuse tõttu heasüdamlik; välimuselt isegi väga kena. Aga häbelik enam kui tarvis.

      «Kes… teie olete?» jätkas haige oma pärimist, pöördudes otseteed võõra enda poole. Kuid sel silmapilgul avanes uks jällegi pärani ja oma pikkuse pärast pisut kummardudes astus sisse Razumihhin.

      «Ennäe laevakajutit,» karjus ta sisse astudes, «ikka löön otsaesise ära; aga hüütakse ka korteriks! Sina aga, vennas, ärkasid üles? Just praegu kuulsin Pašenkalt.»

      «Just praegu ärkas,» ütles Nastasja.

      «Just praegu ärkasid teised,» kordas võõras noormees naeratades.

      «Aga kes teie siis ise olete?» küsis tema poole pöördudes äkki Razumihhin. «Mina olen, lubage öelda,Vrazumihhin; mitte aga Razumihhin, nagu mind kõik kutsuvad, vaid Vrazumihhin, üliõpilane, mõisniku poeg, ja tema on minu sõber. Noh, ja kes olete teie?»

      «Mina olen kontoriametnik, kaupmees Šelopajevi juurest, tulin asja pärast.»

      «Olge head, istuge siis toolile.» Razumihhin ise istus teisele toolile, teisele poole väikest lauda. «Seda tegid sa, vennas, hästi, et meelemärkusele tulid,» jätkas ta Raskolnikovi poole pöördudes. «Juba neljas päev, kui vaevalt võtad kuiva või märga. Teed anti sulle lusikaga. Kaks korda tõin Zossimovi sinu poole. Mäletad Zossimovit? Vaatas su hoolega läbi ja ütles kohe, et tühine asi, – СКАЧАТЬ